Õnnis hommik oli selleks ajaks traditsioonilised neli lippu juba puude vahele lahti rullinud kui meie oma jalad Järveotsal vihmamärga rohtu suskasime.
Päeva looja oli teinud järvepinnale esimesed värvilised tõmbed.
Vaikelu plasttoolidega murdus laupäevahommikut muuks kui magamiseks kasutavate kogunejate poolt.
Heade inimeste aina tihedam kontsentratsioon maalapil, sundis tuhmi taeva päikseliseks rebenema.
Vee ja valguse võitlust lasi aimata väljajoonistatud vikerkaar, kaardisabas ärkajate taustal.
Harjumaa tagumistesse soppidesse, et mitte öelda teise jalaga Läänemaale, pudenevatel uitajatel lasti kombekohane tunnike oma teekonda planeerida.
Esiotsa täkkisime Jaaniga mõlemad põhjapoolseid punkte, kui Raiden tagapingist teatas, et lähme lõunasse ikka, näidates kaardil mingit ringi laadis nagu
Kalju Karask oma Läänemeres ujumist filmis "Mehed ei nuta". Selle peale põgenesin mina kaardiga, millel kiri 'PABER' vetsu.
Raiden sai tiimi pistetud, et 'peita' oma kehva vormi ja tavapärase 40km asemel plaanida 30km ring, et kes siis hakkab last ikka kohe esimesel 8-tunnisel rogainil ää tapma. No andis tüübil finišiponnistusel järgi püsida. Ilmsesti ei jäänud tagasihoidlikum kaar Raideni võimete taha, kuigi ta päeva teises pooles püüdis vesta minoorses toonis lugusid jalgadest.
Kui ma vetsust naasesin, oli meestel uus trajektoor valmis - hiivata alustuseks SI-pulgale kagu nurga punktid sihivõrgustikust, jõuda vähemalt kella kolmeks kõige lõunapoolsemasse punkti 61 ja siis jõudu ja mõistust kasutades üles tagasi.
Plaan hea. Et söösta varastamata metsadesse, paigalpüsivatesse kõrkjatesse, ülesvõetud raudtee poole. Ümber ja ees, kõrval ja taga naabertiimid, kellega lõpetada samas punktikümnes - "Nendest ei tasu mööda minna, muidu juhtub nagu Itaalias". Soojus tuleb iseenesest keresse kui müttad poris värisevate haavalehtede keskel kaaskondsetega, kellega jagada repliikseid seiku ühe Toskaana mäe otsas. Et järgmisel sihikäänakul lahku minna ja uuel nurgal kohata uusi tuttavaid.
30-21-33 sissejuhatus laia päeva läbi Lepaste küla.
42 sai võibolla veidi nurgelise pealemineku, kuid kui esimene raisemiku serv tundus jäävat väga võsastunud metsa sisse, siis teist proovisime ometi ja mõnulesime punktini klassikalises kaelani noorte puuhakatiste ja surnud kändude mudrus.
54 asus soo servas, milleni jõudmine oleks võinud ju olla lihtne. Kui seda kraavi ees ei oleks. Üksikuid purdehakatisi oli siin-seal näha. Ühele neist viskus esmajoones Raiden kui ma olin arvanud, et siit võiks proovida ja libises muidugi üle. Trussikuteni mutta. Mille peale ei jäänud mul kaldalt kuivana muud kisendada, kui et ära tule siia poole, mine teisele poole.
Kraaviületuse edasi-tagasi skoor kujunes Raideni hinnangul järgmiseks: "Nagu tavaliselt - mina olen üleni mudane, emps on poolmudane ja issi on täiesti kuiv". Viimane oli siiski pisut üle hinnatud.
54-25-36 sirged sihid sabistama kippuva pilve all.
57 tekitas pisut ärevust õigele lagendikusiilule pihta saamisega. Nurgeliselt mööda ebamäärselt täiskasvanud lagendiku serva rassides saime aga otse punktile pihta.
Seda, et 43 asus teisel pool raudteed, sain ma alles kodus aru kui asusin puurima kaarti, et kuhu see Lauri lubatud vana Haapsallu suunduv rööpapaar ennemuistsetel aegadel võis olla paigutatud.
39-58 kiirelt vahelduvad metsatüübid. Otsatud sirged, mis viisid kaunist männikust veidi vähem mahedatesse kaasikutesse, millest sattus päris risustesse kuusikutesse. Nii juhtus väga lühikesel distantsil kui võtsime sihilt suuna 58sse kraavi otsa ja murdunud kuuse padrikus sellest veidi mööda põrutasime.
Pääsenud jälle niidetud kiirsihile, tõdesin: "päris ilus mets", "kui mõned sisikonnad välja arvata", lisas Jaan. Nujah, jusktui mingid veganlaste õppetunnid põdravorsti sööjatele.
38 -59 muretult. Kui jätta kõrvale Jaani ja Raideni arutlus topiste teemal, muuhulgas miks mitte ära kasutada ka põdra jalgu, paigutades need seinale nagu tavaliselt sarvi sätitakse. Hrrr.
