Väli-o logiraamat 2020 aasta kevadtalvel

Elu on praegu nagu kinnikaetud orienteerumiskaart, mis avaneb etapp haaval ja mida ei saa ette lugeda. Ei tea, kas homme ootab ees kerge pargirada või toomingapadrik, liivane rannariba või soo, kus tuleb kiiresti visata pikali, muidu vajud kaelani.

Ei tea, mitme etapiga kaart üleüldse ämbrist krabada õnnestus.

Mõttekäigud mis ajukurdude vahel ekslevad ühel päeval, tunduvad juba järgmisel kohatult eluvõõrad.

*

9.04 Kadrioru Park. Kontaktivaba Pelgu Peitus 10

Seiklusministeeriumi nupukas kontaktivaba lahendus punktide tuvastamisel on ajastukohane. Ühel korral langeme täiesti kontaktsesse vormi uuel rannapromenaadil ühe interaktiivse ekraaniga. Õige oleks olnud mõned meetrid eemal staatilist tahvlit tudeerida.

Teisel korral satume pisut delikaatsesse olukorda kui üritame kuidagi 2+2 meetodil Osolini selja tagant pargipingilt tuvastada, millal sündis Mihhail.

Muidu 5+, vanade radade meelde tuletamiseks. Paar punkti olid ka meie punktid, Kadrioru lahtistelt ;)

Silmasime kahte kaardiga naist, keda paari punkti läheduses märkasime. Tegime näo, et ajame siin mingit muud asja.

*

Kribimises iseeneses on teraapiat. Tihti selleks, et pääseda tormamisest ajutisse liikumatusse. Nüüd korraga on liikumatust ümber nii palju, et ei teagi kuidas peaks põgenema. Kribimise motiiv püüab juba neljandat nädalat teiseneda.

*

7.04 Harku raba. Linnaorienteerumise püsirada

Soe päikseline ilm keerab tööpäeva lõpus vihmaks. Kevadvete hurm. Õhus ja raba kraavides. Püüan konnadele, kes ei mäleta, mis on hüppamine, mitte peale astuda.

Leia pildilt konn

Vanade laugaste vahel kohtasime ühte paarikest, kes kaart peos mändide vahel sebis. Üksikud jalutajad nagu viirastused. Paar tükki jooksevad.

*

Mis see on, mida meile öelda tahetakse. Liiga palju tühikargamist. Visklemist spordis, linnukeste korjamist teatris ja kontserdil, karjakesi koos. Minge parem lüpske üksinduses lehmi ja külvake ube.

*

1.04 Merimetsa. SRD püsirada
Tuul puhub. Keerutab rannas liiva näkku. Sinised kohad kaardil on ujedalt mudased ja vesised päriselt. Järgmine kord võtan kilekoti kaasa, hea hobusesõnnikut peenrasse väetiseks viia, mõtlen hunnikust mööda kareldes.

Kõle tuul on Stroomi randa sattunud mõnekümnele persoonile suured vahed sisse puhunud. Kaardiga mitte ühetgi tüüpi.

*

Eestlasel pidada olla praegu raske - see 2-meetrise vahe hoidmine harjumuspärase nelja meetri asemel. Mõnes poes ähvardavat puhkeda rahvuste konfliktid, kui ei mõisteta piisavalt vahesid - eestlaste pidulikult hoitud distantsidele pidada idapoolsema päritoluga tüübid rahulikult vahele oma järjekorra moodustama. Ma ei suuda otsustada, kas see on komöödia või tragöödia.

*

26.03 Lilleküla. SRD püsirada
Tuul puhub. Võib-olla ka pisikuid, lisaks kevadisele tänavasodile. Jääme koju tulekuga pimeda peale.
Pea valutab. Silmad valutavad ka. Järgmisel õhtul tabab mind tüüakas väsimus. Kirjutan selle tiheda kaugtöönädala arvele. Kõrvad huugavad pikkadest klappidega päevadest. Pole nendega üldse harjunud.

Mõned kaardiga kulgejad ristlevad asumis veel. Elanikud lõpetavad päevi. Mõni vastutulija võtab väikese kaare möödumiseks.

*

Nagu Lennukis, selles mis seilab kuid ulgumerel ja sa alustad teadmata pikkusega reisi kaaslastega, keda ei saa sadamates välja vahetada. Sead sisse söögitegemise korrad, sest kokk jäi maha. Raideni gurmeetoitude vahele tulevad Jaani purgisupid. Ise püüan vaheldust luua klassikaga - sardellid mulgikapsaga, kartlulid hakklihakastmega. Mida laevas veel peale söömise tehakse, kui sa parajasti just roolis ei ole?

*

22.03 Keila-Joa. Linnaorienteerumise püsirada

Lumi. Krudiseb nii märtsikuiselt. Imeline tunne on tunda talve. Tärkanud karulaugust läbi tatsamist võib peaaegu maitsta. Lõpetame joa juures. Rippsilda ei saa ületada, sest keegi tuleb kogu aeg vastu ja neid ei saa toetuseks puutuda. Juga on imeline.

Rannametsas kohtame mitmeid kaardiga jooksaid ja punte. Joa ümbrusse on päikseline pärastlõuna korraldanud keskmise laulupeo. Ruumi loomine enda ümber ei taha õnnestuda.

*

Aeg luuletuste lugemiseks. Taustaks eriolukord. Mis see veel on?

*
19.03 Hüppetorni mets. Linnaorienteerumise püsirada

Päikseloojangus maastik lahendab Raideni jaoks kehalise kasvatuse ülesande - käia jalutamas värskes õhus. Mõne päeva pärast läheb ta sinna koos sõbraga, kes polnud enne näinud ei Kalevipoega ega Krokodilli.

