Päikeseõgija teel
Päikeseõgija järab otsast jälle päevi lühemaks.
Enne kui valgus päris otsa saab, on veel aega.
On aega rüseleda Kõrvemaa-Aegviidu liini laantes. On aega pesakonna ülesse rivistamiseks esivanemate tuuri tarvis. Et luua ja mäletada valgust ja lugusid.
Nii on viimased kolm neljapäeva õhtut saadetud kaduviku teed sambla ja murdunud kuuskede vahel.
Pikknõmme vaskussi teel (see kes saare müütide kohaselt päikese kiiri nahka paneb). Nelijärve surnud karu jälgedes (see kes Aegviidus mesilasi nahka pani). Apuparra luhatäpiku lennukaarel (see kelle päev ise sööb).
Kõik kolm olid täiuslikud o-harjutused päevakulisele, kes ihkab kombekalt lahti harutada soid ja niitusid, otsida väljapääsu kuuselabürindist, põgeneda üle ooside, selgitada sõnajalgade saladusi, leida lahendusi laugastele.
Oli punkte, milleni jõudmist eksitasid kännud teel. Oli punkte, milleni jõudmist takistasid komad hallolluses.
Suvise meeleolu juurde kuuluvad alati ka väiksed eksirännakud mõnes eriti rägases võssis. See on siis, kui pulss on läinud liialt ülesse eelmise punkti edukast kohtamisest ja kaardile manatud lohkude süsteemist veidi ükskõik on. Aga lõpuks ikkagi leiad mingi lahenduse. Kuskilt rebaseuru ja rästikupesa vahelt.
Näib et kõigil kolmel korral olen jõudnud küü ja oti vaimu juurest siiski tagasi, vaatamata isegi mustikatele. Õhk ja ise ikka heas konditsioonis.
Ning puude juures kohatud tutvuskond tundus olevat lahendanud õnnevalemi. Isegi siis kui mõnel teejupil kohtusid persooniga, kes keerutas kaarti moel nagu ta ei teaks, kuhu ta minna tahab, andis kehakeel märku päikselistest ja helgetest piirjoontest.
Aga pesakonnal läks kehvasti siis, kui ühes juhtumisi nähtud "Eesti mängu" saates üks muidu igati krapsakas plikatirts ei teadnud, kus tema vanavanemad pärit on, muud kui et elavad Tallinnas. Selle peale ei olnud meie viimasel järeltulijal pääsu ja ühel reedel asuti piltlikul teel selgitama, kus õieti on pärit 1/4 tema vanavanematest. Ülejäänud 3/4 saab lahtiseletuse tee peal. No ju ta miskit ikka olla ka varem kuulnud, aga eks õige mulla nuusutamine aitab paremini kinnistada.
Nii seati mürisev trandulett varahommikul ninaga ühe lääne saare poole, et siis asjalugusid selgitada. Ühtlasi jäi see meie ja visalt meid teeninud jõumasina viimaseks ühiseks reisiks. Kaheteist aastaga läheb lõpuks ka Volvo kolliks kätte ära (või nagu ütleb Jaanilt kuuldud vanasõna - lõpuks saab igast autost Opel).
Päevaga jõuab nii mõndagi, mõnda ei jõua ka. Pajatasin, mis ma oskasin ja mäletasin. Näitasin, mis ma teadsin ja võisin. Noppisin rännakukeesse paiku, mis kumendusid meeltes enda lapsepõlvest, kui vanematega neid paiku sai väisatud ja mis memuaarsel kujul esile tükivad. Ajast, mil Kuivastu sadamast väljasõit saarte poole nägi välja sama range nagu tänasel päeval Eesti-Vene piiri ületamine. Tunnistagem, et maagia hakkab ju juba sellest piiri taha pääsemise momendist.
Mihkel Ranna dendraariumis on mingi zen-fluidum isegi siis kui naabertalu traktor üritab hommikusest niidusest viimast võtta.
Kaali järv on muiduki paras pauk olnud. Lähed õhtal sauna, tuled välja ja korraga sihuke ümmargune auk sauna taga. Sauna tiik tundmatu päritoluga kiva täis. Eks nii need tulihänna lood algavad. Tõsi, energiat olnud sellel sabaga päiksel umbes Hiroshima pommi jagu ning Asva ja Ridala linnus hävinenud pronksiajal just selle päikse merre kukkumise käigus. Ning eks näe, miks need saarlased sellised imelikud on - katsu sa elada kahe päikese all.
