Vihmalõhnas metsa peatus

Ikka läks korda sikutada nädalarütm selliseks, et neljanda päeva õhtul see peatus metsas. Mitte just alati ei jää see paigale koos kahe Metsa endaga.

Pesakond pudenes julgelt laiali Kulli järve juurest Kõrvemaa puude vahele. Sealhulgas Raiden iseseisvat o-hooaega avamas, läks liikvele siis, kui olime stardis M12 rajapildi kahekesi koos kaardimaterjali järgi läbi töötanud. Jäi vaid loota, et metsamaterjali enda menetlemine annab vähe tõhusamaid tulemusi kui kolm aastat tagasi O-nädalal.

Rohkem kui üle kuu kadunud vihm, andis ennast nüüd nuusutada. Hommikutundidel lausa lopendas kohapeal. Ähvardas õhtulgi päris ligi tulla, kuid puges ööpäeva viimasteks tundideks taas peitu.

Iseenda sisemine pudedus ei lasknud riskida N21A rajaga ning püüdsin end joonel hoida eakohasemal N45 rööbastel.

Esimesest künkast üles turninud, tabasid järjepanu alarmsed signaalid korpusest erinevates ilmingutes. Kohanemist rohelusega takistas ära põrutatud selja tuikamine, ahastamapanevalt kanged koivad, raskustega fokusseeruv silmanägemine, tuimavõitu pea kõige otsas.

Jälle mingi faasinihe, kus äraistutud kere on äkitselt visatud metsa vahele, kus teda sunnitakse kalpsama üle murdunud puude, kepsutama mustikavarte vahel, otsima sambla seest toekamat pinnast.

Kohtumine raja esimeses pooles eri lõikudes Raideni ja Jaaniga, kellega kordamööda diskuteerisime võimalike punkti asukohtade üle, juhtis tähelepanu kõrvale kehalisest viletsusest. Tasakaalupunkt saabus kuskil 7nda tähise kandis, kui kaart käes hakkas rohkem kõnelema, ka mikroreljeefsetest pesadest ning mets ise muutus kõigis oma elementides nauditavaks. Finišist minema kõndides vaid aimatav seljaägin end meelde tuletamas.

Raiden oli oma tükiga üpris ladusalt hakkama saanud ning kiitis asjaolu, et legendis olid ka tekstid objektide selgituseks - neid kriipse ja krõnksusid ei ole ta ikka endale selgeks teinud. Vaid viienda (58) punkti auk ei olnud end mitmekordsel katsel teeristist uuesti alustades kätte andnud. Üldine rahulolu veedetud tunnist oli siiski õhust tabatav.

Enesetunne metsas tuulamise järel oli tagasisõites endalgi juba nii kobe, et Jaani M21AL kaarti uurides ei saanud enam aru, mida ma küll õieti pelgasin. Kui kipubki olema norm, et kere läheb alles kolmandal kilomeetril ladusalt käima, siis 4,5 on ainult õrritamine.

Seda ju lõpuks küsima lähedki, selleks ongi see peatus metsas - et ära nüristunud nahavahe ja meeled saaks jälle korda. Vahel võib hingetõmbe hetk metsas rohkem tagasi anda kui sealt tahtma lähedki.