Kalamaja lahtised vol 2
Joviaalne meeleolu Kalamaja tänavatel.
"Mis on kell?"
Aasta esimestel tundidel.
"Mitut sõpra võib siin kohata?"
Sina ja sinu igavik.
"Mitu kraadi on sellel objektil?"
Olete astunud lõpmatusse.
"Kus võib kohata lumememme?"
Otsite vastuseid.
"Mitu tegevust on siin keelatud?"
Balti jaam.
"Pidulik number objektil. Mis number see on?"
27 küsimust otsis vastuseid uusaasta esimestel tundidel Kalamajas, Pelgulinnas, Arsenali ümber ja lähikonnas. Laternapostidelt. Maja seintelt. Tornidelt. Aedadelt. Ajusopistustest.
Mis on elu mõte?
Seda jälle ei olnud. Ei küsimuste ega vastuste hulgas.
Seekord oli Triina ja Ülo kord. Korraldada viiendat korda seda mõnusat vimkadega ülesannet, mida lahendatakse keset rakettide sadu. Heade uute aastate hõigete saatel. Kes tundis ära orienteerujad, kes pakkus: "Ehh võ, šahtjorõ?" Kes pidas lihtsalt veidrikeks.
Aga noil tundidel on inimesed üldiselt nii ilusad ja head. Ainult mõned oksendasid aia najal.
Need, kel tahtmine oma vaimu proovile panna, võtab siit või küsib Triinalt, kaardi ja küsimused. Ja loeb pärast edasi.
Astusime öösse Salme 39 majast kell 0:30. Sirgjoones siirdusime Lennusadama esisele, laveerides siit ja sealt ootamatult väljahüppavate rakettide vahel. Raiden ja sõber Joosep olid oma vastuseid juba kuskile teadamata suunas otsima läinud. Pärast selgus, et peamiselt Arsenali ja Noblessneri kanti ehk neil õnnestus ära külastada täpselt need kuus punkti, kuhu meie ei jõudnud. Familiaarne tasakaal.
Vist ikka ei saanud päris sirgega kohale. Lennusadama ees ainult tuulemühin. Peos 27 küsimust, millele püüdsime Jaaniga olustikust sobivaid vastuseid leida. Ühelegi küsimusele nagu ei ole head vastust võtta. Vahtisime ringi pinkide vahel, tegime kaheksaid ümber kaskede, puurisime seinu - ei miskit. Korrapärased 3D objektid äkki - need pingid on ju päris risttahukad... Igaks juhuks lugesime need kokku. Aga Haberman neid betoonkoorikuid küll projekteerinud ei ole ... Mitu sõpra - näe Jaanus tuleb koos perega - kolm. Ei vist ikka ei ole see... Mõistatus, mida korraldajad siin küll nägid. No las ta jääb.
Edasi kulgeme Köie 6 maja ette. Ilus klassikaline Kala maja. Kas 6 on kuidagi pidulik number äkki? Torni ei ole. Viilkatuse all pole ühtegi numbrit ... Hõbedasi kaunistusi pole... No mida sellega küll on? Triina ja Ülo on ikka õige vinged pähklid välja mõlenud. Liigume veidi nõututena edasi.
Aga ooperilaulja vanus tuli nii lihtsalt, et uksumatu. Kas ikka arvutasime õigesti?
Habermanni geomeetrilised kujundid leidsime üles. Ilus maja. Lennusadama jaoks jäi vastusevariante üks vähemaks ...
Tervitame Marcellot ja Cosmot. Belissimo. Tervitame lumememme. August ei ole enam kaugel.
Käisime kohe ära ka sõprade juures. See nõudis küll veidike keelevaistu. Hea küsimus.
Järgmiseks valdas meid täielik arusaamatus Kaisa lasteaia juures. Ilmselgelt majaelanikud hakkasid akendest närviliselt juba piiluma kui me kõiki aknaid ja katusealuseid püüdsime läbi valgustada. Pagesime minema enne kui nad akendelt rumalusi karjuma oleks hakanud ja ei jäänud nende uusaasta soove ära ootama. Aga mida siis - pilastreid ei ole, ümmargusi aknaid ei ole. Mida ei ole, seda ei ole. Esimese korruse liblikatega kardinad ja muud helvestega kaunistused vihjasid lasteasutusele, aga mingit klikki ei tekkinud ühegi küsimusega. Uus aasta ei näita meid just kõige nutikamast küljest.
Järgmisena EKA nurk. No jälle on Eugeni mõttelend siin lennanud. Päris selget küsimust, mida vastata kohe ei joonistunud, väike guugli abi ja et EKA koosneb viiest hoonest ja nurgamajana on tal vähemalt kaks aadressi - sobitasime siia küsimuse number 13. Kui nüüd küsimust uuesti lugeda, siis päris loogiline see vastus selle koha peal ikka ei olnud, aga uueaastaööl sobis küll. Tegelikult oli seal vaja rohkem algsele funktsioonile rõhuda.
Loomulikult ei hakanud me minema mu kooli juurde ja üheksas küsimus sai sujuvalt vastuseks 1. Topskid. Ei tea korraldaja perest mitte midagi. Seal tuli hoopis ümmargusi aknaid kokku lugeda, mida on sellel majal täpselt 0. No hästi, tegite krattide eest osavalt tagasi.
Pidulike numbritega ei tekkinud küsimust. Kuigi kohe plaksust ka küsimst ei tulnud. Aga Jaan taipas. Tuleb vaadata suuremalt. Pidulikumalt! Ikkagi uusaastaöö. Ja kui küsimus on käes, siis vastus on juba tühiasi.
Oo, minu lemmik. Infokuubikud. Alati. Kuubikud. Ikka. Eriti äge oli sealjuures teise o-ürituse ärakasutamine. See on ilmselgelt vastus, mida on tagantjärgi veidi komplitseeritud vastata. Kuigi. Väike lõtk vastuses oli lubatud. Uusaastaöö ikkagi ja mine neid teise võistluse mängijaid tea, äkki on koos kuubikuga rändama läinud. Muuhulgas, sellest teisest seiklusest mõni järgmine kord, seal me olime juba olnud. Kaks kohal olnud põtra (pronksist) sobisid tegelikult ka sõpradeks päris hästi.
Edasi veidi aktsioonis tüübid Tehnika tänaval koos politseinikega. Meie aktsioonis lugemas üle ronge. Aga rongi küsimus oli jälle kuidagi teistmoodi ja rongi number oli rongil, mitte infotahvlil. No kui see ei ole rongi küsimus, mis küsimus see siis on. Äkki Ülo külastab seda maja tööpäeviti. Aga miks ta peaks. Kuigi aed maja ümber oli kinni, ja jõustruktuurid olid bussipeatuses ärevil kodanikke taltsutamas, siis selles majas sees neil funktsioone nagu ei oleks ... Kasarmu? Vene poeet? Algne funktsioon? Tornid? Ümmargused aknad? Hõbedased kaunistused? No ei jaga matsu välja ... Jääb siis jälle nii.
Ajaliselt oli paras nüüd veel põgus Pelgulinna külastus. Kell käis juba aasta kolmandat tundi. Tuli ennast kokku võtta. Üllatused jätkusid.
Haa, kured. Head kured. Kohe neid loomulikult ei märganud. Hilisem keskustelu käis selle üle, kas need olid ikka kured üldse. Äkki kajakad hoopis. Haigrud. Sookured. Linnuvaatleja kalduvustega tegelasi jagus.
Hõbedased kaunistused. Veidi trikikas küsimus. Ma luban, et suvel jääb see teil vastamata. Minge käige hämaras ära. Teeveed teadsin peast - käin seal majas joogas. :)
Elutee number. Jaan asus guugeldama - mis see veel ikka täpselt on. Selline kahtlane esoteerika. Sobis hästi pärast joogaruumi uue aasta sisse. Mul oli see juba kokku arvutatud kui Jaan alles numbritega madistas. Me olime Triinaga ju vanad numeroloogid omal ajal ;) Kolmed-kuued-üheksad - sobid hästi IT-sse. Ikka faktipõhiselt tuleb inimesi tööle võtta.
Pelgulinna päevadega läks lihtsalt. Need pikalt ei kesta.
Kolde puiestee "Oma Kolde" paarismajad. Hunnitud omas elemendis. Aga mida nendega peale hakata? Passisime kaardil näidatud rõngas olles vasakule ja paremale ja no ei. Igav tühi sein siin ja seal pool, veidi roostes majanumbrid. SNendest ei anna eriti nagu midagi tuletada. Pärast selgus, et Haberman kuramus jälle. Küll Eugen on palju linnas toimetada jõudnud. Üritust võiks kutsuda ka Eugen Habermani eri.