Peep oli sel korral joogipunkti sisustanud sootuks meeldivamalt kui
mullu. Kui toona külmunud ja vettinud kehad pakutud jooki suurt ei ihaldanud, siis seekordne meelas päike kutsus pikemaks jalasirutuseks ning soe tee ainult süvendas rammestust.
61 ei olnud enam kaugel ja kell ei olnud veel kaugeltki kolm. Tagasitee võttis konkreetsema kuju ning mõne punkti rohkem algsest plaanitust.
61st 47 poole lahkudes tuli ületada Piirsalu jõgi. Parasjagu kui me üht tihnikusse kasvanud sihti mööda mainitud vooluvee äärde jõudsime - punusid vastaskaldal mööda laia balustraadi Siiri ja Indrek. Üritasime neid meelitada ületama jõekest, et hinnata selle sügavust pakkudes seljataha jäävat head otseteed punkti. Indrek arvas, et kui me saame Siiri nõusse talle käru tegema nii, et temal jalad kuivad jääks. No kärust ei saanud asja ja üks leitud nott päästis mõttevahetusest tegudele.
Soovitasin Raidenil mitte mõelda ja lihtsalt hüpata, aga parasjagu kui meie Jaaniga kaldale ronisime, röögatas Raiden seljataga: "Nüüd on küll neeger". Uh-uh, millest selline ebapädev suhtumine musta mutta. Ümber keerates oli näha ühel jalal tuikuvat ühe tossu kaotanud last. Ei hullu, Jaan kaevus mudastesse voogudesse ja aina afroameerikalikumat ilmet võttev järeltulija võis kahe tossuga edasi mütata.
Jätkasime mõttearendustega teemal, kuidas moodustada kolmest persoonist käru selliselt, et kuivaks jääksid kahe jalad kolmest. Igasugu jõulisi ja püramiidjaid inimfiguuride kujundeid hakkas looma. Jätsime need aga järjekordsel kraaviületusel siiski läbi proovimata.
47 viis maastikule, mille sees turritas üles okastraati ja alla suvalisi samblasse peitunud süvendeid ning läbinud ühe betoonangaari tuli ronida järgmise angaarse militaarkünka otsa.
Naturalistlikus, kaunis küngastikus 48 ja käärulise jõe kallastel 46, 63.
Kergete tülpimusmärkidega kehas ja olekus kõmpisime sooserva 55 poole ning Jaanil jäi legendi lugedes silma punkti 54 kirjeldus, mida ta luges kui 'kõrgema Metsa nurk', mida ta pidas oma punktiks. Kuigi selge oli, et järgmine aasta võib see olla vabalt ka juba Raideni punkt ja ta saab seda enda omaks pidada kui see nimetatakse ümber 'madalama Metsa nurk'.
Nii ma siis sibasin läbi kõrgema ja madalama Metsa viimaseid aega mahtuvaid tähiseid - nina raiesmiku sees - 45, huvitavaid pealemineku võimalusi pakkuv 53 ning läbilippamise vaeva väärt 32-31. Veidi
fifty-sixty tunnetega sai kõrvale heidetud 37.
Juba 32st alates kasvasid Raideni jalad aina pikemaks, lihtsam oli joosta kui üritada omi käimasid sama pikalt ja kiirelt ettepoole visata. Supp silme ees. Või kohuke. Kuidas kellelgi. Libisesid viimased kilomeetrid mööda nagu Keila kiirrongis.
Rahunemine SI-pulga mahalugemise- ja supijärjekorras, mis läheb alati täiesti hämmastava ladususega võrreldes igasuguste välismaistel rogainidel kogetud browni liikumiste ja makaroniummikutega. Tõdemine, et nii palju punkte ei ole me varem kunagi saanud - 93, mis baseerub korraldajate salakavalal plaanil lisada kaardile mõned kuuelised, et pidevatel osalejatel saaks tekkida ometi tunne justkui nad oleks arenemisvõimelised ;)
Et suubuda õhtu ilusse.
Õhtu ilu oli nois surisevates varvastes, mis supilaua all võbelesid. Nois kõrvus kumisevates raiesmikel ragistajates. Nendes tuttavates, kes kosutavaid tervitusi või nöökeid jagasid. Neis raudkindlates korraldajates, kes lasevad kõigel sel sündida.
"Kusjuures ise üksteisest aru saamata, no umbes nagu lindude tee taevas võib ristuda sipelgate rajaga läbi sambla." *
No umbes nii nagu karvajalgade tee nendega, kelle tõde on raiutud porri, no umbes nii nagu võtsi ja triibiku tee leekiva apelsiniga, no umbes nii nagu kõndiva kuuse tee vanaema ja sabarakkudega. No umbes nii nagu ...
... kõik need teised ristuvad teed, moodustades nähtamatu energiavõrgustiku.
* lause pärineb Rein Raua "Kellast ja haamrist"
Comments