Eile olin Tõrrepõhjas
Vihma kallas oavarrest.
Tunne oli nagu oleks pikemalt ujumistretilt tulnud.
Esiotsa oli vaid kerge vihma aimdus, aga säherdust kõuevihma nagu poole pealt alla kärgatama hakkas, poleks osanud oodata.
Alustasin oma rada liikumisega, mis oli kõigest näiline, sest lihtsalt ei jaksanudki liikuda.
Tasapisi veeldudes läbisin oma punkte. Vesi ja soolad eraldusid kere seest vaikselt kerest väljapoole.
Viienda(55) kraavipunkti eel jõudsin vaevalt mõtlema hakata, kuidas sealt lõhede rägast õige üles leida, aga oleksin tähisele peale astnud - nii vaimustavalt otse olin punkti tulnud ;-)
Pärast kuuendat(44) punkti aga hakkas natuke tibutama.
Seitsmendasse(45) punkti liikusin aimamisi, eesliikuvate selgade järgi. Lisaks sellele, et vihm prillikandja nägemisvälja kahemõõtmeliseks muudab, läksid prillid ka uduseks. Seega silme ees seisis ühtlane roheline mass. Isegi polnud vahet, kas okulaaridega või ilma. Puhtalt kompassi abil sain edasised punktid kätte ja metsast välja. Kaheksandasse(46) liikusin käsikaudu kobamisi ning kui männik ümberringi liiga pealetükkivaks ja silmikraapivaks hakkas minema, taipasin, et olen teelt veidi kõrvale kaldunud, sest meeles oli, et peab hõre valge männik olema. No nii oligi, kompamisi tihedama männiku servast jõudsin kaevikuteni välja.
Lageda punkti(47) võtsin kuidagi nii, et vaatasin kus meeste joru ees läks ja fikseerisin põõsad, mille taga nad suunda muutsid. Seal pidi olema järjekordne auk.
Üheteistkümnendaga(47) aga läks jamaks - sihi suutsin vihmakardina vahelt tutvastada, aga sammude lugemisega läksin sassi ja järjekordse augu leidmisega oli ikka tegu. Õnnetuseks olid kõik seljad ka jalga lasknud. Õnneks aga tuias jõudumööda uusi isikuid kohale, kellel silmanägemisega näis asi pisut paremas seisus olevat, kellega õige mulk välja kammitud sai.
Viimase punkti rapsisin tihedas männikus teadlikult finishilinti kinni, et nööri mööda punkt ära tuua.
Välgud sähvisid teise poole rajast nii, et vaevalt sai kõmakas käia, kui juba uus valgusnool vilkus. Korra sähvatas ja kohe kõmistas justkui siin minu kõrval. Igasugu lolle mõtteid tekkis seal välkude vahel põigeldes. Näiteks, et püüaks ennast põdraks kujutada, nood peavad ju ka kuidagi säherduse ilmaga metsas hakkama saama ning pole kuulda olnud, et mõni põder piksetabamusest hinge heitnud oleks. Põder-olemine oli ikka veidi kahtlane ja 47 keset raiesmikku oli kõhedavõitu punkt. Kujutasin ette, et ega põder siin praegu ei jõlguks niimoodi. 49 kaevikutes tekitas soovi sinna samasse kaevikusse kõhuli visata ja oodata aegu, millal see kõuesõda vaibub.
Tõrrepõhja kaarti mäletasin oma viimasest korrast lauskollasena, nüüd oli too aga sootuks tõsisemaks muutunud. Metsa pealetung teeb selle maastiku mõnusamaks ja huvitamaks.
Tõrrepõhjast meenub varasemast ajast teisigi äikselugusid. Mõneaastatagune analoogne ekstreemsem ilmaolu, kus samuti pikseeelsest kuumust haudus ning kuumavas noormännikus lendles ohtralt sipelgaid. Olid need vast tüütud. Toona sain enne suurt sadu minema, aga äikseelne tuulepuhang läks nii valiks, et kui mööda Peterburi maanteed tagasi linnapoole sõitsin, siis mööda teed tuli vastu Nehatu putka juurest pagenud plastmasstoole ning lendles mitmied muid detaile.
Seekord sain oma sumaka kätte, pole varem lauspiksega orienteeruda juhust olnud. Ikka korralikult tõrre põhjas läbi loputatud.
Tunne oli nagu oleks pikemalt ujumistretilt tulnud.
Esiotsa oli vaid kerge vihma aimdus, aga säherdust kõuevihma nagu poole pealt alla kärgatama hakkas, poleks osanud oodata.
Alustasin oma rada liikumisega, mis oli kõigest näiline, sest lihtsalt ei jaksanudki liikuda.
Tasapisi veeldudes läbisin oma punkte. Vesi ja soolad eraldusid kere seest vaikselt kerest väljapoole.
Viienda(55) kraavipunkti eel jõudsin vaevalt mõtlema hakata, kuidas sealt lõhede rägast õige üles leida, aga oleksin tähisele peale astnud - nii vaimustavalt otse olin punkti tulnud ;-)
Seitsmendasse(45) punkti liikusin aimamisi, eesliikuvate selgade järgi. Lisaks sellele, et vihm prillikandja nägemisvälja kahemõõtmeliseks muudab, läksid prillid ka uduseks. Seega silme ees seisis ühtlane roheline mass. Isegi polnud vahet, kas okulaaridega või ilma. Puhtalt kompassi abil sain edasised punktid kätte ja metsast välja. Kaheksandasse(46) liikusin käsikaudu kobamisi ning kui männik ümberringi liiga pealetükkivaks ja silmikraapivaks hakkas minema, taipasin, et olen teelt veidi kõrvale kaldunud, sest meeles oli, et peab hõre valge männik olema. No nii oligi, kompamisi tihedama männiku servast jõudsin kaevikuteni välja.
Lageda punkti(47) võtsin kuidagi nii, et vaatasin kus meeste joru ees läks ja fikseerisin põõsad, mille taga nad suunda muutsid. Seal pidi olema järjekordne auk.
Üheteistkümnendaga(47) aga läks jamaks - sihi suutsin vihmakardina vahelt tutvastada, aga sammude lugemisega läksin sassi ja järjekordse augu leidmisega oli ikka tegu. Õnnetuseks olid kõik seljad ka jalga lasknud. Õnneks aga tuias jõudumööda uusi isikuid kohale, kellel silmanägemisega näis asi pisut paremas seisus olevat, kellega õige mulk välja kammitud sai.
Viimase punkti rapsisin tihedas männikus teadlikult finishilinti kinni, et nööri mööda punkt ära tuua.
Välgud sähvisid teise poole rajast nii, et vaevalt sai kõmakas käia, kui juba uus valgusnool vilkus. Korra sähvatas ja kohe kõmistas justkui siin minu kõrval. Igasugu lolle mõtteid tekkis seal välkude vahel põigeldes. Näiteks, et püüaks ennast põdraks kujutada, nood peavad ju ka kuidagi säherduse ilmaga metsas hakkama saama ning pole kuulda olnud, et mõni põder piksetabamusest hinge heitnud oleks. Põder-olemine oli ikka veidi kahtlane ja 47 keset raiesmikku oli kõhedavõitu punkt. Kujutasin ette, et ega põder siin praegu ei jõlguks niimoodi. 49 kaevikutes tekitas soovi sinna samasse kaevikusse kõhuli visata ja oodata aegu, millal see kõuesõda vaibub.
Tõrrepõhja kaarti mäletasin oma viimasest korrast lauskollasena, nüüd oli too aga sootuks tõsisemaks muutunud. Metsa pealetung teeb selle maastiku mõnusamaks ja huvitamaks.
Tõrrepõhjast meenub varasemast ajast teisigi äikselugusid. Mõneaastatagune analoogne ekstreemsem ilmaolu, kus samuti pikseeelsest kuumust haudus ning kuumavas noormännikus lendles ohtralt sipelgaid. Olid need vast tüütud. Toona sain enne suurt sadu minema, aga äikseelne tuulepuhang läks nii valiks, et kui mööda Peterburi maanteed tagasi linnapoole sõitsin, siis mööda teed tuli vastu Nehatu putka juurest pagenud plastmasstoole ning lendles mitmied muid detaile.
Seekord sain oma sumaka kätte, pole varem lauspiksega orienteeruda juhust olnud. Ikka korralikult tõrre põhjas läbi loputatud.
Comments