Dekadentlik o-suvi

Jalad, midasid sunnitakse pärast kolmekuulist pausi Harku metsas pisikesi mägesid läbima kolmeteistkümne ristpistega, muutuvad imelikuks.

Suvi on mööda saanud, veidike o-vaenulikult. Milles suvel endal ei olegi süüd. Süü saab alati veeretada selle organi kaela, mis asub tavaliselt üpris ligi juustele.

Tollel on kombeks asju välja mõelda ning vahel muutuvad mõtete edasiarendused füüsilisteks objektideks, mis kriipsutavad kalendrist järjepanu armutult maha o-üritusi.

Asju juhtub meie ümber olevate inimestega ja meie endi kehadega. Ja vahel saab kõiki neid asju niiii palju, et o-elemendid elus muutuvad pisitillukesteks, et mitte öelda, lausa nähtamatuteks.

Aga kui laenata mikroskoopi ja üritada läbi okulaaride lahata detailsemalt selle suve uimast kulgemist, võib tolles kahjakas massis siiski mõnda liikumist märgata. Jääb loota, et see on organism ise, mitte organismi vallutanud uued organismid. Või tegelikult pidimegi ju olema kõigest vahekehadeks taimedele.

Juunikuu keskpaigas võib märgata jalutuskäiku Männiku lasketiiru ümber. Vaadeldav objekt laseb aimata tavapäraseid valjusid lakse kaevikutesse pugemisel ning tossu tungivat liiva, heitumisi rabapoolses kanarbikus ning kaotatud auke siledas männikus. Sümptomaatiline.

Liikudes pisut vasemale küljele, jääb valgusvihku kõndimine Keila-Joal. Silma riivab pisut ebatavaline mõõtkava, kuid see on normi piires. Kriipivat traagilisust on võimalik tähele panna mitmesse punkti lähenemisel. Ennastimetlevad keerutused juba alates esimesest punktist jätkuvad üheksandas ja kolmeteistkümnendas. Loodust imetlevad poosid viienda ja viieteistkümnenda juures. Selgust diagnoosi osas ei saabu.

Keerates äsjase suve juulikuu keskpaika, on sellel poolel ebatavalisi märke juba rohkem. Tavakohane vihmapladin Samblapõllul - kaugelt üle normi vedelikuhulk. Voogamas üle prillide, muutes silmeesise absindijoojalikult roheliseks häguks. Mingeid hämmastavad ainejäägid on endiselt kehas aga tolle paiga hunnitust kaunidusest.

Võib-olla ei ole kõike kohe näha. Augustikuu viimasel päeval Loksa alevikku läbides muutus suurendus aina teravamaks ning detailid selgemaks tasapisi. Või oli tegemist pigem ilmingutega, mis viitasid isiku mitmestumisele - metsasem ja rannasem pool alguses ning aleviku sisemus teisel pool. Labiilne närvisüsteem.

Koolitee esimene päev lõppeb pimeduses pargi puude vahel. City Trail jättis vaevatumatele võimaluse jooksutrassil rühkimise asemel niisama mööda põõsaluseid kooberdada. Kui see on osa kuutõbisusest ...

Vaadata tõtt tiigriga või jääkaru taguotsaga. Lisab hüsteeriale hoogu. Loomaed neljapäeval.

Harkus ei jäänud enam üle muud kui lahtilõigatu jämedama niidiga kokku õmmelda.

Valed väljamõeldised viivad degeneratsioonini.

Hallollus, mida sunnitakse liiga harva o-liigutusi tegema, muutub imelikuks.

 



Joonised, mis aitavad - Männikul:

 

Keila-Joal:

 

Samblapõllul:

 

Loksal:

 

 

Kadriorus:

 

Loomaaias: