Stockholm Rogaining'18
märg lumehelves
oksale haagib ennast
hetk veepisaras
… või tulipunases kibuvitsa marjas.
Justkui sellest oleks veel vähe, et Jaan pea iga töönädal Stockholmi vahet vurab. Trügisime sinna tagasi terve pesakonnaga ka nädala lõpuks.
Sellel pimedal aastaajal kui kõik on lahkumises ja midagi ei ole veel saabunud. Ei lehti, ei lund. Ei indu, ei und.
Õigemini oli siht laupäeva keskpäeval seguneda sportlike svenssonitega Gustavsbergi kooli ees ja mõmmigi rootsikeelsetena jagatud korraldustest aru saamata kolme juhmi baltlasena ülejäänud skandinaavlasetega asula vahele punuma pista.
Jaa, see on see Gustavsberg, mis ei ole saanud nime loomulikult nende vetsupottide järgi, mis kõigile kohe meenuvad. Portselanivabrik on seal olnud juba 1825. aastast ning esimesed 100 aastat vooliti ikka tasse ja taldrikuid. Aastal 2000 ostis vana hea Rootsi tehase aga ära saksa Villeroy&Boch ning mulistades mõnes Gustavsbergi vannis, oled tegelikult veelgi peenemates kätes.
Muuseum jäi külastamata ja kirev tööstusajalagu endiselt veidi häguseks, sest mitte lääne kapitalistide saavutusi ei läinud me uurima, vaid pikalt sotsialistliku valitsuse taktikepi all arenenud elujärge vaatlema. Tõsi, viimasel ajal ei ole neil juba mitu kuud üldse mingit valitsust õnnestunud moodustada. Vähemalt on neil kuningas.
Aga see kõik ei olnudki nii oluline, kui ees ootas hunnitud 6 tundi idüllilisel Stockholmi arhipelaagi maastikul, kus heaolu laotub järvekeste ja saarekeste vahel, kus majad voolavad kivikaljudel üles ja alla ning päkapiku külad vahelduvad männimetsatukkadega. Pidevalt mõõdukas turnimine mõnekümnemeetristel nõlvadel üles-alla oli vältimatu marsruudi osa.
Üks mis on silmatorkavalt erinev eramajade rajoonis meie omast, et keegi ei varja end ja oma aeda tihedate mitmemeetriste plankude taha ja nii moodustub hoopis vähem kalk tänavajoon, kus möödakäija võib päris sundimatult näha, mis parasjagu aias või toas pooleli on. Paljudel majadel on siiski mõni privaatsem aia osa näiteks terrassina.
Pimedas on neil aias silmatorkavalt palju valgustust - lambikesed lillepeenardes, teeradadel, maja küljes ja väravapostidel ning õhtuhämaruses paistab üle järvesopi vastaskaldal justkui Linnutee maine peegeldus - kauge ja võõras ilus elu.
Enne taimede ja majade vahele pudenemist oli meil aega tunni jagu kolme kaardilehega vehklemiseks. Kaardimaterjal antakse kätte kohe kui kohale jõuad ja kellelgi ei tule pähegi seda avada enne lubatud aega. Rootslased on mingil omal viisil igas sammus nii kohutavalt korrektsed ja reegleid jälgivad, et jääb imestada, et neil seal üldse mingeid asju juhtub, millest lehes kirjutada. Eks uudiskünnist ületavadki pigem segadusi põhjustavad sisserännanud, aga ka siis tunnevad end süüdi pigem kohalikud, kes ei ole midagi justkui piisavalt korrektselt teinud.
Endiselt jagati mitu 1:15 000 mõõtkavas kaardilehte ning esimeseks tuli lahendada pusle nende omavaheliseks kokkusobitamiseks, et tekiks hoomatav planeerimisülesanne. Järgnev kiire ja umbmäärane kalkuleerimine lasi osad kaardilehed kõrvale panna, et keskenduda juba oma võimetekohasele kaarele.
Punktid kaardil olid keskuse ja ületamatute järvede suhtes ikka nii, et kiiresti joonistus potentsiaaliga 25 kilomeetrine ring ning pikem dilemma jäi, kuhu poolde jätta paar tundi pimedust. Otsustavaks sai see, kummast otsast on lihtsam punkte välja visata ilma, et oleks ennast kuhugi kahe veesilma vahele ajalõksu kõndinud.
Punktid olid küll teedele ligidal, kuid kivikaljuses pimedas ja lehti täis langenud maapinnal on väikseid radu pagana kerge kaotada ning lihtne oli paarikümne meetri sees metsas täiesti segadusse sattuda, millise kivinuki otsas oled ja kuhu poole jääb õige kivihunnik kui kõik on nii võimatult sarnane.
Googliga tõlgitud tekstiline legend andis lootustandvalt palju kõrgendikke, kivisid ja teeradasid, aga ka näiteks vedelikukontrolli (vätskekontroll), mille keelevaistuga Jaan siiski joogipunktiks pakkus. Sekka mõned 'kalded' (branten), mida me päris lõpuni ei mõistnudki, mis objekti selle kirjeldusega silmas peeti, aga nendest legendidest polnudki suurt lugu, sest tähised on seal alati väga selgelt ja nähtavalt paigutatud ja kuskilt kivipragudest maa alt või kahe puu vahelt august neid otsima ei pea.
Alustuseks ei suutnud ebarogainiliku mõõtkavaga kohaneda ning õigetest teeotstest möödapanemine läks nii ladusalt, et jõudnud kuskile bensiini jaama taha tänavaristis x, tuli võtta hetk keskendumiseks. Saime ennast ümmarguste maamärkide järgi paika ja esimene leitud punkt 20 andis o-vaistu tagasi.
Põllumajandust kraanikausi treialite sünnikodus silma ei hakanud. Kui siis mõned üksikud hipilikud kasvuhooned ja mõne sea kasvatamise kommuun.
Tavapärasel Rootsi elujärjel oleval kodanikul on piisavalt aega pigem ratsutamiseks ja klassikaliseks golfiks. Sirgemad niidetud maalapid nimelt olid kasutuses nende hobide tarvis. Nii olid enamus rohumaad hobuste karjakopliteks moodustunud ja mõne veel siledama platsi tagant võpsikust võis hetkega leida kümmekond valget golfikera. Kes see neid lehtede ja sambla vahelt ikka otsima hakkab.
Kulgesime oma kulgemist, vastutulnud külaelanikud ikka tervitamas ja mingeid small-talk'seid repliike rootsi keeles pildumas. Huligaanseid sisserändajaid ei olnud märgata.
Novembrikuises päikselõõsas läks edenemine jõudsalt ning enne pimedusse takerdumist näis kohane korraks istuda ja jagada kolme kõhu vahel ära üks võileib, kaks banaani ja 200 grammi šokolaadi, pealerüüpeks vett ja koka-koolat - kes mida oli suutnud ette valmistada. Selline laupäevane perekondlik eine värskes odööris siis. Novembrirõskus vaikselt õlule vajumas.
Otsmikulambi valguses läheb meil mõõtkava paigast, kivid ja sammal peegeldavad valguse vastu, teerajad kaovad, kaart petab ja kogu orienteerumislik osa asendub liikumisega üldise suuna peale, mis ei ole tehnilisemate punktide jaoks mitte just eriti elujõuline meetod. Nii pudenesid tagumisest osast välja 49 ja 22. Suure kaarega jõudsime 51sse läbi enesesse tõmbunud Mörtnäsi küla, kus Raiden loendas hoovidesse pargitud Teslasid, Range Rovereid ja talveks pakitud suuri kaatreid ning tundus, et siin elavad kodanikud riigis, mis on juba jõudnud viie rikkama sotsialistliku riigi hulka.
Või on see üldse kõneaineks väärt kui tegelikult ruulib niikuinii ainult sammal ja vihm. Ainult sammal ja vihm, nemad teavad.
Natuke enesekindlamalt läks pimeduses maabumine 30sse ja kuidagi pooljuhuslikult kivide vahel rüseledes 48.
Tegelikult keskmine helgemale järjele jõudnud rootslane ei ostvat endale asju kokku, vaid sõidab ringi tagasihoidlikuma praktilise masinaga ning lubab omale pigem rohkem isiklikku aega hobidega tegelemiseks. Aga kui su hobi vajab neljaveolist kaatri või hobuse vedamiseks …
Püsisme ajas ja lõpuponnistusel tuli tirida end tagasi mäe otsa koolimajja, kus ootas korrektne kõikidele kõhtudele vastuvõetav veganlik toit tofust, riisist ja seentest juurviljadega. Pealehammustamiseks õunu, apelsine, soolapulki ja kartulikrõpse. Kui see lihaimitatsioon kõrvale jätta, siis maitsmismeelele päris kohane mälumine.
Järasime neid veidraid toidukuubikuid, püüdsime midagi välja lugeda teiste lõpetanute kehakeelest, luristasime riisi, lasime kiviküngaste lihasepingutused suure varba kaudu surinal välja, rüüpasime kraanivett peale ja sumbusime öhe pealinna sagina suunas.
Suur rõskus ei saanudki meid seekord päriselt kätte. Niiskus lihtsalt ei jaksanud üles roomata. Jalad ei saanudki märjaks. Siniseid soised alad olid praktiliselt kuivad, mõnel pool kasutasime kraavipõhja kui teerada. Õhtupimedus suutis vaevu kive libedaks muuta.
