Must või valge

.

õhtu kaamoses
pikalt kiirgab valgust
lumeväsimus

Kas keegi suudab öelda, mis maal ma neli kuud tagasi elasin. Kas sellel on midagi ühist paigaga, kuhu täna sattunud olen.

Pae Gümnaasiumisse sise-orienteerumisele jalutan läbi lumesaju mööda Majaka tänavat. Siin käib vilgas laupäeva ennelõunane elu - koduperenaised poevõrkudega, pensionärid koerakesega, trenni ruttavad nagamannid, töntsi sammuga vanakesed, tunketes töömehed, suitsu sikutavad taksojuhid, mitut sorti määratlemata kaliibriga muud rahvast vastu sebimas. Tänava lõpus, R-kioskist, võtan pudeli vett. Putka kõrval müüb keegi oma käsitööd ja kola. Selja taga sahmab käheda grusiini häälega tuiakas vanamees vene keeles midagi täiesti arusaamatut. Müüja näikse tundvat ostjat ja tema soove. Aina allalangev lumi värvikaid tegelasi ja nende toimetamisi matta ei suuda. 

Keeran Punasele tänavale. Kas ees lumega müttavast kopast möödumiseks rammida läbi lumekuhjatise või karata sõiduteele, kus on niigi kitsas. Kopajuht märkab mind, peatab töö, rehmab käega. Saan mööda, viibutan vastu.

Astun jalgu kopsides koolimaja uksest sisse. Maha jääb lumes askeldav Majaka kogukond. Nooled juhatavad neljandale korrusele garderoobi.

Starti ootav seltskond on korjunud võimlasse. Kas peagi läbitav treppide hulk või möödunud võitlused lumes, lumega ja lumel, aga valitseb keskmisest endassesulgunum meeleolu. Jutukõmin täidab küll saali, ent oldakse justkui mõtetega mujal. Mustad mõtted valgel taustal? Või teevad viimased nädalad enne tõelise valguse pöördumist pikemateks päevadeks põhjamaalasega oma töö. Kogu sel saabunud valgel lumel ei ole ikkagi jõudu, et kapseldunud tegelasi piisavalt käima tõmmata, neid nende pimedusestressist välja rebida.

Ometi-ometi, ringid koolimaja korruste vahel tekitavad kohatist hämmeldust ning tunne on, nagu mängiks Alicega imedemaal kabet ning korra näib, et sellest urust legaalset väljapääsu täna ei ole. Aga ükskord saab lugu lihtsalt läbi ja sa lihtsalt jõuad finishisse. Tulin. Esimene ring oli paras - piisavalt nuputamist ja mitte liiga tappev füüsiliselt. Teine ring oleks võinud pikemgi olla.

Aulasse kogunenevad riburada finalistid ja kaasaelajad. Taustaks vaikne venekeelne räpp. Viimane kuuik siirdub koridoridesse ja klassiruumidesse omi uusi õppetunde saama. Lappan omale läbitud kaardid ning hiilin minema.  

Pakin end sisse ja siirdun uuesti lumeretkele. Majaka tänava kogukond elutseb endise toimekusega. Neil justkui ei olegi lumeväsimust.

Hakkab hämarduma.

* * *

Eks ma tapan noid pimedaid õhtuid nii ja naa, aga mõnikord koos mõne raamatuga. Graham Robb'i "Prantsusmaa avastamine" andis suurepärase võimaluse vaadata toda riiki uudsemast horisondist, kus silmapiiril on hulgaliselt kaardistamata metsi ja mägesid ning vahel võib silmata talumehi, kes maanteed üles künnavad, et sinna oma tatart ja kartuleid kükitada või kohata inimesi, kes kõnelevad keeli, mis pärinevad Ceasari vallutuste eelsest ajast. Mitmeid-setmeid veidrusi peamiselt 18. ja 19. sajandi Prantsusmaast oli ütlemata värskendav lugeda ning kahjurõõmuga tõdeda, et suurem osa prantslasi on sama matsid kui meie siin.

Sama veavaliselt nagu prantslastel omal maal paar sajandit tagasi, kulgeb Roy Strider'i liikumine "Minu Mongoolias" paar aastat tagasi. Tõsi, sulg jookseb tal ladusalt ja rohkem kui maastikulised ja olmelis-elulised raskused näikse teda ahistavat Lõunaristi maamunapeal viibimine. "Ta juba teab: meil pole enamasti mõtet vestelda, kuna tema teab minust juba nagunii kõike, mina aga ei saa temast iial sotti."

Jaa, et mul ilmselgelt igatsev-ihalevatest meestest veel küll ei saanud, siis Etsi kunagise vihje peale tellisin omale Raamatukoist Smartpostiga Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Ui-jah. Alguses oli mul naise kestas olles lihtsalt valus lugeda seda teost, nii hämmastavalt terav tundetaju, nii selgelt mehe meelte läbi tunnetatud elu. Mida edasi, seda rohkem muutus jutustus kahe inimese looks. Sisse lipsab Murakamilikult kelmikaid mõttekäike. "Isegi õhulosside seinad peab mõnikord värske värviga üle võõpama."

Ega ma pole muidugi saanud ahmimata jätta ka Bramanis'te "Õhk riisiterade vahel". Ühe käsipalluri ja tema perekonna kasvamise lugu Jaapanis. No tollest mingit elu tihedust või kergust puudutavaid teemaarendusi küll ei leia, ning kogu lugu on suhteliselt sirgjooneline läbimarss olnust ja kogetust. Mõned uudsed Jaapani elulaadi puudutavad momendid siiski.  

Ja nii ma siis pendeldan ikka ida ja lääne vahel ning vahel naasen tagasi koju, et enne uusi rännakuid mõtiskleda niisama. Uidata koos Kalev Keskülaga läbi "Elu sumedusest". Õige mitmes mõttes meenutavad lood Mati Undi argimütloogiaid, aga on veidi sumedamad ja mõjuvad aastalõputõmblustes helgelt.