Olemisi siinpool suvepiiri

"Elu meenutas talle aina rohkem sedaani: nagu on ja nagu ei ole ka." *

Kõik kuidagi on. Ja siis jälle nagu ei ole ka. Mädakuu muudab maailma rabedaks. Suvi hakkab ühest otsast justkui murduma ja teisest tänitab veel täiusliku rannailmaga. Selles tõmbetuules kipuvad mõtted ja mõistus kaduma.

Võib-olla see august kestab aga juba terve viimase aja. Päris täpselt ei teagi, kui pikk see viimane aeg õieti on. Kui kaugele ettepoole peaks vaatama - kas kõik hakkas tuksi poole kiskuma märtsi keskelt või kuskilt Aadama ja Eeva õunanäljast või siis kui esimesed olendid veest maismaale ronisid. Alati kui tundub, et nii tuksis pole asjad veel kunagi olnud, selgub ajalooratast tagurpidi kerides, et toda ei saagi peatada - asjad pole kunagi korras olnudki.

Ikka ja jälle näib, et "Neil justkui oleks vee keemistemperatuur täisnurgaga segamini läinud. /---/, sest erinevus on ainult kümme kraadi" **

Sel ajal kui ühed ootavad kella viie teed, on teised vee jääkuubikuteks külmutanud.

Tartlane elik Florida Mees*** on viimase aja vaieldamatu hittpersoon, kuigi tõsi ta on, kui ma iga peavalu pärast peaksin ennast kaheks nädalaks ühiskonnast isoleerima hakkama, siis on lihtsam endale kohe muld peale rullida. 

Üleüldiselt, igasugust jama on vähem kui inimesi on vähem, veel parem kui neid üldse ei oleks. Tegijaid, kellel juhtuma kipub, on ilmsesti siia planeedile liialt palju saanud. Need viirustega ringihulkuvad tüübid on pigem suhteliselt tasaohutud võrreldes näiteks nondega, kes mõnda sadamasse 2750 tonni kummalist väetist unustavad. On imekspandav, kuidas inimkonnal niigi kaugele on õnnestunud jõuda. 

Aga siin nad jõlguvad. Ja kuidagi nad ikkagi on.

Tõnis Vint 1967. Viinistu Kunstimuuseum

Olen püüdnud ka olla. Erinevaid koos- ja iseendas olemisi. 

Näiteks olla o-kaardiga Keila-Joal.

Esimene töönädal pärast päris puhkamisi kulmineerus neljapäevaks koos päris krõbeda peavaluga.

Seda ei saanudki lahutada miski muu kui mustikasajus jalutamine jõe- ja mereäärses metsas. 

Ütlemata mõnus rada, kus suutsid üllatada nii uued kui vanad punktikohad. Palju etappe, mis nõudsid keskendumist.

Selle metsatuka sanatoorne iseloom on teada. 

Või olla Kakumäel.

Rannas, kus meri on jalga lasknud. Võib-olla Nakstitrallid on seal hiljuti oma keeduspiraaliga käinud. 

Mustikaid oli sealgi mets täis nagu pohli. Rajameistri stiil, meelitada üle ja kõrvale mingite võigaste siseveekogude. See sundis otsima alternatiivseid teekondi. 

Kakerdasin korduvalt kokku Aguriga, aga teekond 9ndasse punkti läks täiega lappama.

Enne veel sai oldud Vasalemmas.

SI-pulkade jagamise vahel käisin isegi silkamas. 

Ja 11(45) punkti minnes ei suutnud enam asjaolusid jälgida. Sirvisin jupp aega valede küngaste ümber kaarti ja kuuski, enne kui taipasin, et liiga vara lehitsen puhmataguseid.

Vahelduseks sirutasime jalad olemiseks idakuurordis.

Kui enamus puhkuselt naasjatest pajatab oma sellesuvistest Läti vallutustest, julgemad olla Leetugi välja jõudnud ja kirglikumad rännusellid Poolas jala maha saanud, siis meie pesakond püüdis kaheööpäevasel marsruudil: pealinn - Adila - Viljandi - Laiuse - Mustvee - Narva - Narva-Jõesuu - Sillamäe - Valaste - pealinn, kodumaise viiruseleviala uudistega piirduda.

Kõigepealt põgenemine tenniselaagrist

Puuluubi ootel. Pärimusa 2.0

Laiuse linnus

Mustvee

Narva horisont

Valged alustavad .. ja ei võida

Jaanilinn, Jaan ja jankleja

Üks uusaja ikoonilisemaid hooneid. Narva kolledž. Autoriteks o-harrastajad.

