Tappa aega, lume kiuste
Valitsevale meeleolule Pariisis kõlab hästi vastu Jaan Kaplinski "Jutte" tegelase läbi sõnatu: "Nagu oleks vaja üldse kedagi tappa. Kes on siis jäänud suremata?" tekstist, mis kirjutatud aastal 1973.
Sõnum justkui ürgajast. Nii palju kirbule võetud ajalõike kuni siiani.
Jättes olendid oma segaste ja arusaamatute uskumuste ning sõnade kätte, on meie võimuses ometi tappa.
Aega.
Lund kühveldades, literatuuri tudeerides, õllekest libistades, jalgratast vändates ... sõneledes, kümmeldes, aevastades, õmmeldes, krabistades, mõmisedes, pügades ... miljonil ja ühel muul mõeldaval viisil.
Selle talvised läänetsüklonid on muutnud episoodiliseks niidiotsad, mis lubaks hävitada aega end suuskadel vintsutades. Või kas on üldse tähtsust viisil, kuidas aega mõrvata.
Nii lükkasin nädalavahetusel teda oma teelt kuristikku kasutades ära pakutud sise-o varud. Jätmata pakkumist ka oma järglastele tegemata, kes konksu alla neelasid. Ju oli ahvatlev sööt.
Aga...
Laupäeval Reaalkoolis. Suure lapse ja tema kaaslasega. Õigupoolest oli mul sportlik huvi, kuidas arhitektihakatised maja lahti suudavad lugeda. Juss siiski orienteerumise kui niisugusega kursis, aga pole ammu jalga sambla vahele saanud. Maria on vaid korra Jussiga koos ühel päevaku jalutanud.
Nagu enamusi esimest korda sise-o'l, oli neidki kaardi kättesaamisel vallanud segadus ja kerge paanika, sest korruste plaanidest üleveetud punktide vaheline joonte segadik, mis lamedal paberil kahemõõtmelisest kolmedimensionaalsesse ruumi kanda tuleb, nõuab mõne hetke pöörast keskendumist. Hetk venis enne esimesse punkti jõudmist küll hordideks hetkedeks, aga siis oli tohuvabohu ka praktiliselt lahenenud.
Juss suutis maja koos läbipääsudega mõne minutiga pähe jätta nii, et edaspidi nägin ma teda koridoris liikumas kaart torbikuks keeratuna peos. Tal piisanud tähise juures vaid järgmise punkti asukoht vaadata kui ta juba teadis, kuidas sinna minna ja kaarti kiikamata sinna kohale jalutas. Teist jooksu alustades oli läinud vaid hetk, et veenduda läbipääsude samas asetuses ning 2. ringi läbis ta juba praktiliselt kaks korda kiiremini.
Liiga lihtne arhitektidele. Kui neil veel kiireid koibi ka oleks. Kõige spooky'm hetk olevat hoopis olnud koridori seinal rippuv Mart Kalmu fotoportree, kellega pärast finišit tõtt vahtida või keskkooli ajast meenuv horror kui punkti järgi näiteks vene keele või matemaatika klassi suunduda tuli.
Igatahes, selline ajalt elu võtmise viis ei pruugi nende puhul viimaseks jääda.
Ise ma hävisin teisel jooksul kui suutsin korrused segamini ajada ja end teise asemel kolmanda leveli vetsude kõrvalt lõksust avastasin ning imestasin, kus on post, mille tagant läbi saab. Mõneks hetkeks tekkis täielik plokk - siin peab ju olema väljapääs, aga pole. Periood, mis kulus ümberlülitumisele plokist käigurežiimile oli justkui ajale antud elu, kõik muu näis sel momendil ümberringi seisvat.
Ajaroim sündis läbi nii mitmegi üpris põneva etapi. Labürindist pääsu otsimine andis ajale pikendust, surra lõplikult alles siis kui SI-pulk finišijaamas piiksus. Sinnani olin viibinud justkui mõnes paralleelajas, mis seedis ja väljutas minuteid mingil teisel viisil.
Muidugi võib seda võtta ju kõigest spordina, keskenduses iseenda mõttetöö ja füüsiliste liigutuste maksimeerimisele ja jätta igasugune aja hävitamise vormide üle heietamine.
Pühapäevases lumetuisus, samal ajal kui Jaan oma mobiili suuskade peal üle kuumendas, tilbendasin järgmise lapsega Tallinna Spordihalli sise-o'le. Justkui pardiema, kes poegi järjest ujuma õpetab.
Sise-o on lõpeks sellest, mis puude vahel väljas kompassiga tehakse, siiski sama kaugel kui Kuu Päikesest, kus Maa roll tagasihoidlikuks jääb, aga sise-o on ometi hea viis väiksemaid vendi vette visata, pole eksimist karta, vastuujuvatest rästikutest rääkimata. Halvimal juhul võib dušširuumist plätudeta mõne seene kaasa saada.
Spordihalli õhuline labürint oli mõne jao võrra kergem läbida kui kihiline paksude seintega koolimaja. Raidenil tuli küll ette valedesse piirkondadesse sattumist, kuid kõik fikseerus üpris ruttu õigesse kohta. Meil oli hiljem küll eri arvamusi selles osas, et mida küll jalutades mattide ja liivakastide vahel õieti nautida on. Raidenil midagi oli.
Igatahes, selline ajalt hinge välja võtmise viis, ei pruugi ka sellel lapsel viimaseks jääda.