Eestist külge jäänud raskemeelsus lahustus. Muutus pisikesteks pärliteks, mis elavhõbeda kombel laiali veeresid. Üle kivi nukkide vette. Võib-olla nende õnnelike inimeste pärast, võib-olla maastiku, võib-olla kaasteeliste, võib-olla teele aitajate, võib-olla teel olemise pärast.
vaikuse hääl
kuulab sambla ohkeid kui
kivid nutavad
oksale haagib ennast
hetk veepisaras
Justkui sellest oleks veel vähe, et Jaan pea iga töönädal Stockholmi vahet vurab. Trügisime sinna tagasi terve pesakonnaga ka nädala lõpuks.
Sellel pimedal aastaajal kui kõik on lahkumises ja midagi ei ole veel saabunud. Ei lehti, ei lund. Ei indu, ei und.
Õigemini oli siht laupäeva keskpäeval seguneda sportlike svenssonitega Gustavsbergi kooli ees ja mõmmigi rootsikeelsetena jagatud korraldustest aru saamata kolme juhmi baltlasena ülejäänud skandinaavlasetega asula vahele punuma pista.
Jaa, see on see Gustavsberg, mis ei ole saanud nime loomulikult nende vetsupottide järgi, mis kõigile kohe meenuvad. Portselanivabrik on seal olnud juba 1825. aastast ning esimesed 100 aastat vooliti ikka tasse ja taldrikuid. Aastal 2000 ostis vana hea Rootsi tehase aga ära saksa Villeroy&Boch ning mulistades mõnes Gustavsbergi vannis, oled tegelikult veelgi peenemates kätes.
Muuseum jäi külastamata ja kirev tööstusajalagu endiselt veidi häguseks, sest mitte lääne kapitalistide saavutusi ei läinud me uurima, vaid pikalt sotsialistliku valitsuse taktikepi all arenenud elujärge vaatlema. Tõsi, viimasel ajal ei ole neil juba mitu kuud üldse mingit valitsust õnnestunud moodustada. Vähemalt on neil kuningas.
Aga see kõik ei olnudki nii oluline, kui ees ootas hunnitud 6 tundi idüllilisel Stockholmi arhipelaagi maastikul, kus heaolu laotub järvekeste ja saarekeste vahel, kus majad voolavad kivikaljudel üles ja alla ning päkapiku külad vahelduvad männimetsatukkadega. Pidevalt mõõdukas turnimine mõnekümnemeetristel nõlvadel üles-alla oli vältimatu marsruudi osa.
Üks mis on silmatorkavalt erinev eramajade rajoonis meie omast, et keegi ei varja end ja oma aeda tihedate mitmemeetriste plankude taha ja nii moodustub hoopis vähem kalk tänavajoon, kus möödakäija võib päris sundimatult näha, mis parasjagu aias või toas pooleli on. Paljudel majadel on siiski mõni privaatsem aia osa näiteks terrassina.
Pimedas on neil aias silmatorkavalt palju valgustust - lambikesed lillepeenardes, teeradadel, maja küljes ja väravapostidel ning õhtuhämaruses paistab üle järvesopi vastaskaldal justkui Linnutee maine peegeldus - kauge ja võõras ilus elu.
Enne taimede ja majade vahele pudenemist oli meil aega tunni jagu kolme kaardilehega vehklemiseks. Kaardimaterjal antakse kätte kohe kui kohale jõuad ja kellelgi ei tule pähegi seda avada enne lubatud aega. Rootslased on mingil omal viisil igas sammus nii kohutavalt korrektsed ja reegleid jälgivad, et jääb imestada, et neil seal üldse mingeid asju juhtub, millest lehes kirjutada. Eks uudiskünnist ületavadki pigem segadusi põhjustavad sisserännanud, aga ka siis tunnevad end süüdi pigem kohalikud, kes ei ole midagi justkui piisavalt korrektselt teinud.
Endiselt jagati mitu 1:15 000 mõõtkavas kaardilehte ning esimeseks tuli lahendada pusle nende omavaheliseks kokkusobitamiseks, et tekiks hoomatav planeerimisülesanne. Järgnev kiire ja umbmäärane kalkuleerimine lasi osad kaardilehed kõrvale panna, et keskenduda juba oma võimetekohasele kaarele.
Punktid olid küll teedele ligidal, kuid kivikaljuses pimedas ja lehti täis langenud maapinnal on väikseid radu pagana kerge kaotada ning lihtne oli paarikümne meetri sees metsas täiesti segadusse sattuda, millise kivinuki otsas oled ja kuhu poole jääb õige kivihunnik kui kõik on nii võimatult sarnane.
Googliga tõlgitud tekstiline legend andis lootustandvalt palju kõrgendikke, kivisid ja teeradasid, aga ka näiteks vedelikukontrolli (vätskekontroll), mille keelevaistuga Jaan siiski joogipunktiks pakkus. Sekka mõned 'kalded' (branten), mida me päris lõpuni ei mõistnudki, mis objekti selle kirjeldusega silmas peeti, aga nendest legendidest polnudki suurt lugu, sest tähised on seal alati väga selgelt ja nähtavalt paigutatud ja kuskilt kivipragudest maa alt või kahe puu vahelt august neid otsima ei pea.
Alustuseks ei suutnud ebarogainiliku mõõtkavaga kohaneda ning õigetest teeotstest möödapanemine läks nii ladusalt, et jõudnud kuskile bensiini jaama taha tänavaristis x, tuli võtta hetk keskendumiseks. Saime ennast ümmarguste maamärkide järgi paika ja esimene leitud punkt 20 andis o-vaistu tagasi.
 |
| kasutud kaardiosad |
Põllumajandust kraanikausi treialite sünnikodus silma ei hakanud. Kui siis mõned üksikud hipilikud kasvuhooned ja mõne sea kasvatamise kommuun.
Tavapärasel Rootsi elujärjel oleval kodanikul on piisavalt aega pigem ratsutamiseks ja klassikaliseks golfiks. Sirgemad niidetud maalapid nimelt olid kasutuses nende hobide tarvis. Nii olid enamus rohumaad hobuste karjakopliteks moodustunud ja mõne veel siledama platsi tagant võpsikust võis hetkega leida kümmekond valget golfikera. Kes see neid lehtede ja sambla vahelt ikka otsima hakkab.
Kulgesime oma kulgemist, vastutulnud külaelanikud ikka tervitamas ja mingeid small-talk'seid repliike rootsi keeles pildumas. Huligaanseid sisserändajaid ei olnud märgata.
Novembrikuises päikselõõsas läks edenemine jõudsalt ning enne pimedusse takerdumist näis kohane korraks istuda ja jagada kolme kõhu vahel ära üks võileib, kaks banaani ja 200 grammi šokolaadi, pealerüüpeks vett ja koka-koolat - kes mida oli suutnud ette valmistada. Selline laupäevane perekondlik eine värskes odööris siis. Novembrirõskus vaikselt õlule vajumas.
Või on see üldse kõneaineks väärt kui tegelikult ruulib niikuinii ainult sammal ja vihm. Ainult sammal ja vihm, nemad teavad.
Natuke enesekindlamalt läks pimeduses maabumine 30sse ja kuidagi pooljuhuslikult kivide vahel rüseledes 48.
Tegelikult keskmine helgemale järjele jõudnud rootslane ei ostvat endale asju kokku, vaid sõidab ringi tagasihoidlikuma praktilise masinaga ning lubab omale pigem rohkem isiklikku aega hobidega tegelemiseks. Aga kui su hobi vajab neljaveolist kaatri või hobuse vedamiseks …
Järasime neid veidraid toidukuubikuid, püüdsime midagi välja lugeda teiste lõpetanute kehakeelest, luristasime riisi, lasime kiviküngaste lihasepingutused suure varba kaudu surinal välja, rüüpasime kraanivett peale ja sumbusime öhe pealinna sagina suunas.
Suur rõskus ei saanudki meid seekord päriselt kätte. Niiskus lihtsalt ei jaksanud üles roomata. Jalad ei saanudki märjaks. Siniseid soised alad olid praktiliselt kuivad, mõnel pool kasutasime kraavipõhja kui teerada. Õhtupimedus suutis vaevu kive libedaks muuta.
vaikuse hääl
kuulab sambla ohkeid kui
kivid nutavad
Comments
Stockholmrogaining Resultat leht on ka rootslaslikult ...ütleme nii, et mitte just kõige lihtsamalt loetav :-)
Aga kõige lotom om muidugi ilm - 6 tundi lörtsi ja tuulega rõskete kaljujärvede vahel, viimased 2/3 pimedas - siis alles tunned, mida tähendab olla põhjamaalane. Seekord oli muidugi ennekuulmatult hea olustik - plussis, päike, tuulevaikne.
Seetõttu ilmselt alati pakutakse korralik kõhutäis sooja toitu. Ükskord oli küll sihuke lagritsamaitseline riisiroog, muidu väga sisukas, aga aniisiga.
Üldine õhustik on aga säherdune Linnarogaini ja Libahundi sarnane - väga sõbralikud korraldajad ja kaasvõistlejad, sekka väga rahumeelsed kohalikud külaelanikud. Või tuleneb see lihtsalt elevusest kohata sellisel aastaajal sellises kohas mõnda mitterootslast.