Poolemotsioon

Õigupoolest oli lestadel ja kassidel õigus kui nad end sügisel paksuks sõid. Külmkarge talv tahtis üleelamist.

Mõnel puhul aitab talve üleelamist pehmendada liikumine suuskadega. Õigupoolest ei olnud päris mõistlik end sügisel pikale maratonile kirja panna. 25 suusatatud kilomeetrit enne Otepää küngaste ründamist sundis vahetama distantsi poolmaratoniks. Nojah, ühele õigele suustajale ebakohane distants - või nagu Risto küsis, kas sellise maa pärast tasus nii kaugele üldse tulla.

Kes seda teabki. Poolemotsioon on siiski parem kui üldse mitte emotsioon. Traditsiooniliselt oli kõige jubedam osa stardikordidoris tuule käes vibreerimine, mis seekord Arula lagedal täiesti arulagedalt mõjus. Ronisin soojast autost pingutusega kümmekond minutit enne starti oma viimasesse stardikoridori, ~1800 selga ees, paarkümmend värisejat seljataga.

Viimati kolmel korral täismaratoni läbinuna oli pooliku maa jalutustempo isegi minusugusele tosserdajale siiski pisut ootamatu. Iseenesest ei ole sellises ütlemata rahulikus tempos kulgevate suusklejate vastu midagi, aga eelnevalt tasuks kolme meetriselt mäelt siiski tiba laskumist harjutada. Nii koomilisi situatsioone kui poolmaratoni alguskilomeetritel näha võis, polnud varem kohanudki.

Lõpptulemusena rohkem kui 400st vehklejast mööda jõudmine oli kassi ja lesta ettevalmistuse pealt veidi üllatavgi tulemus. Aga suusk lippas imeliselt (tänu Pirita Extreem Spordi määrijatele, kes siis kui suuskadel järel sai käidud nentisid parasjagu järgimisi ette võttes: "millega siin tegemist on - need on vist määritud soolakala ja viinaga"). Tasasel maal õnnestus vahelduvtõuget nii mitmestki pikema sammuga libistada. Laskumiste alguses oli väga kriitiline jälgida, mis laadi stiiliga suusataja on otse ees rajal ja kas naaberradadel on vajadusel ruumi kõrvale hüppeks. Sellises rahvamassis polnud varasematel kordadel liikunudki ning aeg-ajalt tuli ikka ette, et neli rada ees selgi täis ning möödumiseks vaba jälge tuli passida. Selles mõttes täiesti uudne kogemus. Muidu olen tavapäraselt pikal maal kiiresti rivi tagumises hõredamas otsas koos üksikute teiste ilmavaatlejatega.

Tuisk tegi oma tööd, lagedatel radu ei olnud, aga jälgi ikka oli. Ühel taganttuulega langeval lõigul piisas käte laialiajamisest ja muudkui libisesid ja libisesid ja libisesid... Paaril lõigul puhus tuul otse näkku ning ühel laskumisel ei näinud üldse mitte midagi - ei teisi suusatajaid ega radu. Viimasel viiel kilomeetril näis lumestruktuur veidi muutuvat  - nii libe enam ei olnud. Päris lõpus sai radu rapsides põlvgi maha pandud - radade vahed olid kohati väga mügerlikud ning mõnel pool muld ka väljas.

Poolmaratoni järgselt surmavat väsimust ei tekkinud ja taastuda nagu polnud eriti millestki. Selline mõnus suusasahistamine. Ometi on pikale maale näpp antud ja nii ta veidi kripeldama jäi, aga täisemotsiooni saamiseks tuleb enne rajale minekut mõned kilomeetrid rohkem püüda, sest poolkoomas olekus lõpetamine kõlbab ainult esimeseks korraks. 

Nii mõnigi esitab retoorilisi küsimusi, et mida hullu sinna rahvamassi sisse raha eest üldse rahmeldama minna. Emotsiooni pärast, olgu või pooliku.

* * *
Nii jah, osa talvest on läinud ka sise-o peale. Viimati Kristiine keskuses, kus Peep mõned päris parajad rajad valmistanud oli ning kus endiselt hilisõhtused Prisma külastajad naeru kihistades kaasa elasid.

Hing ihkab aga päris metsa. Miski ei tasakaalusta paremini kui punaste sõõride nokkimine sambla ja puude vahel. Kevad on alustanud tilkuvate räästastega õrritamist. Näikse kui jõuliselt või õrnalt ta tulema saab.

* * *
Vahel loen. Aastaajast sõltumata. Murakami "Norra metsas" kulgeb tegevustik hullemini kui mõnel uimasel ujuva reljeefiga maastikul. Isegi kui vahel leiad mõne pidepunkti, siis libiseb see järgmisel sammul käest. Nagu alati, lõpuks sa jõuad ikka lõppu.

Umberto Eco "Noore romaanikirjaniku puhtimused" justkui narrib lugejat tekitades tunde, et "Roosi nimi" sai kunagi täiesti valesti loetud. Või on mul üldse vaja teada, mitu lugu Eco sinna peale lihtsa krimka veel sisse kirjutas. Aga mõte sellest, et romaani kirjutamiseks piisab sellest kui on otsus pajatada lugu, mis räägib pendlist ja lõpeb päikselisel hommikul väikese trompetiga surnuaias, on just see, mis mulle kirjutamise juures meeldib - sul on üks kujutluspilt, üks fraas ja tuleb ainult välja mõelda, kuidas jõuda pendlist trompetini.

Rein Raua "Hotell Amalfi" on ajakirjanduses palju kommenteeritud raamat. Ega Raudki jäta ühte lihtsalt ja ladusalt kulgevasse loosse einevaid kihte sisse kirjutamata ja nii need kommenteerijad loekski justkui erinevaid raamatuid sõltultuvalt, mis kihis nad liiguvad.  Ja "/---/ eks ole, lõppude lõpuks on naised ja autod ju lihtsalt kaks erinevat moodust algosakesi organiseerida."

Andrus Kivirähi "Kevadine Luts" on korjanud kokku ecolikult hulga visuaalseid pildikesi, aga nende kokkutraageldamine ei ole just nauditavamail viisil õnnestunud. Tunnen kaasa näitlejatele, kes peavad seda suvel etendama. Lisaks pildkestele võiks ju mingi stoori ka olla. Vahel mul on kahtlus, et tegelikult eksiteerib Kivirähk-Maailm nii nagu on Kostabi World. Nii palju ei ole võimalik ühel inimesel kirjutisi produsteerida.

Aga eriti meeldis mulle Gabriel Zaidi "Liiga palju raamatuid". "Maailmas ilmub iga kolmekümne sekundi järel raamat". "Lugemine on keeruline, see röövib karjääri edendamiseks vajalikku aega ega anna kellelegi mingeid plusspunkte, välja arvatud tsiteeritud teoste nimekirjades. Lugemine on mõttetu, see on pahe, puhas nauding." Ühesõnaga liiga palju kirjutajaid ja liiga vähe lugejaid.

Comments

Popular Posts