Püüdsime vahepalaks saare jalgu kokku lugeda: Kõljala, Valjala, Mändjala, Mustjala, .... mömmjala ... ikka ei saa neid kunagi kokku. Neid ongi ebardlikult palju ühe eluka jaoks. Võib-olla see on Kaali mõju.
Püha kiriku surnuaed aga on see paik, kus mu vanavanemate 2/4 maistest osadest on paigutatud. Ikka seda liiva riisudes. Mõtlikuna näivad vaod.
Kuressaare linnuse ristikäigud ja katsuseservad tahtsid uuesti tammumist, et imestada kui pikad pidid küll olema nende rüütlite jalad, et noist kaitsetorni trepikäikudest üles-alla hüpata. See oli muidugi jälle Jaani arvamus, et alla oli lihtne - panid raudrüü selga ja veeresid kolinal alla. Aga kuidas nad ennast üles vinnasid, seda ta ei mäletanud. No ta on rohkem madalamate majade poiss ka, ajab saarlaste kohta mingit udu. Raidenil oli totaalne segadus, kas ta on varem memme ja Andresega käinud just siin Kuressaare kindluses või Haapsalu omas, sest mõlemal korral olla nad lähenenud linnale mere poolt. See on siis kui sulle lapsena jääb meelde tee, mida mööda sai mindud.
Tutvustasime Raidenile umbes kolme lõviauku ja pakkusime välja uksi, mille tagant viib käik Pirita kloostrisse. Viimase osas tekkis tal siiski arvamus, et me lähme nende esipõlvede tegemistega vist veidi liiale.
Natukest nahavahele ajasime endale ühes Lossi tänava söögipaigas ning lust oli vaadata saare poisse kõnnitee kive ladumas. Sellise tempo juures on linna untsantsakatel juba mõne päeva pärast uus tee kesklinnast lossi ooperigalale jalge alla võtta.
Tagamõisa (Tagala) koolimaja juures ristusid kahe põlvkonna lood. Imetledes maja ees olevat sireli alleed, mis tõi silme ette Oak Alley Plantation'i Mississippi ääres ning imestades päiksepaneelipõllu üle rohtukasvanud majatagusel, oli ühest küljest rääkida sellest, kuidas mu ema oma perega siin majas 60ndate lõpus elas, kui vanaema seal kooliõpetaja oli ja teisalt sellest, kuidas me Jaaniga samas majas kolm nädalat baseerusime paarkümmend aastat hiljem, kui ülikooli astunuid alustuseks kartulipõlde tudeerima saadeti. Nüüd, kolmkümmend(!) aastat hiljem seista seal ... täiesti imelik.
Mis veider elukäikude ristumine samas asupunktis, kuskil saare serva ääre peal. Mis grandioossed ajahüpped, mida terve mõistus tõrgub tunnistamast. Ka nüüd, oma mahajäetuses, kolossaalselt intensiivne paik. Rohutirtsud saevad jalad rakku ja pool ajalugu lihtsalt voolab sust hetkega läbi. Aeg saab omale ruumi. Võib-olla tõesti hää paik päiksest energia tootmiseks.
Mis seal ikka, lähme lahjendame emotsioone Odalätsi allikal. Seal kus Vanapagan ja Suur Tõll jälle karvupidi koos olla olnud.
Allika vaikus.
Vanapaganal võis ju olla, et kõigest 'Oda läts', aga sa ju võid seal seda näolappi allikaveega uhtuda palju tahad, mis läts, see läts - elukest on ikka omajagu ära veerenud.
Raiden tõdeb, et küll see on hea reis, kõik kohad on vaevalt poole tunni kaugusel. Seepärast kisubki sinna saarele, sest seal on kõik energiad nii tihedalt koos. Ujud mandrile tagasi ää ja oled ühe päevaga nagu viimseni paisunud nuustik. Kohe hakkad purskama.
Tiir jõuab õhtusse Panga pangal. Kella poole seitsme ajal. Kui allikavesi ei uhtunud ära veel kõiki ajavoole, siis nüüd seisad panga kaldal, nina Hiiumaa vastu, kõrvad päikse käes ja lased kogunenud vanadust tuultel õhemaks lihvida.
Gramm haaval kaovad rasked osakesed küljest ja peast ning jääd aina kergemaks ja tühjemaks. Milleks vaevata ennast pikkade retkedega kuskile kaugele Hiinamaa taha. Mine seisa seal rannikujärsaku serval ja sa näed ennast selgemini kui eales varem. Sa oled klaasist. Sa oled joonistatud mees. Eriti oleks see nii, mõnel mitte nii turistlikul aastaajal.
Teel Kuivastusse jäi viimaseks peatuseks Angla Tuulikumägi. Säherdune suur jahutegemise koht, kõrgemal mäel(!).
Nad on teinud sinna sihukese pärandkultuurikeskuse maja. No ideoloogiliselt väga asjakohane, aga arhitektuuriliselt arusaamatu - keegi kaugetel meredel sõitja nagu oleks istunud justkui seal samas tuuliku puki otsas, vehkinud kätega nagu itaallane ja mananud ehitaja meestele, mida kõike ta oma reisudel näinud on. Nood siis vaadanud, kuidas annab noid lambivarju kujulisi figuure kohalikku dolomiiti paigutada. Sest sa ei hakka ju mingit lihtsat palkmaja väljanäituseks ilmarahvale ometi tegema kui marmor omast käest võtta on.
Töll ja Piret vuhivad Muhu ja mandri vahet käia nagu ennemuiste. Praami arhitekt on ka vist kaugemal maal ära käinud. Teise korruse tekk, kuhu väiksed autod paigutatakse meenutab New Orleansi prantsuse kvartali majade rõdusid. Kui reelingut lasta saare seppadel veel veidi pitsilisemaks treida. Või on mul endal loodusjõududest luul peal.
Alati kui meie masin jääb praamil esimeseks, nina vastu vesiiri, tuleb mulle meelde film "Keskpäevane praam". Jeebus, kuidas ma lapsena nende bensiini veokitega sama praami peale kartsin sattuda. Jaanile oleks seekord aga isegi sobinud kui meie masin oleks tulnud esimesena vette lükata. See stseen jäi küll ainult fantaasiaks ja parem me manustasime päeva lõpuks steriilses laevakohvikus tassike teed.
Üks päike ujus laeva taga ja jäi merre maha.
Kui me mandri peal nüüd Raideni 2/4 vanavanemate päritolu maadele muru niitma kimasime, rehkendasin maad Virtsust Tolli külla ja siis Tolli külast Tallinnasse, siis sain aru, et Raiden on omale ikka rohkem läänemaalasest kui et põhjaeestlasest isa saanud.
Miks neid esivanemate lugusid kuulda ja otsida? Ja kas tähtis on üldse see viimane muld? Või on need lood vajalikud sel puhul, kui tundub, et kõik nii mõttetu, painav ja keeruline on. Võtad esimese pajatuse ette ja saad aru, et häda pole kõige vähematki.
Isegi närbuv päike ei heiduta enam. Sest tühja su rahmlemistest siin taevakehade all ... kui mõnel neist peaks olema nõuks sauna taha jälle mõni auk sisse sulatada.
* * *
Kolm rada metsas ja üks pealekauba teisipäevak:
Enne kui valgus päris otsa saab, on veel aega.
On aega rüseleda Kõrvemaa-Aegviidu liini laantes. On aega pesakonna ülesse rivistamiseks esivanemate tuuri tarvis. Et luua ja mäletada valgust ja lugusid.
Nii on viimased kolm neljapäeva õhtut saadetud kaduviku teed sambla ja murdunud kuuskede vahel.
Pikknõmme vaskussi teel (see kes saare müütide kohaselt päikese kiiri nahka paneb). Nelijärve surnud karu jälgedes (see kes Aegviidus mesilasi nahka pani). Apuparra luhatäpiku lennukaarel (see kelle päev ise sööb).
Kõik kolm olid täiuslikud o-harjutused päevakulisele, kes ihkab kombekalt lahti harutada soid ja niitusid, otsida väljapääsu kuuselabürindist, põgeneda üle ooside, selgitada sõnajalgade saladusi, leida lahendusi laugastele.
Oli punkte, milleni jõudmist eksitasid kännud teel. Oli punkte, milleni jõudmist takistasid komad hallolluses.
Suvise meeleolu juurde kuuluvad alati ka väiksed eksirännakud mõnes eriti rägases võssis. See on siis, kui pulss on läinud liialt ülesse eelmise punkti edukast kohtamisest ja kaardile manatud lohkude süsteemist veidi ükskõik on. Aga lõpuks ikkagi leiad mingi lahenduse. Kuskilt rebaseuru ja rästikupesa vahelt.
Näib et kõigil kolmel korral olen jõudnud küü ja oti vaimu juurest siiski tagasi, vaatamata isegi mustikatele. Õhk ja ise ikka heas konditsioonis.
Ning puude juures kohatud tutvuskond tundus olevat lahendanud õnnevalemi. Isegi siis kui mõnel teejupil kohtusid persooniga, kes keerutas kaarti moel nagu ta ei teaks, kuhu ta minna tahab, andis kehakeel märku päikselistest ja helgetest piirjoontest.
Aga pesakonnal läks kehvasti siis, kui ühes juhtumisi nähtud "Eesti mängu" saates üks muidu igati krapsakas plikatirts ei teadnud, kus tema vanavanemad pärit on, muud kui et elavad Tallinnas. Selle peale ei olnud meie viimasel järeltulijal pääsu ja ühel reedel asuti piltlikul teel selgitama, kus õieti on pärit 1/4 tema vanavanematest. Ülejäänud 3/4 saab lahtiseletuse tee peal. No ju ta miskit ikka olla ka varem kuulnud, aga eks õige mulla nuusutamine aitab paremini kinnistada.
Nii seati mürisev trandulett varahommikul ninaga ühe lääne saare poole, et siis asjalugusid selgitada. Ühtlasi jäi see meie ja visalt meid teeninud jõumasina viimaseks ühiseks reisiks. Kaheteist aastaga läheb lõpuks ka Volvo kolliks kätte ära (või nagu ütleb Jaanilt kuuldud vanasõna - lõpuks saab igast autost Opel).
Päevaga jõuab nii mõndagi, mõnda ei jõua ka. Pajatasin, mis ma oskasin ja mäletasin. Näitasin, mis ma teadsin ja võisin. Noppisin rännakukeesse paiku, mis kumendusid meeltes enda lapsepõlvest, kui vanematega neid paiku sai väisatud ja mis memuaarsel kujul esile tükivad. Ajast, mil Kuivastu sadamast väljasõit saarte poole nägi välja sama range nagu tänasel päeval Eesti-Vene piiri ületamine. Tunnistagem, et maagia hakkab ju juba sellest piiri taha pääsemise momendist.
Mihkel Ranna dendraariumis on mingi zen-fluidum isegi siis kui naabertalu traktor üritab hommikusest niidusest viimast võtta.
Püüdsime vahepalaks saare jalgu kokku lugeda: Kõljala, Valjala, Mändjala, Mustjala, .... mömmjala ... ikka ei saa neid kunagi kokku. Neid ongi ebardlikult palju ühe eluka jaoks. Võib-olla see on Kaali mõju.
Püha kiriku surnuaed aga on see paik, kus mu vanavanemate 2/4 maistest osadest on paigutatud. Ikka seda liiva riisudes. Mõtlikuna näivad vaod.
Kuressaare linnuse ristikäigud ja katsuseservad tahtsid uuesti tammumist, et imestada kui pikad pidid küll olema nende rüütlite jalad, et noist kaitsetorni trepikäikudest üles-alla hüpata. See oli muidugi jälle Jaani arvamus, et alla oli lihtne - panid raudrüü selga ja veeresid kolinal alla. Aga kuidas nad ennast üles vinnasid, seda ta ei mäletanud. No ta on rohkem madalamate majade poiss ka, ajab saarlaste kohta mingit udu. Raidenil oli totaalne segadus, kas ta on varem memme ja Andresega käinud just siin Kuressaare kindluses või Haapsalu omas, sest mõlemal korral olla nad lähenenud linnale mere poolt. See on siis kui sulle lapsena jääb meelde tee, mida mööda sai mindud.
Tutvustasime Raidenile umbes kolme lõviauku ja pakkusime välja uksi, mille tagant viib käik Pirita kloostrisse. Viimase osas tekkis tal siiski arvamus, et me lähme nende esipõlvede tegemistega vist veidi liiale.
Natukest nahavahele ajasime endale ühes Lossi tänava söögipaigas ning lust oli vaadata saare poisse kõnnitee kive ladumas. Sellise tempo juures on linna untsantsakatel juba mõne päeva pärast uus tee kesklinnast lossi ooperigalale jalge alla võtta.
Tagamõisa (Tagala) koolimaja juures ristusid kahe põlvkonna lood. Imetledes maja ees olevat sireli alleed, mis tõi silme ette Oak Alley Plantation'i Mississippi ääres ning imestades päiksepaneelipõllu üle rohtukasvanud majatagusel, oli ühest küljest rääkida sellest, kuidas mu ema oma perega siin majas 60ndate lõpus elas, kui vanaema seal kooliõpetaja oli ja teisalt sellest, kuidas me Jaaniga samas majas kolm nädalat baseerusime paarkümmend aastat hiljem, kui ülikooli astunuid alustuseks kartulipõlde tudeerima saadeti. Nüüd, kolmkümmend(!) aastat hiljem seista seal ... täiesti imelik.
Mis seal ikka, lähme lahjendame emotsioone Odalätsi allikal. Seal kus Vanapagan ja Suur Tõll jälle karvupidi koos olla olnud.
Allika vaikus.
Vanapaganal võis ju olla, et kõigest 'Oda läts', aga sa ju võid seal seda näolappi allikaveega uhtuda palju tahad, mis läts, see läts - elukest on ikka omajagu ära veerenud.
Raiden tõdeb, et küll see on hea reis, kõik kohad on vaevalt poole tunni kaugusel. Seepärast kisubki sinna saarele, sest seal on kõik energiad nii tihedalt koos. Ujud mandrile tagasi ää ja oled ühe päevaga nagu viimseni paisunud nuustik. Kohe hakkad purskama.
Tiir jõuab õhtusse Panga pangal. Kella poole seitsme ajal. Kui allikavesi ei uhtunud ära veel kõiki ajavoole, siis nüüd seisad panga kaldal, nina Hiiumaa vastu, kõrvad päikse käes ja lased kogunenud vanadust tuultel õhemaks lihvida.
Teel Kuivastusse jäi viimaseks peatuseks Angla Tuulikumägi. Säherdune suur jahutegemise koht, kõrgemal mäel(!).
Töll ja Piret vuhivad Muhu ja mandri vahet käia nagu ennemuiste. Praami arhitekt on ka vist kaugemal maal ära käinud. Teise korruse tekk, kuhu väiksed autod paigutatakse meenutab New Orleansi prantsuse kvartali majade rõdusid. Kui reelingut lasta saare seppadel veel veidi pitsilisemaks treida. Või on mul endal loodusjõududest luul peal.
Alati kui meie masin jääb praamil esimeseks, nina vastu vesiiri, tuleb mulle meelde film "Keskpäevane praam". Jeebus, kuidas ma lapsena nende bensiini veokitega sama praami peale kartsin sattuda. Jaanile oleks seekord aga isegi sobinud kui meie masin oleks tulnud esimesena vette lükata. See stseen jäi küll ainult fantaasiaks ja parem me manustasime päeva lõpuks steriilses laevakohvikus tassike teed.
Üks päike ujus laeva taga ja jäi merre maha.
Kui me mandri peal nüüd Raideni 2/4 vanavanemate päritolu maadele muru niitma kimasime, rehkendasin maad Virtsust Tolli külla ja siis Tolli külast Tallinnasse, siis sain aru, et Raiden on omale ikka rohkem läänemaalasest kui et põhjaeestlasest isa saanud.
Miks neid esivanemate lugusid kuulda ja otsida? Ja kas tähtis on üldse see viimane muld? Või on need lood vajalikud sel puhul, kui tundub, et kõik nii mõttetu, painav ja keeruline on. Võtad esimese pajatuse ette ja saad aru, et häda pole kõige vähematki.
Isegi närbuv päike ei heiduta enam. Sest tühja su rahmlemistest siin taevakehade all ... kui mõnel neist peaks olema nõuks sauna taha jälle mõni auk sisse sulatada.
* * *
Kolm rada metsas ja üks pealekauba teisipäevak:
Comments