Narva-Jõesuu

3+3

Sillamäe

Promenaadi ootel

Valaste juga

Üks õhtu oli üpris kultuurne olemine Viinistus.

"Oh Jumal". 

Kuigi näitlejates võis ju olla veel midagi kevadisest letargiast, siis mulle meeldis. Eriti meeldis aga lavapaik Viinistu kabelis. Tüki sisu ja paiga ruum istusid omavahel nii hästi kokku, et vahel tundus nagu oleksin kuskil mitteilmsi kohas.

Aias.

Mõni küsib, kas ma sealt vahel ka välja saan. Aga kas ma tahan üldse. 

Ja tegelikult, oskavad taimed ise kasvada. Eriti kui põllumajanduslik osa piirdub maitsetaimedega. Aia olemistel kulub aega kõige rohkem aia vaatamisele.

Kunigakepp

Hosta 'Mouse Ears'

Rahejärgne kermesrohi

Hõlmikpuu

Tundmatud seened kopsurohuga

Peekerlill

Jorjen

Aedtill

Ürt-punanupp

Riitsinus

Mungalill või kress

Hüatsint, mis õitses viimati toas kui Triina ta meile enne jõule tõi

Suviselt kerglased olemisevabad mõtisklused mehest ja naisest.

Mitte kui kooselavast paarist, vaid kui nähtusest nimega mees ja objektist nimega naine. 

"Naised on loodusobjektid nagu puulehed. Naiste sugu on ka omamoodi looduslik materjal." ****

Jaa-ah, samal ajal kui naised on osa looduse tervikust, on mehed Maal nagu võõrkehad. Mõne mehe eruditsioon ajab lihtsal üle ääre, ta on lausa terve omaette maailma loonud sellest kui laialdased teadmised tal on, aga naisi ei mõista rohkem kui neid vaid oma tekstides markeerida. Näiteks loed ja imestad Linnar Priimäe "Minu sekundeid". 

On kahesuguseid mehi - neid, kes mõistavad loodusega harmoonias tegutseda ja neid, kes üritavad universumit vägivaldselt enda käe järgi ümber kujundada, füüsiliselt ja/või vaimselt. 

Mulle tundub, et need esimesed on õnnelikumad, sest nende ümbruses elutsev loodus võib end samuti õnnelikuna tunda. Tolle pärast ei pruugi päris hipiks hakatagi. Leidub isendeid nii tööliste, sportlaste, hipsterite, väikekodanlaste, haritlaste kui ärimeeste seas. 

Nood teised on aga nagu kuskilt võõralt planeedilt ja äratavad enamasti vaid kummastust. Neist on eeter vahel päris paks - kohtab tihti õhtustes uudistes ja trüki(aja)kirjanduses. 

No ei mõista, no ei mõista nad loodust. Püüdes oma ümbrust kas keeruliste ajaloolis-kultuuriliste konstruktsioonide või vängemate (mehelikemate) sõnadega defineerida ja paika panna, on katsed ikka üpris arusaamatud. Nagu üldse ei aduks, kuidas ja kuhu nad elama sattunud on. Justkui loodus oleks tahtnud natuke narrida ja mingi osa hallollusest kaasa panemata jätnud. Pungil täis taipamatust, et loodusest ei saa tegelikult mitte kuidagi üle olla. Mida rohkem ennast üleolevamaks kõneldakse, seda ebavajalikumaks nähtuseks muututakse. Jäädaksegi naeruväärselt sinna omaenda mulli kinni. Isegi puulehed irvitavad vaikselt. Eriti laia lõuaga pärast seda kui rahe nad auklikuks muutnud on.

Aga las nad siis olla, need jumalahakatised, loodusel peab millegi üle ka muiata olema. 

Või mis ma siin isegi. Ajan eetrisse jahu nagu mõni supiköögi mutt.

* * *

* Mõtteuit 7. augusti "Sirbist", Eero Epner, "Harmooniline õnnelik inimene"

** Read 7. augusti "Sirbist", Tiit Riismaa, "Õndsaks eristunud venelased"

*** Tegelased artiklist "Nuttev ja naerev mask", Tristan Priimägi, 7.august 2020, Sirp

**** Intervjuust Hando Runneliga, 25. juuli 2020, Päevaleht

* * *

Kaardid: