Pohlad sellest pohlakuust
Kas ma tahan kirjutada,
üldse,
veel sõnu.
Kui loodus on jälle asunud ennast otsast hävitama ja päev keeratakse aina rutem ööks.
Kui ma olen ära lugenud kõik, mida Hermann Broch manab paberile "Kuutõbistes". Kuidas mõni teab, mis on maailm 88 aastat hiljem.
Kuutõbine. Endiselt. Isegi kui mõnel hommikul lased end päiksest eksitada. Vahel päike ainult näib ja päriselt on kuu. Sest kuud saab vaadata.
Kas ma olen siis selle kartulivõtukuu ära elanud või on see mulle lihtsalt ära jutustatud.
Võib olla ei olegi kartulitel vähimatki pistmist sellega, et kõik mis oli olnud, kukkus küljest maha ja peab piltide pealt vaatama, mis oli. Või kaartide.
Ühel kaardil on Raku. Kas ma tõesti käisin seal?
Ahjaa, viienda (51) punktini pääsemiseks sai teevalikuidki nuputatud.
Siis on kaart nimega Laulasmaa.
Lähen ja ümisen.
Vahin taimi ja merd. Katsun punktidele pihta saada. Vahel veidi kõveralt.
On Põlli kaart.
Istun punkti 55 juures sihi ristis. Mängin iseendaga mabet. Valged alustavad ja ...
Ootan kõigist ilmakaartest januseid.
Simultaani lõpuks jääb kuus topsi lauale.
Mhmh ... TalTech Tehnopol.
Mõttetult tehisliku nimega objekt paberil, mis kandis üpris triviaalset rada eelviimasel päeval, mis oli veel suvi.
Aga Vabaõhumuuseum.
Ajasin kurjaks jalgratta. See väntadega vahend, millega saab liikuda ja mille sadula selga viimastel elukümnenditel veidi eklektiliselt sattunud olen. Linnaliikluses sõit on elamus omaette. Põhimõtteliselt sa leiutad uusi teid, mida autoga ei sõida ja jala ei käi.
VÕM ise kitsede ja sajajalgsetega. Nagu tavaliselt. Udjadi-mudjadi, kus lambad on?
Lehed rullitakse kokku. Kõrred murtakse pooleks. Taevas tuuakse allapoole ja värvitakse ära.
Aga ärge tehke sellest välja - minge ja ujuge, kolme nädala pärast pühapäeval Stockholmi ümber - SwimRunGain. Viinakuu saaks kindasti uue tähenduse. Ja sõnu saaks palju.
üldse,
veel sõnu.
Kui loodus on jälle asunud ennast otsast hävitama ja päev keeratakse aina rutem ööks.
Kui ma olen ära lugenud kõik, mida Hermann Broch manab paberile "Kuutõbistes". Kuidas mõni teab, mis on maailm 88 aastat hiljem.
Kuutõbine. Endiselt. Isegi kui mõnel hommikul lased end päiksest eksitada. Vahel päike ainult näib ja päriselt on kuu. Sest kuud saab vaadata.
Kas ma olen siis selle kartulivõtukuu ära elanud või on see mulle lihtsalt ära jutustatud.
Võib olla ei olegi kartulitel vähimatki pistmist sellega, et kõik mis oli olnud, kukkus küljest maha ja peab piltide pealt vaatama, mis oli. Või kaartide.
Ühel kaardil on Raku. Kas ma tõesti käisin seal?
Ahjaa, viienda (51) punktini pääsemiseks sai teevalikuidki nuputatud.
Siis on kaart nimega Laulasmaa.
Lähen ja ümisen.
On Põlli kaart.
Istun punkti 55 juures sihi ristis. Mängin iseendaga mabet. Valged alustavad ja ...
Ootan kõigist ilmakaartest januseid.
Mhmh ... TalTech Tehnopol.
Mõttetult tehisliku nimega objekt paberil, mis kandis üpris triviaalset rada eelviimasel päeval, mis oli veel suvi.
Aga Vabaõhumuuseum.
Ajasin kurjaks jalgratta. See väntadega vahend, millega saab liikuda ja mille sadula selga viimastel elukümnenditel veidi eklektiliselt sattunud olen. Linnaliikluses sõit on elamus omaette. Põhimõtteliselt sa leiutad uusi teid, mida autoga ei sõida ja jala ei käi.
Lehed rullitakse kokku. Kõrred murtakse pooleks. Taevas tuuakse allapoole ja värvitakse ära.
Aga ärge tehke sellest välja - minge ja ujuge, kolme nädala pärast pühapäeval Stockholmi ümber - SwimRunGain. Viinakuu saaks kindasti uue tähenduse. Ja sõnu saaks palju.
Comments