Linnarogain 2020
7. novembril, umbes 43 aastat tagasi, otsisime isaga lörtsisel Suvorovi puiesteel rahavmassis mingit kolonni taga. Teagi, kas me õige kolonni lõpuks leidsime, igatahes korraga kõndisime inimvoos punalippude all mööda Gagarini puiesteed lõputute hurraa hüüete saatel Võidu väljakuni, kus kogu entusiastlik meeleolu järksu otsa sai ja ühtlane joru kribinal-krabinal linna laiali valgus. Kokkurullitud atribuutika visati kolinal kuhugi furgooni ja meiegi siirdusime tagasi kojuminekuks Balti jaama, et Kiisa rongi peale jõuda ja ilmselt oli juba kottpime kui eesrindlik töökollektiivi rakuke kodus ootavat sooja sööki sai nosima hakata.
Kohustuslik üritus tervitada ja hõisata Suure Oktoobri üle, nõukogude tööinimese elus jälle tehtud. Mina, 6-aastane tirts olin saanud veeta ühe päeva koos isaga.
Nüüd, 2020, 7. novembril, kogunes 400-pealine inimmass Audentse spordikompleksi hoovi, et end kolmetunnisele astumisele vastu seada kirevamate lippude alt. Palju isasid oma tirtsude, põnnide või kaaslastega, sekka ikka ka ürgsportlasi.
Meie 3-liikmeline uina-muina pesakond, mille pikim ja noorim liige ei ole ikka veel üle saanud oma vanemate hullusest kaardiga mööda linna traavida, lahendas ürituse perekondliku kõndimisena 18 kilomeetril Mustamäe-Tondi-Järve-Nõmme asumites ning tõdes, et kangesti meenutab Stockholmi rogaini. Ainult aega on 2x vähem ja kaart ei koosne viiest kuni seitsmest lahtisest tükist, mille omavaheline kokkusobitamine on juba omaette ülesanne.
Tõsi, rootslased peavad seekord oma 21. novembrile plaanitud rogaini ikkagi virtuaalselt läbi viima ning meie siin ja praegu saime punalippude puudumise kiuste tunda ennast lihtsalt õnnelikena.
Raja planeerimisel oli meil mõnda aega segadust, mitu sentimeetrit võiks kaardil olla 1 kilomeeter. Kord olime 1 kilomeetriga Audentese juurest otse Männiku metsades, siis saime sama vahemaa rehkenduseks 10 kilomeetrit. Matemaatika ei olnud sel hommikul meie parim sõber, kuid kolm pead saavutasid mastaapide osas lõpuks üksmeele ilma üksteisele torte tellimata.
Ka stardi hetkel ei olnud Raidenil ikka veel mentaliteeti, erinevalt põnevil vanematest aasta esimesel rogainil. Mandumine on tõsine - varem sai ikka tükki viiel rogainil keskmiselt ühe aasta sees osaletud.
Padisime siis alustuseks vasakule, läände, Mustamäe suunas.
Miks küll üks Mustamäe kaunitar just Parditiigis jalgu hargitama peab teab ilmselt ainult T. Kangro ja tema Mustamäe sõbrad, aga nii on. Punkt 34 vaateväljas.
Kummalised skulpturaalsed teosed jätkusid. Legend "paneelid" tõid silme ette mingi suvalise paneelihunnikurisu, aga tegemist oli hoopis kolme otsapidi maasse torgatud betoonelemendiga. 69. Nagu kosmoseodüsseia. Järgmiseks ilmselt ilmub mõni ümmargune platoo, millega kõik mustamäelased juba 60ndate lõpust Marsil käivad.
Mustamäe kivikülv (46) jättis siiski maisema ja loogilisema mulje. Vilde Spordipark, 79, on aga kindlasti uuem nähtus. Kaasagse materjali rabedus ei lase loota, et sama konstruktsioon 60 aastat hiljem sama veenvas kasutuses võiks olla.
Silmispimestav madal novembripäike oli järsku muutunud suureks halliks pilveks koos kergelt udutava niiskusega ning kestis nii lõpuni. Vähemalt ei taksitanud vaatamast.
Saksa Gümnaasiumi ronimispuud (68) jätkasid 21. sajandi linnalaste õue meelitamisega.
Ja siis olime Sütiste metsa ja vanaka nõlvade huvitavas punktipesas, mida sai lahendada mitut moodi. Katsusime selliselt, et üles peaks ronima ühe korra madalamast servast: 56-51-71-47-76.
Joogipunkti vare, mille olemasolu me endale kunagi teadvustanud ei olnud, päädis diskussiooniga, milleks selline küll kunagi sündinud on. Imestama pani rajameistri oskus selliseid putkastikke maastikelt leida ka siis, kui neid seal üldse olla ei tohiks. Tea, kas need on leitud loodusliku vaatluse teel või neid saab digivahenditega eelnevalt tuvastada :)
Igatahes 47 - Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee Rahumäe jaamahoone, mida 1990ni eluhoonena kasutati, kuid viimased 30 aastat tühjana seisnud ja nüüd pigem sellise näärilaksuliku objekti konditsioonis.
Ja siis vana hea Nõmme.
Turg, jaam ja lihtsalt jalustrabavalt nõmmelikud majad teisel pool raudteed. See detailiderohkus mida mändidealused majad pakuvad alustades suvemajalikust väikseruuduliste akendega puulobudikest kuni modernsete uue sajandi villadeni ja kõik see, mis sinna vahele jääb - 30ndtate funk, 50ndate viilkatus, 60ndate modernism, 80ndate eklektika, nõukogude tellis, mitmevärvilised mitmepere majad, uusrikaste villad - lõpmatu hulk stiile ja nüansse. Kogu seda ehituslikku virrvarri tasandamas voogav männistik. Eestlaste üldine võimekus eramajade juures fantaasiat üles näidata jätab neis piirkondades alati suu lahti ja silmad punni. Täiesti erilise taseme on see aga saavutanud Nõmmel, tänu kirevale ja pikale ajaloole. Stockholmi linnarogainiga võrreldes on see üks põhierinevus - sealsed linnaosad näevad välja oluliselt homogeensemad. See segadik on teistpidi aga nii lummav ja laseb ühel tänavajupil aegadest nii palju jutustada.
Kreegi metsast (64) jõudsime Männikule, üpris teistlaadsesse miljöösse, ning alles nüüd 77st hauakivide rajooni, 54 poole siirdudes tekkis äratundmine, et selle punkti vahetamine 58 vastu polnud just oluliselt nutikam. Pealegi ei risikinud me kohe mööda vana raudteed tööstushoonete vahelt läbi minna, äkki jääb mõnda aeda kinni, pärast nägime sealt teisi minemas ja polnud seal mingeid aedu. Mõne lolluse peab ka ikka tegema, nagu Jaan nentis.
Üllatusega tõdesin, et Tallinn-Kiisa raudteele on ilmunud Valdeku peatus. Mida? Oleks mul see peatus 90ndate alguses võtta olnud kui kaheaastase põnniga Liiva jaamast ikka Valdeku tänavale ja vastupidi kodisin.
Võidu puiestikust (65), seal kus tuletõrjujad harjutavad, läbi Mängu tänavale, punkti 67.
72 Rahumäe vidakukti all, mille juures lõpeb Tallinna(!) tänav. No mida aadressi, näiteks Tallinna 1, Tallinn. Mida ilmsesti poleks kui Nõmme iseseisva linnana alustanud poleks. Viadukt ise oli meil ka varasemast külastamata. Ikka leidub neid haudade taguseid kohti, kuhu ses linnas sattunud pole.
Rändrahn 42 Järve selveri taga koos aiaauguga raudteel. Kah midagi uut. Poe tagant tulid just sellised kolm poetagust selli - keskpäevaselt õhulises meeleolus, soovisid meile jõudu ja jaksu lõpuni vastupidamist. Aga kas keskmine oma aiaga nõmmekas soovib vastu pidamist. Ei, pigem vaatab altkulmu kahtlustavalt ja hakkab õiendama kui liiga valjult jooksed.
Muserdus kaubanduskeskuse aluses parklas - kuhu poole see Matkasport (80) siit alt vaadates nüüd jääda võiks. Jaan teadis aga mingit kavalat parkla ja seina vahele litsutud trepikest.
Tühised 28 minutit olid veel jäänud, et kapata läbi kolm punkti (41-40-70) Järve metsas ja jõuda keskusesse tagasi. See on see faas rogainist, kus läheb tööle tiimi see osa, kes teostab seda igakuist tuletõrje paanika kontrolli. Kus paanika roll on minul ja Jaan on see tüüp, kes ei muuda suunda siis ka kui sireenid juba 5 minutit huilganud on. Nii tuli kõigil võtta pikem samm ja Raiden, Sa keri ka ükskord oma jalad kõhu alt välja.
70st punktist järgnes Järve metsa kadunud seenelise otsimise stiilis hargnemine Pärnu maantee suunas. Kiskusin kampa veidi tagasi, selle foori poole, mis on Virve tänava juures ja kus pääseb läbi müüri Alajaama tänavale. Pärast kodus selgus, et kaardi järgi seda müratõkkeaias olevat läbipääsu polnud. Aga liikusin rohkem peast kui kaardist.
Paanilises liikumises kontrollajaga võidu vehkides ei taibanud, et 37 oleks meil olnud lausa ringutuslatuses, aga silla punkt 32 sai kindlalt võetud.
Sillast üle tekkis igal tiimiliikmel oma versioon, kuidas kõige otsem on Tere keskuse tagant Audentese juurde jõuda. Kellel Tondi Selveris käimise, kellel tennisetrenni, kellel orienteerumise mälestused. Seekord jäi peale minu kõige pikem versioon, mille läbimiseks olin sunnitud jooksmise ette võtma. Pärast oli meestel hea targutada, et oleks otse läinud, poleks jooksma vaja olnud hakata. Nojaa 3 minutit ja 20 sekundit jäi veel varuks.
Lõppu jäetud kolmelistest (36, 37, 32, 33, 31, 35) sai kinni püütud ainult 32. Eks 54 asemel oleks saanud ikka kaks kolmelist lisaks, kui mitte kolm. Niimoodi revolutsiooni ei tehta.
Raiden oli jätkuvalt streigi meeleolus ja andis mõista, et valmistab selle järgmisel korral põhjalikumalt ette. Ülejäänud tiim peaks läbi võtma V.I.Li teose "Mida teha?", kuid miski ei takista korraldajatele hurraa hüüdeid karjumast. Kui ei saa just revolutsiooni, siis on üks hästi korraldatud paraad alati hea töörahva vaimse meelsuse kontrolli alla saamiseks.
Comments