Hullust silumas

Kaks päevakut on jälle elus mööda läinud. Muu hulgas uute isikute o-metsa ajamisega.

Merimetsas võis suuremate kõrvalekallete korral ka hullumajja sattuda, kuid tõenäolisem oli siiski pigem Stromkal jalutavate linnakodanike vahelt risti läbi silgates, kevadise vasika ilme näos, neid hullutada.

Lõpuosas saadi elamusi mahapõlenud roostiku vahel, mis peitis endas kohati lausa kuhjade viisi mitmeid linnašamaanide arsenali sobivaid tarvikuid.

Nädal hiljem Saustinõmmel, oli õhk talve täis, mis märgade piiskadena pähe plärtsatas ja urbanistlikud peisaažid said välja vahetatud soodega siin ja seal pool, mida rajameistri infole viidates ilmestasid militaarkuhjatised ja -uurded.

Saku taga metsas tuleb iseend pahatihti kaitsta ringi keerutavate rajakeste ussvõrku sattumise eest ning sõjalise kallakuga uurded võivad salapäraselt sakitades punktitähiseid paremini peita kui rabaservade orvandid.

Nüüd kui tiine raudlind on Ämari põllule poetanud 150 punamütsikest, kelle korvides kardetavasti ei peitu tühipaljas suvine piknikuvarustus, jääb sammaldunud kaitserajatiste veerel end ainult veel suuremaks lillelapseks mõelda.