Ise ma sattusin raja ja ajaga samale lainele sel viisil, et nonde hulgast, kes end seekord 40+ tunnistasid, lausa pronksikolinaga lahkuda võisin. Ajale lõpu kuulutamise viis seegi. Tappa see enne kui raisku läheb.
Mõlemal päeval oli tuul Soome lahe põhja kaldalt labürintidesse keerutanud terve Team Finlandi jagu noori kergejalgseid sise-o huvilisi, kes keerdkäikudes aja pihuks põrmuks tegemisele lisavärvi andsid.
Hallist tänava lumivalgesse õhku astudes, mis tahkel kujul ringi lendles ja lummavalt looduse külge klammerdunud oli, tekkis tunne ürgsest põhjamaa südatalvest, mille siinkandis näikse ülehomme aeg jälle soojakraadide abil põrmu talluvat.
Sõnum justkui ürgajast. Nii palju kirbule võetud ajalõike kuni siiani.
Jättes olendid oma segaste ja arusaamatute uskumuste ning sõnade kätte, on meie võimuses ometi tappa.
Aega.
Lund kühveldades, literatuuri tudeerides, õllekest libistades, jalgratast vändates ... sõneledes, kümmeldes, aevastades, õmmeldes, krabistades, mõmisedes, pügades ... miljonil ja ühel muul mõeldaval viisil.
Selle talvised läänetsüklonid on muutnud episoodiliseks niidiotsad, mis lubaks hävitada aega end suuskadel vintsutades. Või kas on üldse tähtsust viisil, kuidas aega mõrvata.
Nii lükkasin nädalavahetusel teda oma teelt kuristikku kasutades ära pakutud sise-o varud. Jätmata pakkumist ka oma järglastele tegemata, kes konksu alla neelasid. Ju oli ahvatlev sööt.
Aga...
Nagu enamusi esimest korda sise-o'l, oli neidki kaardi kättesaamisel vallanud segadus ja kerge paanika, sest korruste plaanidest üleveetud punktide vaheline joonte segadik, mis lamedal paberil kahemõõtmelisest kolmedimensionaalsesse ruumi kanda tuleb, nõuab mõne hetke pöörast keskendumist. Hetk venis enne esimesse punkti jõudmist küll hordideks hetkedeks, aga siis oli tohuvabohu ka praktiliselt lahenenud.
Juss suutis maja koos läbipääsudega mõne minutiga pähe jätta nii, et edaspidi nägin ma teda koridoris liikumas kaart torbikuks keeratuna peos. Tal piisanud tähise juures vaid järgmise punkti asukoht vaadata kui ta juba teadis, kuidas sinna minna ja kaarti kiikamata sinna kohale jalutas. Teist jooksu alustades oli läinud vaid hetk, et veenduda läbipääsude samas asetuses ning 2. ringi läbis ta juba praktiliselt kaks korda kiiremini.
Liiga lihtne arhitektidele. Kui neil veel kiireid koibi ka oleks. Kõige spooky'm hetk olevat hoopis olnud koridori seinal rippuv Mart Kalmu fotoportree, kellega pärast finišit tõtt vahtida või keskkooli ajast meenuv horror kui punkti järgi näiteks vene keele või matemaatika klassi suunduda tuli.
Igatahes, selline ajalt elu võtmise viis ei pruugi nende puhul viimaseks jääda.
Ajaroim sündis läbi nii mitmegi üpris põneva etapi. Labürindist pääsu otsimine andis ajale pikendust, surra lõplikult alles siis kui SI-pulk finišijaamas piiksus. Sinnani olin viibinud justkui mõnes paralleelajas, mis seedis ja väljutas minuteid mingil teisel viisil.
Muidugi võib seda võtta ju kõigest spordina, keskenduses iseenda mõttetöö ja füüsiliste liigutuste maksimeerimisele ja jätta igasugune aja hävitamise vormide üle heietamine.
Sise-o on lõpeks sellest, mis puude vahel väljas kompassiga tehakse, siiski sama kaugel kui Kuu Päikesest, kus Maa roll tagasihoidlikuks jääb, aga sise-o on ometi hea viis väiksemaid vendi vette visata, pole eksimist karta, vastuujuvatest rästikutest rääkimata. Halvimal juhul võib dušširuumist plätudeta mõne seene kaasa saada. Spordihalli õhuline labürint oli mõne jao võrra kergem läbida kui kihiline paksude seintega koolimaja. Raidenil tuli küll ette valedesse piirkondadesse sattumist, kuid kõik fikseerus üpris ruttu õigesse kohta. Meil oli hiljem küll eri arvamusi selles osas, et mida küll jalutades mattide ja liivakastide vahel õieti nautida on. Raidenil midagi oli.Igatahes, selline ajalt hinge välja võtmise viis, ei pruugi ka sellel lapsel viimaseks jääda.
Mõlemal päeval oli tuul Soome lahe põhja kaldalt labürintidesse keerutanud terve Team Finlandi jagu noori kergejalgseid sise-o huvilisi, kes keerdkäikudes aja pihuks põrmuks tegemisele lisavärvi andsid.
Hallist tänava lumivalgesse õhku astudes, mis tahkel kujul ringi lendles ja lummavalt looduse külge klammerdunud oli, tekkis tunne ürgsest põhjamaa südatalvest, mille siinkandis näikse ülehomme aeg jälle soojakraadide abil põrmu talluvat.
Comments