Sise-o GAGi Kloostri majas
Kui klassivend Ants 30 aastat tagasi klassivideot tegi, muuhulgas ühes neist klassidest, kus seekord oli naiste riietusruum ja operaator XII B iseteadlike indviidide käest uuris, mis neist tulevikus saab, siis ei osanud ei mina ega Maari vastata, et ühel porikuu päeval AD 2019 silkame samas majas mööda klassiruume, kaart peos. Ega jookse sellepärast, et direktori väljailmumisel põgeneda wc-sse, kus varjata oma koolivormi puudulikke elemente, vaid eesmärgiga SI-kaardile kiirelt piikse noppida. Tolle vidina leiutamiseni jäi toona veel umbes kümmekond aastat.
Jättes vahele tähelepanuväärsed sündmused, mis leidsid aset kahe noore inimese elus videos osalemise ajast kuni uudsel viisil koolimajaga suhtlemiseni, on paslik pajatada mõni sõna taaskohtumisel aset leidnud episoodidest ja emotsioonidest.
Tuleb tunnistada, et esialgu ei olnud hoonega kolmeaastasest tihedas suhtes olemisest mingitki kasu. Kaardi stardist kätte saanud, kulus rohkem kui jupp aega enda ruumi paigutamisega. Vettpidav kaardimaterjal oli asjakohane, kui nutt peaks peale tulema.
Keldrikorruse võlvide vahelt 2004 ehitatud galeriid endisesse algklasside majja ehk esimese punktini leida, ei läinud just kõige lobedamalt. Köögisaare tagant, kus meie ajal paiknesid garderoobid, lõpuks avause leidnud, tundus suundumine F trepile asjakohane valik.
I jooksu kaart
Samas maja osa 3. korrusel paikneva teise punkti jõudmiseks vahetasin M trepi F vastu läbi esimese korruse.
Kolmandasse punkti põhi majja tagasipääsemine sai toimuda ilmselgelt läbi 0 korruse galerii. Olles tagasi sööklas, läks tõsiseks ajutööks. Millegipärast ei suutnud ma enda jaoks üldse D treppi tööle panna, aga läbi G trepi ja kolmanda korruse C-B sai ka. Ärge küsige, miks just nii.
Täiesti läks asi käest neljanda punkti leidmisel. Mis kuramuse 1,5 korrus. Sellist asja ei ole olemas. Vähemalt mina ei suutnud meenutada sellist konkut 30 aasta tagusest ajast. Võib-olla see oli see salapärane ruum, kus Kukrus (legendaarne füüsika õps) tunni ajal suitsetamas käis. Tunnid algasid tavapäraselt sellega, et nii, tänaseks oli teil teema x, vaadake järgmised 20 minutit veel juurde lisamaterjal y ja siis tuleb tunnikontroll. Ja kadunud ta oligi. Ilmudes klassi tagasi umbes 15 minuti pärast läks edasi tavaliselt nii, vaadake veel üle kordamiseks teema z ülesanded ja 15 minuti pärast alustame tunnikontrolliga ja jälle oli ta kadunud. Vahel ei juhtunud sel tunnil peale ettevalmistamise midagi. Sest järgmine oli samuti füüsika tund.
30 aasta tagused pinged võisid salapäraste ungaste tuvastamisel endiselt mõjuda kuniks ühel hetkel tundsin, appi mu aju on väsinud, ma ei suuda enam seda organit rohkem kasutada. Kuidas need ruumid omavahel kokku käivad? Aga sain aju ikka uuesti üles laetud. See sai ka toona füüsika tunnis üles laetud, kuigi senjettdielektrikud, mis polariseeruvad iseeneslikult ilma välise elektrivälja mõjuta, ja nende omadused ei pruukinud kõige tuttavamad kohe just olla.
Errorise ajas ka see, et kuidas saab üldse esimese ja teise korruse vahel olla osaliselt veel üks korrus. Lõpplahendusena oli tee lühike, läbi 1. korruse B-C treppide, aga selle 1,5 korruse olemasolus ma kahtlen siiamaani. Selle oleks nagu rajameister ise välja mõlenud ja kaardile enda lõbuks joonistatud. Kuidas see päriselt olemas sai olla, tulenes võibolla piesoelektrilisest pöödefektist, kus ringisebijate elektriväli õigetele kristallidele piisavalt deformeeruvalt mõjus.
Edasi tuli äratundmine, et ma ju tunnen seda maja tegelikult küll ning raja leidmine hakkas minema laadis - aa, füssa klassist mööda, õpside toast läbi, muusika klassi taga, sõjalise lasketiiru kaudu ja ajukärbatused ei mõjunud enam nii traagiliselt. Ei mingeid spinne rohkem.
II jooks oli veel. Ja see võis kogu ruumi jälle pea peale pöörata.
II jooksu kaart
Pärast ootamatult lihtsat esimest punkti, pakkus 0 korruse lindiga pooleks lõikamine ja M ja F treppide õigel korrusel vahetamine sellist gümnastikat, et kui neljandast punktist viiendasse minekul pärast mitmete treppide läbimist samas kohas tagasi olin, siis, nu i laburint. Kuskil on jälle mingi deformatioon, liigne magnetväli või Newtoni seadused lakanud töötamast. B trepikoridoris rippuv Foucault' pendel kinnitas, et asi ei tohiks olla siiki mikroosakestes. Ilmsesti ei ole viga ka mitte kaardil ja loodetavasti mitte reaalses ruumis, vaid minu peas. Kuigi tõsi, ka see viimane variant ei olnud samuti just hea variant.
Enne veel oli piinu L trepi kui nähtuse lahtimõtestamisel. Vaatan, viies punkt on L trepi juures, skännin kaardil hoolikalt kõik korruse plaanid peale samas kõrval oleva neljanda kolm korda läbi, no ei ole teist L trepi tähist. Mingi kuu juurde viiv trepp. Mhmmm, seda meil läbi ei võetud ...
Oo, teine L kohe siin samas. Ahaa, järelikult tuleb neljandale korrusele jõuda. No on juhtmed.
Koolimaja tundmisest oli selles jooksus vähem abi, ühesuunaliseks muudetud koridorid ja muud lõksud nõudsid ikka täis konsentreeritust etapivaliku lahendamisel. Nii kui lõdvaks lasid, nii kukkus kogu hoone koost. Peas, siiski ainult peas.
Huvitav oli avastada hoonele külge ja juurde ilmunud uusi elemente, näiteks on A trepikoda osavalt majale juurde kleebitud, hoone välisilmet eriti rikkumata. Väljakaevatud garderoobid ja sööklalaiendused, neljanda korruse raamatukogu, aula tagused ruumid, galerii kahe maja vahel, katuseaknad ja mida kõike veel.
Klassid ja punktid, mille vahel ammuses minevikus kolm aastat majas kulgetud sai, hiilisid naha vahele. Aastakümnete tagused trajektoorid ei kippinud segunema värskelt peale siblitud uutega. Nood on ikka nii tugevalt omas ajas. Aeg sai ruumi üle võidu.
Tolles koridoridesse ja klassidesse jäetud enrgias, mis on aastasadade jooksul tuhandete teistega segunenud, on oma mõju ja oma võim.
Istusin pärast võistlust B trepi kolmada ja neljanda korruse vahele jääval aknalaual ja vaatasin alla kolmanda korruse koridori keemia ja füüsika klasside poole. See on super istumispaik, nüüd ja oli siis 30 aastat varem. See on koht.
Ja seal aja taga istudes muutus distants kahe aja punkti vahel järsku üliteravalt füüsiliseks. Võib-olla see on midagi, millest me muidu eemale hoiame - istumisest minevikku. Aga mida on võib-olla vahel vaja, et paremini aru saada, mis see universum on või et relatiivsusteooria lõpuks omale mingi mõtte saaks.
Aitähh Triinale, Maidule, Ülole, Maarile ja kõigile asjaosalistele, kes andsid võimaluse.