Aga nüüd vuhinal tagasi. Jeerum, kui palju asju saab ühel mänguväljakul küll keelatud olla. Sama palju kui Kadrioru staadionil. Kui olime numbri kätte saanud ja edasi tuisanud, siis jäin mõtlema, mis seal küll kõik keelatud olid. Pooled keelud niikuinii puudu. Huvitav, kas sportlastele ja lastele on samad asjad keelatud.
Lõpetuseks jäi meil nutikas küsimus Liblest ja tema paljudest majadest. Siis sai kõik.
Loovisime kuivas ja pisut tuulises lumetus uusaasta öös mööda Telliskivi Salme 39 poole tagasi. Öö oli inimestest sutsu hõredamaks muutunud. Aeg- ajalt lajatas mõni pauk kusagil. Ma ikka püüan ette kujutada seda seltskonda, kes kell 3 öösel avastab - aa, meil olid ju raketid ka. See on nagu perenaine teeks pärast külaliste minekut sahvri ukse lahti ja nendiks - aa, meil oli ju kook ka.
Selle mängu juures on mõttekäigud, mis valede vastuste juurde viivad omaette peatükki väärt. Neid on pärast koos lõbus lahti harutada. Meenub mullusest korrast, kui meie 22-le oodatud roosisordile tuli vastuseks ~4000+ midagi. See kuidas sama paika saab nii erinevalt näha, see mis mõtterännakud vallutavad uusaastaööl päid, on lõputu lustlikuse põhjustaja.
See on nagu nende vanameestega: Sest haarates jälle naelte ja haamri, vaaderpassi ja akutrelli järele tõstavad nad relvad korraga kolme koletise: Aja, Ruumi ja Surma vastu. *
Sest haarates kaardi ja kompassi järele, tõstad relvad korraga Aja, Ruumi ja Surma vastu. Haarates ühtlasi ka mõne o-kaaslase järele, jõuate koos lõpmatusse.
Lõpmatus oli ka ilmajaama saabunud. Või kirjutatakse sellele lehele ilm lõpmatuse saarel:
Kui kiiruse ja jõudmatuse tunne on eriti akuutne, heita pikali. Oodata, kuni üle läheb. Sest varem või hiljem ta läheb. Enne mitte tõusta. See ei võta üldse aega. Vastupidi: annab. Ja täiesti lõpmatult. *
Siis te teate kui ma järgmine kord pikali olen. Ei, see ei ole seljavalu. Ma võtan aega.
Minu lõpmatus on seal kuhu kaardid viivad. Ja kaardid viivad sinna, kuhu teie: rajameistrid, kaardijoonistajad, kooskõlastajad, lindikeerutajad, pulgajagajad, stardikohtunikud ja sajad muud abilised meil minna lasete. Ma olen lõpmatult tänulik, et te olemas olete.
* Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (Esimene kevad). Mujal kodus III", 2019
"Mis on kell?"
Aasta esimestel tundidel.
"Mitut sõpra võib siin kohata?"
Sina ja sinu igavik.
"Mitu kraadi on sellel objektil?"
Olete astunud lõpmatusse.
"Kus võib kohata lumememme?"
Otsite vastuseid.
"Mitu tegevust on siin keelatud?"
Balti jaam.
"Pidulik number objektil. Mis number see on?"
27 küsimust otsis vastuseid uusaasta esimestel tundidel Kalamajas, Pelgulinnas, Arsenali ümber ja lähikonnas. Laternapostidelt. Maja seintelt. Tornidelt. Aedadelt. Ajusopistustest.
Mis on elu mõte?
Seda jälle ei olnud. Ei küsimuste ega vastuste hulgas.
Seekord oli Triina ja Ülo kord. Korraldada viiendat korda seda mõnusat vimkadega ülesannet, mida lahendatakse keset rakettide sadu. Heade uute aastate hõigete saatel. Kes tundis ära orienteerujad, kes pakkus: "Ehh võ, šahtjorõ?" Kes pidas lihtsalt veidrikeks.
Aga noil tundidel on inimesed üldiselt nii ilusad ja head. Ainult mõned oksendasid aia najal.
Need, kel tahtmine oma vaimu proovile panna, võtab siit või küsib Triinalt, kaardi ja küsimused. Ja loeb pärast edasi.
Vist ikka ei saanud päris sirgega kohale. Lennusadama ees ainult tuulemühin. Peos 27 küsimust, millele püüdsime Jaaniga olustikust sobivaid vastuseid leida. Ühelegi küsimusele nagu ei ole head vastust võtta. Vahtisime ringi pinkide vahel, tegime kaheksaid ümber kaskede, puurisime seinu - ei miskit. Korrapärased 3D objektid äkki - need pingid on ju päris risttahukad... Igaks juhuks lugesime need kokku. Aga Haberman neid betoonkoorikuid küll projekteerinud ei ole ... Mitu sõpra - näe Jaanus tuleb koos perega - kolm. Ei vist ikka ei ole see... Mõistatus, mida korraldajad siin küll nägid. No las ta jääb.
Edasi kulgeme Köie 6 maja ette. Ilus klassikaline Kala maja. Kas 6 on kuidagi pidulik number äkki? Torni ei ole. Viilkatuse all pole ühtegi numbrit ... Hõbedasi kaunistusi pole... No mida sellega küll on? Triina ja Ülo on ikka õige vinged pähklid välja mõlenud. Liigume veidi nõututena edasi.
Aga ooperilaulja vanus tuli nii lihtsalt, et uksumatu. Kas ikka arvutasime õigesti?
Habermanni geomeetrilised kujundid leidsime üles. Ilus maja. Lennusadama jaoks jäi vastusevariante üks vähemaks ...
Tervitame Marcellot ja Cosmot. Belissimo. Tervitame lumememme. August ei ole enam kaugel.
Käisime kohe ära ka sõprade juures. See nõudis küll veidike keelevaistu. Hea küsimus.
Järgmiseks valdas meid täielik arusaamatus Kaisa lasteaia juures. Ilmselgelt majaelanikud hakkasid akendest närviliselt juba piiluma kui me kõiki aknaid ja katusealuseid püüdsime läbi valgustada. Pagesime minema enne kui nad akendelt rumalusi karjuma oleks hakanud ja ei jäänud nende uusaasta soove ära ootama. Aga mida siis - pilastreid ei ole, ümmargusi aknaid ei ole. Mida ei ole, seda ei ole. Esimese korruse liblikatega kardinad ja muud helvestega kaunistused vihjasid lasteasutusele, aga mingit klikki ei tekkinud ühegi küsimusega. Uus aasta ei näita meid just kõige nutikamast küljest.
Järgmisena EKA nurk. No jälle on Eugeni mõttelend siin lennanud. Päris selget küsimust, mida vastata kohe ei joonistunud, väike guugli abi ja et EKA koosneb viiest hoonest ja nurgamajana on tal vähemalt kaks aadressi - sobitasime siia küsimuse number 13. Kui nüüd küsimust uuesti lugeda, siis päris loogiline see vastus selle koha peal ikka ei olnud, aga uueaastaööl sobis küll. Tegelikult oli seal vaja rohkem algsele funktsioonile rõhuda.
Loomulikult ei hakanud me minema mu kooli juurde ja üheksas küsimus sai sujuvalt vastuseks 1. Topskid. Ei tea korraldaja perest mitte midagi. Seal tuli hoopis ümmargusi aknaid kokku lugeda, mida on sellel majal täpselt 0. No hästi, tegite krattide eest osavalt tagasi.
Pidulike numbritega ei tekkinud küsimust. Kuigi kohe plaksust ka küsimst ei tulnud. Aga Jaan taipas. Tuleb vaadata suuremalt. Pidulikumalt! Ikkagi uusaastaöö. Ja kui küsimus on käes, siis vastus on juba tühiasi.
Oo, minu lemmik. Infokuubikud. Alati. Kuubikud. Ikka. Eriti äge oli sealjuures teise o-ürituse ärakasutamine. See on ilmselgelt vastus, mida on tagantjärgi veidi komplitseeritud vastata. Kuigi. Väike lõtk vastuses oli lubatud. Uusaastaöö ikkagi ja mine neid teise võistluse mängijaid tea, äkki on koos kuubikuga rändama läinud. Muuhulgas, sellest teisest seiklusest mõni järgmine kord, seal me olime juba olnud. Kaks kohal olnud põtra (pronksist) sobisid tegelikult ka sõpradeks päris hästi.
 |
| Nad tulidki siia nüüd sellest teisest üritusest |
Edasi veidi aktsioonis tüübid Tehnika tänaval koos politseinikega. Meie aktsioonis lugemas üle ronge. Aga rongi küsimus oli jälle kuidagi teistmoodi ja rongi number oli rongil, mitte infotahvlil. No kui see ei ole rongi küsimus, mis küsimus see siis on. Äkki Ülo külastab seda maja tööpäeviti. Aga miks ta peaks. Kuigi aed maja ümber oli kinni, ja jõustruktuurid olid bussipeatuses ärevil kodanikke taltsutamas, siis selles majas sees neil funktsioone nagu ei oleks ... Kasarmu? Vene poeet? Algne funktsioon? Tornid? Ümmargused aknad? Hõbedased kaunistused? No ei jaga matsu välja ... Jääb siis jälle nii.
Ajaliselt oli paras nüüd veel põgus Pelgulinna külastus. Kell käis juba aasta kolmandat tundi. Tuli ennast kokku võtta. Üllatused jätkusid.
Haa, kured. Head kured. Kohe neid loomulikult ei märganud. Hilisem keskustelu käis selle üle, kas need olid ikka kured üldse. Äkki kajakad hoopis. Haigrud. Sookured. Linnuvaatleja kalduvustega tegelasi jagus.
Hõbedased kaunistused. Veidi trikikas küsimus. Ma luban, et suvel jääb see teil vastamata. Minge käige hämaras ära. Teeveed teadsin peast - käin seal majas joogas. :)
Elutee number. Jaan asus guugeldama - mis see veel ikka täpselt on. Selline kahtlane esoteerika. Sobis hästi pärast joogaruumi uue aasta sisse. Mul oli see juba kokku arvutatud kui Jaan alles numbritega madistas. Me olime Triinaga ju vanad numeroloogid omal ajal ;) Kolmed-kuued-üheksad - sobid hästi IT-sse. Ikka faktipõhiselt tuleb inimesi tööle võtta.
Pelgulinna päevadega läks lihtsalt. Need pikalt ei kesta.
Kolde puiestee "Oma Kolde" paarismajad. Hunnitud omas elemendis. Aga mida nendega peale hakata? Passisime kaardil näidatud rõngas olles vasakule ja paremale ja no ei. Igav tühi sein siin ja seal pool, veidi roostes majanumbrid. SNendest ei anna eriti nagu midagi tuletada. Pärast selgus, et Haberman kuramus jälle. Küll Eugen on palju linnas toimetada jõudnud. Üritust võiks kutsuda ka Eugen Habermani eri.
Aga nüüd vuhinal tagasi. Jeerum, kui palju asju saab ühel mänguväljakul küll keelatud olla. Sama palju kui Kadrioru staadionil. Kui olime numbri kätte saanud ja edasi tuisanud, siis jäin mõtlema, mis seal küll kõik keelatud olid. Pooled keelud niikuinii puudu. Huvitav, kas sportlastele ja lastele on samad asjad keelatud.
Lõpetuseks jäi meil nutikas küsimus Liblest ja tema paljudest majadest. Siis sai kõik.
Loovisime kuivas ja pisut tuulises lumetus uusaasta öös mööda Telliskivi Salme 39 poole tagasi. Öö oli inimestest sutsu hõredamaks muutunud. Aeg- ajalt lajatas mõni pauk kusagil. Ma ikka püüan ette kujutada seda seltskonda, kes kell 3 öösel avastab - aa, meil olid ju raketid ka. See on nagu perenaine teeks pärast külaliste minekut sahvri ukse lahti ja nendiks - aa, meil oli ju kook ka.
Selle mängu juures on mõttekäigud, mis valede vastuste juurde viivad omaette peatükki väärt. Neid on pärast koos lõbus lahti harutada. Meenub mullusest korrast, kui meie 22-le oodatud roosisordile tuli vastuseks ~4000+ midagi. See kuidas sama paika saab nii erinevalt näha, see mis mõtterännakud vallutavad uusaastaööl päid, on lõputu lustlikuse põhjustaja.
See on nagu nende vanameestega: Sest haarates jälle naelte ja haamri, vaaderpassi ja akutrelli järele tõstavad nad relvad korraga kolme koletise: Aja, Ruumi ja Surma vastu. *
Sest haarates kaardi ja kompassi järele, tõstad relvad korraga Aja, Ruumi ja Surma vastu. Haarates ühtlasi ka mõne o-kaaslase järele, jõuate koos lõpmatusse.
Lõpmatus oli ka ilmajaama saabunud. Või kirjutatakse sellele lehele ilm lõpmatuse saarel:
Siis te teate kui ma järgmine kord pikali olen. Ei, see ei ole seljavalu. Ma võtan aega.
Minu lõpmatus on seal kuhu kaardid viivad. Ja kaardid viivad sinna, kuhu teie: rajameistrid, kaardijoonistajad, kooskõlastajad, lindikeerutajad, pulgajagajad, stardikohtunikud ja sajad muud abilised meil minna lasete. Ma olen lõpmatult tänulik, et te olemas olete.
* Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (Esimene kevad). Mujal kodus III", 2019
Comments