Eklektilisi episoode Keldrimäelt
Kaasani kirik plõnnis pühapäeva hommikust mahedat kellamängu kui linnakodanikud kirikuaias kastanimunade otsas veeresid ja mõned vilkamad o-kaartitega Pleekmäe suunas leekima pistsid.
Turu servas koitis toitvaid ahvatlusi - masinapuder, kohv … Ei, masinakohv, puder. Huvitav, millised on need teised kohviliigid?
Järgmise nurga peal - arbuzõ. Kahmaks siit paar tükki kaenlasse, viskuks nendega Nurri kohvikusse ja vot sulle pärast nurarbuuzi:
Silisin kassimõtetega kümnendasse punkti, vaatan maha - Clear channel. Mhmm. Vaatan üles - klaasi kiiskavad tornid - pank, hotell, pank, hotell, ... Selge kui seebivesi. Kaks varianti, kas keerata kaart ringi ja jätkata teisel pool või proovida edasi läbi ajada selgete kanalitega.
Turu tänava kastan on hakitult kõnniteel.
Sebin veidi jahuselt ringi endise Tiigiveski jäänustel 13. punktis ja olen tagasi keset Pleekmäge. Segaduses nii paljudest punktidest, mis ükski minu legendiga ei sobi. Võtab jupi aega kui laperdavad hekid ja maastikukonstruktsioonid kaardiga kokku ajan.
Edasi 15ndasse - teevalikute rohke etapp. Muidugi lõpuks ikka räpaste turuhoonete vahelt, suitsu kimuvate vatijopedes müügisellide irvituste saatel. Kisub selliseks Kesk-Aasia meeleoluks.
Jõuan 15 punkti, kus võiksin alajaama nurgast lollakalt lehvitada modernse elamukvartali suunas - näe, emme jookseb siin.
Panen ette enda sisemusse süüvinud näo ja pagen Bussijaama suunas.
Tagasi turu juures, et võtta punkt selle platsi nurgast, kus mälu leiab üles pildi kolmekümne aasta tagustest heitunud persoonidest seal oma viimast kola müümas. Selline ehe mudatäika kraam. Kas ma äkki lihtsalt ei mõelnud seda välja praegu. Kõik näeb pöördumatult sama jõle kui eelajaloolises minevikus.
Uuesti stalinistlikus kvartalis, kunagi Dvigateli tehase valgekraedele ehitatud eliithoonete vahel. Mõni asi on oma sügavas inetuses pealispinnalt ilus.
Lõpetuseks tiir ümber kõleda platsi, kuhu on uusvabariigi ajal planeeritud nii mõndagi. Kui sul on piisavalt kujutlusvõimet, siis imagineeri, et viimased kolm punkti sai läbitud uute kolakate ümber. Tõsi, korraldajate riietustelk oleks paiknenud sel juhul mõne mehe vannitoas või kuskil moodsas kohvikus või kusagil veel peenemas paigas.
Keldrimäe asum ongi peamiselt üks suur turg. Keskturg, mille ümber on mõned majad. Pikad 70ndate paneelsoolikad, stalinistlikud tornmajad, imekombel pommitamisest ellujäänud esimese vabariigi aegset puitklassikat. Sekka puisteid 60ndatest, 80ndatest ja käimasolevast aastatuhandest. Sihuke stiihiline segapuder - ei algust, lõppu ega keskpaika. Ehitised, mis näikse justkui tahtvat välja astuda ringist, mille fookuses on musta auguna toimiv laadaplats, et ühineda pigem mõne naaberasumiga.
* * *
Aga rada, polnud üldsegi mitte paha.
Turu servas koitis toitvaid ahvatlusi - masinapuder, kohv … Ei, masinakohv, puder. Huvitav, millised on need teised kohviliigid?
Järgmise nurga peal - arbuzõ. Kahmaks siit paar tükki kaenlasse, viskuks nendega Nurri kohvikusse ja vot sulle pärast nurarbuuzi:
Silisin kassimõtetega kümnendasse punkti, vaatan maha - Clear channel. Mhmm. Vaatan üles - klaasi kiiskavad tornid - pank, hotell, pank, hotell, ... Selge kui seebivesi. Kaks varianti, kas keerata kaart ringi ja jätkata teisel pool või proovida edasi läbi ajada selgete kanalitega.
Turu tänava kastan on hakitult kõnniteel.
Sebin veidi jahuselt ringi endise Tiigiveski jäänustel 13. punktis ja olen tagasi keset Pleekmäge. Segaduses nii paljudest punktidest, mis ükski minu legendiga ei sobi. Võtab jupi aega kui laperdavad hekid ja maastikukonstruktsioonid kaardiga kokku ajan.
Edasi 15ndasse - teevalikute rohke etapp. Muidugi lõpuks ikka räpaste turuhoonete vahelt, suitsu kimuvate vatijopedes müügisellide irvituste saatel. Kisub selliseks Kesk-Aasia meeleoluks.
Panen ette enda sisemusse süüvinud näo ja pagen Bussijaama suunas.
Tagasi turu juures, et võtta punkt selle platsi nurgast, kus mälu leiab üles pildi kolmekümne aasta tagustest heitunud persoonidest seal oma viimast kola müümas. Selline ehe mudatäika kraam. Kas ma äkki lihtsalt ei mõelnud seda välja praegu. Kõik näeb pöördumatult sama jõle kui eelajaloolises minevikus.
Uuesti stalinistlikus kvartalis, kunagi Dvigateli tehase valgekraedele ehitatud eliithoonete vahel. Mõni asi on oma sügavas inetuses pealispinnalt ilus.
Lõpetuseks tiir ümber kõleda platsi, kuhu on uusvabariigi ajal planeeritud nii mõndagi. Kui sul on piisavalt kujutlusvõimet, siis imagineeri, et viimased kolm punkti sai läbitud uute kolakate ümber. Tõsi, korraldajate riietustelk oleks paiknenud sel juhul mõne mehe vannitoas või kuskil moodsas kohvikus või kusagil veel peenemas paigas.
Keldrimäe asum ongi peamiselt üks suur turg. Keskturg, mille ümber on mõned majad. Pikad 70ndate paneelsoolikad, stalinistlikud tornmajad, imekombel pommitamisest ellujäänud esimese vabariigi aegset puitklassikat. Sekka puisteid 60ndatest, 80ndatest ja käimasolevast aastatuhandest. Sihuke stiihiline segapuder - ei algust, lõppu ega keskpaika. Ehitised, mis näikse justkui tahtvat välja astuda ringist, mille fookuses on musta auguna toimiv laadaplats, et ühineda pigem mõne naaberasumiga.
* * *
Aga rada, polnud üldsegi mitte paha.
Comments