* * *
Füüsikaliste asjaolude meeldetuletamisel oli abiks M.Kask, A.Kiviorg, E.Paju, V. Väinaste "Täiendavaid teemasid füüsikast. Õppevahend matemaatika-füüsika eriklasside õpilastele." 1981
Kui teil õhtul uni peale ei tule, siis võite vahelduseks arvutada Maakera impulsimomendi. Üks ülesanne mainitud teosest.
Jättes vahele tähelepanuväärsed sündmused, mis leidsid aset kahe noore inimese elus videos osalemise ajast kuni uudsel viisil koolimajaga suhtlemiseni, on paslik pajatada mõni sõna taaskohtumisel aset leidnud episoodidest ja emotsioonidest.
Tuleb tunnistada, et esialgu ei olnud hoonega kolmeaastasest tihedas suhtes olemisest mingitki kasu. Kaardi stardist kätte saanud, kulus rohkem kui jupp aega enda ruumi paigutamisega. Vettpidav kaardimaterjal oli asjakohane, kui nutt peaks peale tulema.
Keldrikorruse võlvide vahelt 2004 ehitatud galeriid endisesse algklasside majja ehk esimese punktini leida, ei läinud just kõige lobedamalt. Köögisaare tagant, kus meie ajal paiknesid garderoobid, lõpuks avause leidnud, tundus suundumine F trepile asjakohane valik.
I jooksu kaart
Samas maja osa 3. korrusel paikneva teise punkti jõudmiseks vahetasin M trepi F vastu läbi esimese korruse.
Kolmandasse punkti põhi majja tagasipääsemine sai toimuda ilmselgelt läbi 0 korruse galerii. Olles tagasi sööklas, läks tõsiseks ajutööks. Millegipärast ei suutnud ma enda jaoks üldse D treppi tööle panna, aga läbi G trepi ja kolmanda korruse C-B sai ka. Ärge küsige, miks just nii.
Täiesti läks asi käest neljanda punkti leidmisel. Mis kuramuse 1,5 korrus. Sellist asja ei ole olemas. Vähemalt mina ei suutnud meenutada sellist konkut 30 aasta tagusest ajast. Võib-olla see oli see salapärane ruum, kus Kukrus (legendaarne füüsika õps) tunni ajal suitsetamas käis. Tunnid algasid tavapäraselt sellega, et nii, tänaseks oli teil teema x, vaadake järgmised 20 minutit veel juurde lisamaterjal y ja siis tuleb tunnikontroll. Ja kadunud ta oligi. Ilmudes klassi tagasi umbes 15 minuti pärast läks edasi tavaliselt nii, vaadake veel üle kordamiseks teema z ülesanded ja 15 minuti pärast alustame tunnikontrolliga ja jälle oli ta kadunud. Vahel ei juhtunud sel tunnil peale ettevalmistamise midagi. Sest järgmine oli samuti füüsika tund.
30 aasta tagused pinged võisid salapäraste ungaste tuvastamisel endiselt mõjuda kuniks ühel hetkel tundsin, appi mu aju on väsinud, ma ei suuda enam seda organit rohkem kasutada. Kuidas need ruumid omavahel kokku käivad? Aga sain aju ikka uuesti üles laetud. See sai ka toona füüsika tunnis üles laetud, kuigi senjettdielektrikud, mis polariseeruvad iseeneslikult ilma välise elektrivälja mõjuta, ja nende omadused ei pruukinud kõige tuttavamad kohe just olla.
Errorise ajas ka see, et kuidas saab üldse esimese ja teise korruse vahel olla osaliselt veel üks korrus. Lõpplahendusena oli tee lühike, läbi 1. korruse B-C treppide, aga selle 1,5 korruse olemasolus ma kahtlen siiamaani. Selle oleks nagu rajameister ise välja mõlenud ja kaardile enda lõbuks joonistatud. Kuidas see päriselt olemas sai olla, tulenes võibolla piesoelektrilisest pöödefektist, kus ringisebijate elektriväli õigetele kristallidele piisavalt deformeeruvalt mõjus.
Edasi tuli äratundmine, et ma ju tunnen seda maja tegelikult küll ning raja leidmine hakkas minema laadis - aa, füssa klassist mööda, õpside toast läbi, muusika klassi taga, sõjalise lasketiiru kaudu ja ajukärbatused ei mõjunud enam nii traagiliselt. Ei mingeid spinne rohkem.
II jooks oli veel. Ja see võis kogu ruumi jälle pea peale pöörata.
II jooksu kaart
Pärast ootamatult lihtsat esimest punkti, pakkus 0 korruse lindiga pooleks lõikamine ja M ja F treppide õigel korrusel vahetamine sellist gümnastikat, et kui neljandast punktist viiendasse minekul pärast mitmete treppide läbimist samas kohas tagasi olin, siis, nu i laburint. Kuskil on jälle mingi deformatioon, liigne magnetväli või Newtoni seadused lakanud töötamast. B trepikoridoris rippuv Foucault' pendel kinnitas, et asi ei tohiks olla siiki mikroosakestes. Ilmsesti ei ole viga ka mitte kaardil ja loodetavasti mitte reaalses ruumis, vaid minu peas. Kuigi tõsi, ka see viimane variant ei olnud samuti just hea variant.
Enne veel oli piinu L trepi kui nähtuse lahtimõtestamisel. Vaatan, viies punkt on L trepi juures, skännin kaardil hoolikalt kõik korruse plaanid peale samas kõrval oleva neljanda kolm korda läbi, no ei ole teist L trepi tähist. Mingi kuu juurde viiv trepp. Mhmmm, seda meil läbi ei võetud ...
Oo, teine L kohe siin samas. Ahaa, järelikult tuleb neljandale korrusele jõuda. No on juhtmed.
Koolimaja tundmisest oli selles jooksus vähem abi, ühesuunaliseks muudetud koridorid ja muud lõksud nõudsid ikka täis konsentreeritust etapivaliku lahendamisel. Nii kui lõdvaks lasid, nii kukkus kogu hoone koost. Peas, siiski ainult peas.
Huvitav oli avastada hoonele külge ja juurde ilmunud uusi elemente, näiteks on A trepikoda osavalt majale juurde kleebitud, hoone välisilmet eriti rikkumata. Väljakaevatud garderoobid ja sööklalaiendused, neljanda korruse raamatukogu, aula tagused ruumid, galerii kahe maja vahel, katuseaknad ja mida kõike veel.
Klassid ja punktid, mille vahel ammuses minevikus kolm aastat majas kulgetud sai, hiilisid naha vahele. Aastakümnete tagused trajektoorid ei kippinud segunema värskelt peale siblitud uutega. Nood on ikka nii tugevalt omas ajas. Aeg sai ruumi üle võidu.
Tolles koridoridesse ja klassidesse jäetud enrgias, mis on aastasadade jooksul tuhandete teistega segunenud, on oma mõju ja oma võim.
Istusin pärast võistlust B trepi kolmada ja neljanda korruse vahele jääval aknalaual ja vaatasin alla kolmanda korruse koridori keemia ja füüsika klasside poole. See on super istumispaik, nüüd ja oli siis 30 aastat varem. See on koht.
Ja seal aja taga istudes muutus distants kahe aja punkti vahel järsku üliteravalt füüsiliseks. Võib-olla see on midagi, millest me muidu eemale hoiame - istumisest minevikku. Aga mida on võib-olla vahel vaja, et paremini aru saada, mis see universum on või et relatiivsusteooria lõpuks omale mingi mõtte saaks.
Aitähh Triinale, Maidule, Ülole, Maarile ja kõigile asjaosalistele, kes andsid võimaluse.
* * *
Füüsikaliste asjaolude meeldetuletamisel oli abiks M.Kask, A.Kiviorg, E.Paju, V. Väinaste "Täiendavaid teemasid füüsikast. Õppevahend matemaatika-füüsika eriklasside õpilastele." 1981
Kui teil õhtul uni peale ei tule, siis võite vahelduseks arvutada Maakera impulsimomendi. Üks ülesanne mainitud teosest.
Comments