Hulgakesi Eestit
Selle sinise päeva,
tõmbas kokku must öö,
mille valge hommik äratas.
Ainult õhtu on juba sada aastat kadunud.
Koplifornia piirimail, Arsenali eest.
Aga kaart susati näppu rahvusmustrisse tulistatud aukudega. Aukude seest puhus Paljassaare briis, mis andis kätte selle idee, kuhu õigupoolest tähiste järgi siirduma peaks.
Sisemine lõbusus vallutas mind juba stardis. Sest ma ei leidnud algust mitu minutit üles.
Jõllitasin mitmeid järgmiseidki mulle, prillid lumelärtsakaid täis. Ringi sisse mahtus üllatavalt palju, kui vaadata oskasid.
Kolmanda punkti reetis lõpuks trammitee. Kaheksas sobitus õige mitmesse paika. Üheteistkümnendal oli analoog. Kaheteistkümnendat tundus, et polegi olemas - otsisin kaardilt seest tühja puud, kuniks leppisin lõpuks tõdemusega, et tegelikult on see ikkagi üleni roheline. Lõdisesin juba tuule käes kui Linnutee ütles, et mine.
"kus sa nüüd lähed?
ära mine närvi
kui sa lähed Eestist ära
mine Arvo Pärdiks" *
Jäin siia. Läksin järgmisel laupäeval Löwenruh auuli.
Esiotsa ei saanud sisututvustusest aru, mis kuramuse kalda-ero-foto järgi tuleb õieti silkama hakata. Sõnu saab aga lugeda erinevat moodi ning ühel hetkel muutus pakutud formaat siiski kald-aero-fotoks. Ha-haa, mõned asjad on kaldus selgemad kui kaldas.
Tundus veits igav kuni selle hetkeni kui foto tükeldatuna kolmes eri mõõtkavas ja kaldes vastu vaatas. Otsi-otsi. Ja proovi-proovi, kus näiteks teise ja kolmanda punkti vahele ületamatu aed jääb või kus sa täpselt asud, kui sa asud keset viiekordsete paneelikate padrikut. Kruttimise rõõmu jagus algusest lõpuni.
Seal, surnud kalatiikide vahel, jäi minevik päästmata ja tulevik tuli veidi lähemale.
* Eesti Laul 2018 'Koplifornia', Rainer Olbri (aka Metsakutsu)
tõmbas kokku must öö,
mille valge hommik äratas.
Ainult õhtu on juba sada aastat kadunud.
Küünlakuiseid laupäevahommikuid kulutavad andunud maratoniihalejad fiiberlaudadega lumiste ringide sooritamiseks. Samal ajal kui mind palang koos massidega Karu kausis käkerdamise vastu täiesti maha jätnud on.
Nii on mainitud ennelõunad läinud pigem linlikus rõdualuste nokkimise meeleolus koos teiste rasvatihastega.
Karjamaa kandis.
"poe ees nailon dressid, lakk-king,
see päris Eesti, mitte raba pilt" *
see päris Eesti, mitte raba pilt" *
Koplifornia piirimail, Arsenali eest.
Aga kaart susati näppu rahvusmustrisse tulistatud aukudega. Aukude seest puhus Paljassaare briis, mis andis kätte selle idee, kuhu õigupoolest tähiste järgi siirduma peaks.
Sisemine lõbusus vallutas mind juba stardis. Sest ma ei leidnud algust mitu minutit üles.
Jõllitasin mitmeid järgmiseidki mulle, prillid lumelärtsakaid täis. Ringi sisse mahtus üllatavalt palju, kui vaadata oskasid.
Kolmanda punkti reetis lõpuks trammitee. Kaheksas sobitus õige mitmesse paika. Üheteistkümnendal oli analoog. Kaheteistkümnendat tundus, et polegi olemas - otsisin kaardilt seest tühja puud, kuniks leppisin lõpuks tõdemusega, et tegelikult on see ikkagi üleni roheline. Lõdisesin juba tuule käes kui Linnutee ütles, et mine.
"kus sa nüüd lähed?
ära mine närvi
kui sa lähed Eestist ära
mine Arvo Pärdiks" *
Jäin siia. Läksin järgmisel laupäeval Löwenruh auuli.
Esiotsa ei saanud sisututvustusest aru, mis kuramuse kalda-ero-foto järgi tuleb õieti silkama hakata. Sõnu saab aga lugeda erinevat moodi ning ühel hetkel muutus pakutud formaat siiski kald-aero-fotoks. Ha-haa, mõned asjad on kaldus selgemad kui kaldas.
Tundus veits igav kuni selle hetkeni kui foto tükeldatuna kolmes eri mõõtkavas ja kaldes vastu vaatas. Otsi-otsi. Ja proovi-proovi, kus näiteks teise ja kolmanda punkti vahele ületamatu aed jääb või kus sa täpselt asud, kui sa asud keset viiekordsete paneelikate padrikut. Kruttimise rõõmu jagus algusest lõpuni.
Seal, surnud kalatiikide vahel, jäi minevik päästmata ja tulevik tuli veidi lähemale.
Comments