Metsaalune on täis paljusid tüüpe kaardiga. Mõnel puhul põõsast välja hüppav kehakultuurlane ehmatab. Tekitab segadust. Tervitaks, aga kuidas. Või tõmbuks eemale ja luuraks puu taga niikaua kui ta on punktist lahkunud.

*

Riik, kust me poolteist nädalat varem tulime, pannakse lukku. Üldse pannakse kõik lukku. Kõik peavad ennast minekule seadma. Tagasi sinna kust nad tulid. Kõik niidid katkevad ja lõigatakse läbi. Vaatan mingeid plönnidega graafikuid. Järeldan, et poolteist kuud saab ainult hullemaks minna. Millest? Milleni?

*
23.02 - 01.03 New York. Vaba linnarada.
Ma valetan kui ma väidaks, nagu oleks õhus midagi tunda olnud. Mitte vähematki. Laibakuhjadeni on veidi üle kuu. Vabadus ei olnud veel näiline. Või oli? Või on kogu aeg olnud?

*
16.02 Rahumäe W. Linnaorienteerumine
Reljeefiga kaart. Mis on alati mõnus - zenilikult tühi liigsest mürast. Tervitan tuttavaid. Mõnega puhun juttu, vaevalt meeter maad vahet. Vastu silkavad tüübid ei tekita ruumis olemise probleemi.

*

Mingis Hiina linnas W on mingi probleem tüüpidega, kes on pooltooreid nahkhiiri söönud. Jeerum, miks te sööte neid, võtke parem konni. Sama kiiresti kui pähe jõuab mõte, et see pandeemia võib USAsse ju ka levida, see sealt ka kaob ja ei sega reisiplaani koostamist.

Täielik veganite võidukäik. Nõgesest juba kopsupõletikku ei saaks.

*
9.02 Keldrimäe. Linnaorienteerumine
Rohkem selleks, et kohtuda madal hooajal teiste o-harrastajatega, sai mindud. Lõbus seltskond stardis maast ja ilmast arutamas. Pärast rajalt tulles higi pritsides muljeid jagamas. Inimeste lähedus ei hirmuta, pigem tekitab soojust, et on kellegagi midagi ühist jagada.

*

Olematu talv laseb aias priimulatel õitseda. Elu veereb oma herne veeremist. Kõik tuttavad plaanivad kuskile reisida. Et liiga igav ei hakkaks.

*
26.01 Õismäe asum. Linnaorienteerumine.

Täiesti hunnitu 80ndate eramajadega Tanuma tänav. Enneolematu arhitektuur. Nagu Salmonites. Ühes aias kõneleb meesterahvas kõva häälega telefoni: "See peab olema puutetundlik nagu naine". Nojah. Suhtle kuidas tahad - karju otse kõrva või telefoni. Võid telefoni pärast üle ka lakkuda. Puute tunne.

*

Poetame ennast Arhitektuurimuuseumis "Le Corbusier & Alvar Aalto. Peegeldused – Jari Jetsoneni fotonäituse" avamisele. Kolmanda korruse kitsal palkonil tungleb palju mustades ülikondades arhitektuurseid inimesi. Üllatume, kuidas Jari on näinud sarnasusi kahe mehe loomingus, kes esmapilgul nii erinevad näivad ning kes on ometi mõlemad meidki oma potentsiaalse karantiinipaiga loomisel ohtralt inspireerinud. Seda nägemust, et pool inimkonnast veedab kahe kuu pärast aega nagu Kuult saabunud kosmonaudid, ei kutsu kujutluses esile ka Ronchampi kiriku pingeline passimine. Akende mustrist oleks võinud ju üht-teist muidugi välja lugeda.

*
12.01 Männi park. Linnaorienteerumine

Tükkideks lõigatud kaldaerofotod tekitavad mõningast pinget nende kokkulappimisel. Suustamine on midagi, mida saavad lubada endale need, kes selleks kuskile kaugemale reisinud on. Enamuse jaoks on suusatamine siiski midagi, mis väljendub unistuse kujul.

Inimesed tolgendavad pargis ilma meetreid lugemata. Lapsed turnivad hunnikutes redelitel.

*

Mis aitab aastavahetuse aegsest letargiast ja rütmist normaalsesse ellu tulla? Külaskäik raamatupoodi. Osavõtt sise-o'st. Istumine sadadega koos kinos. Tunglemine paremate kohtade pärast restoranis. Hea tuttava jällenägemisrõõmukallistus.

*
4.01 Jõuluseikluse 6. etapp

Pidasime neid saunalisi esiteks haamrikesega käsitöölisteks

Rahmeldame maha ütlematuid vahemaid Vanalinnas, et lõpetada juba eelmisel aastal alustatud Jõuluseiklus. Isegi siis kui oleme lõpuks jõudnud Kevini hammaste vahele, luurame mööda hoovinurkasid, jõllitame sisse iga hoovis asuva poekese ja kohviku aknast, kuniks lõpuks märkame seina ääres seisvat tabalukustatud kappi. Oli alles üllatusi täis uitamine.

Keegi ei tea, et aprillis orienteeruvad sellises vabalt valitud ajaga vormis ka kõik normaalsed o-inimesed, kes veidrustega rikutud o-kaarte ei armasta, oma kodukandi metsas.

*
2020 aasta alguses näib, et asjad on alustanud oma tavapärases rööpas veeremist lõpu poole. O-kalender on täis kribitud tuhandeid üritusi. Miski ei ennusta nende sealt täielikku kadumist märtsi lõpus. Kerin mööda kalendrikuid ja unelen, millisele üritusele võiks kohale sõita ...

Kaardid: