Tartu Maraton 50
Laupäevaõhtune Tartu oli mässunud üleni valgesse. Valget sodi puistas peamiselt ülevalt, aga tuul tuuseldas seda ka alt, paremalt ja vasakult horisontaalis. Miinus kuueteistkümnene õhukülmus muutis valges vahus sumpavad inimesed õlgu võdistavateks mustadeks täppideks.
Maaülikoolis paiknev võistluskeskus võttis vastu maalähedaste toodetega juba ukse peal (mesi, moos ja muud marineeritud aiasaadused) ning täiesti maakaugete objektidega nagu ISC mütsid, maratonilogoga item'id ja hunnitult haisev numbrimärk. Ilmselt tolles aroomis peitubki osa saladust, miks tuhanded kodanikud ei suuda pead kainena hoida ja pühapäeva hommikul enne üheksat ennast Tehvandi staadionile vetsusabasse uljalt lõdisema asutavad.
Taaskord õnnestus asutada end starti paar jagu karvastest ja sulelistest eespool, aga üüratus kauguses esimesest otsast. Suurel ekraanil oleks võinud starti näidata, oleks aimu saanud, mis eespool sünnib ja kellel on parim stardikiirendus.
Minu kiirendus sumbus kiirelt suuskade ja keppide sahinasse, mis ürpis viisakalt oma järjekorda esimestel tõusudel ja laskumistel ootasid. Rajad, no neid isegi oli.
Kerge hämming tabas Harimäe tipus, sest minu ees ja taga sebis ütlemata palju rahvast, erinevalt varasemast kahest korrast, kus nii kaugel algusest sai juba täiesti oma tempot arendada ja rahulikult radade vahel valida, elades kaasa peamiselt eririietuses (hundid, karud, miilitsad, Helga jms kangelased) osalejatele.
Enne Harimäge aga võttis mus maad piisav masendus, libisemine oli üpris kehva ja kellelegi laskumisel otsa sõitmist karta polnud, pigem vajadus hüüda, ärge sõitke mu järgi - te jääte kohe tupikusse. Sest ega rada vahetada mingi kerge ülesanne polnud - suusajälje vahe oli keppiega üpris õnaraks toksitud. Teiseks oli libisemine ebaühtalne - minu teooria järgi tuisulumele kohane, kus värske ja vanem lumi vaaludena segamini. Näis, et kerge ei saa sellisel rajal olema ja lõpuni vastupidada saab paras masohhism olema.
Teises pooles hakkas paremini libisema, aga laskumistest endiselt täit rõõmu tunda ei saanud ning õnnetuseks olid kõik väiksemadki tõusunukid kääri aetud. Jäljes siiski püsis, aga hoolega pidi rada vahtima, kus sa suusa lükkad, muidu tõmbas keskelt koonusesse vajunud jälg rütmi segi ning teises pooles panin põlve ja taguotsa kolm korda maha suht siledal maal, kuna pudrune jalg enam pudruses jäljes kontrollile ei allunud.
Ometigi, surnud punkti minu teel ei lebanudki. Paarkümmend kilomeetrit enne lõpujoont kilomeetreid lugema ei hakanud. Käsi küljest ära visata ei tahtud. Mõte, et mittekunagi enam - pärale ei jõudnuki. Jaksu oli ja pärast Hellenurmet hakkas aset leidma minu jaoks täiesti uus nähtus - pidin rada vahetama selleks, et möödasõite sooritada. Ja mitte ainult lühikesel maal jalutavatest sõbrannadest, vaid mitmetest suurematest troppidest. Liiklustihedus nagu Lõuna-Saksamaal - vaid korra kogu rajal tekkis üks lühike distanstijupp, kus nägemisulatuses mitte kedagi ei olnud. Täiesti uudne elamus - lõpetada pundis koos teistega, võimalusega viimasel kilomeetril kellegil eessõitjal hambad ristis tagumikus püsida, et mõnest teisest veel mööda lohiseda. Tõsi, viimane kilomeeter osutus seekord raja kõige raskemaks. Aga see oli viimane.
Ajaliselt minuti piires samasse auku kui mullu. Reaalne soov, lõpetada enne pimedat, õnnetus taas täita. Optimistlik soov aega vähemalt veerand tunni jagu parandada jäi kuskile esimese poole mõtiskeludusse raja ja libismise üle. Pessimistlik kartus, saada osalejaks pealambiga, ei realiserunud tuisuilma lõppemise tõttu varastel hommikutundidel. Enesetunne pärast lõpetamist oli väga mõnus. Ja mitte selline kooma sõidetud rammestus, vaid enregiast pakatav rammestus. Täiesti eriline laks, mille järgi järgmine aasta jälle oled valmis 63km suuskadel libistama.
Ilmselt tulebki kolm korda enne sõita, kui ennast sinna Elva jõe äärde enam maha ei jäta ning elust, melust ja keskustelust rajal täieliku energiadoosi saad.
Eks keha veidi imelikult käitub veel mõned päevad - näiteks mõne asja söömine põhjustab ultra teravat kõhuvalu või vasak ranne ei talu raskeid kotte hästi, või õlanukid natuke surisevad või kurk on pisut kähe, aga need on siiski väga marginaalsed nähtused.
Hapukurki jagus juba Matu TPsse, kirjade järgi ei oleks pidanud. Ja kõik oli abosluutselt OK, kui välja arvata meeltesegadus, mis mind lõpetades tabas kui suppi lürpides püüdsin pingeliselt mõistada, kuhu poole parklad jäävad. Ühed välismaa keelt kõnelevad kodanikud uurisid, kus läheb buss tagasi Tartu. Mhmh - huvitav küsimus. Võiks mingi täiendav viidamajandus olla, et uimased ja energiakaos tüübid suudaksid kergema vaevaga orienteeruda finishimaastikul ja oma suuskadega vähem sihitult Elva jahilasketiiru ümrbuses siiberdada. Hommikune finishist starti viiv bussijuht oli ka sihuke suva. Küsimuse peal, kas see buss läheb ka starti, sest sildiks oli tal RIIETUMINE, vastati, et peab vist minema. Ma ei tea, mul sellist naljasoont kell seitse hommikul ei olnud. Igatahes me asustasime ta bussi enda ja suuskadega ja siis ta pidi ikka starti minema :)
Nüüd on maraton küll läbi, aga kevadet lähikuul paista ei ole. Ehk tuleb siis talve vabalt võtta. Otsustasin, et püüan allesjäänud talvel vabalt võttes vabastiiliga kohaneda. Paras paar viiesega koos kulgema. Tõsi, Tarmakute plaani järgi on juba kahe nädala pärast võimalus Järve metsas orienteerumiseks.
Novembris taga igatsetud valgusesähvatus on saamas uue jääaja alguseks. Või nagu Jaan ütleb, varsti hakkab Soomest kive tulema.
* * *
Muidu ma loen ennast lõpututest lumekuhjadest eemale mõtlemiseks soojematele aladele - Lii Undi "Illusioonimeistrid" ja Aime Hanseni "Jaipur-Delhi-Himaalaja: reiskohvrist leitud lood". Kuigi ka seal ei pääse lumest. Aime lugu "Kärbeste elu ehk Muusika" rämpslinnast on kriipiv. Eks me käigi kõigest sellisest mööda uskudes, et see on meie ettekujutus, ega saa olla päris elu. Aga seal on ka hulga teisi mõnusaid-kihilisi vesteid. Sest vaevalt, et ma saan suunurki ülessikutamata jätta kui loen, et "...neljakümnes sünnipäev oleks nagu võrdne surmaga. Just siis, hakkavad abielumehed üle aisa lööma, düstroofikud vallutama Everesti, kontoriametnikud langevarjuga hüppama, pereemad harrastama täpsuslaskmist ja suusahüppeid ja värvivad oma juuksed roosaks ..."
Lii tuletab aga meelde, et tegelikult ei pruugiks ennast kodus olles nii tõsiselt võtta, aga paraku tekib alles kodust kaugel perspektiiv, et ennast mitte nii tõsiselt enam võtta. Ometi ei ole ma kindel, kas perspektiivi nägemiseks peab just seda sellise nurga alt vaatama - läbi taidlemise kuskil maamuna otsatus servas keset otsa ja ääreta inimmassi lõputu räpa ja ükskõiksuse keskel. Aga võib-olla muidu sa lihtsalt ei näe. Näed vaid kaleidoskoopi, mis iga põrutuse peale kirevama lille silme ette manab, aga mitte midagi tegelikult ei näita. Võib-olla sa pead kaleidoskoobi osadeks võtma ja iga värvilise klaasikillu eraldi vaatluse alla võtma. Aga ikkagi, mis see siis ikka rohkem on, kui enne.
Seevastu Tõnu Õnnepalu on leidnud hoopis oma tee Paradiisi sootuks tuttavlikumal moel. Nii mõnusalt inimtühi vastukaaluks India linnaelule. Nii kodused saatused ja lood. Aga ega nende õnnel ja õnnetusel siinsel Hiiumaal või sealsel Varnasil suurt vahet ju polegi. Sest Tõnu ütleb ju ka, et "Hirm on jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale." Keskkond on tiba teisem. Tõnu kirjutab aga kuidagi pehmemal moel, kuidagi soojemalt. Loeks nagu iseennast. Ja just see: "Sest ma tahtsin näha seda hetke hämaruse ja pimeduse vahel, kui kõik hakkab hingama /.../ ja tahavad sulle rääkida midagi, aga kunagi ei saa teada, mida, sest enne läheb pimedaks."
Või on India võlu selles, et seal ei ole hirmu ilma ja kõrvale jääda. Või on kohaliku Paradiisi eelis see, et seal on kõik tükid paigas ja sul jääb ainult kohal olla.
Maaülikoolis paiknev võistluskeskus võttis vastu maalähedaste toodetega juba ukse peal (mesi, moos ja muud marineeritud aiasaadused) ning täiesti maakaugete objektidega nagu ISC mütsid, maratonilogoga item'id ja hunnitult haisev numbrimärk. Ilmselt tolles aroomis peitubki osa saladust, miks tuhanded kodanikud ei suuda pead kainena hoida ja pühapäeva hommikul enne üheksat ennast Tehvandi staadionile vetsusabasse uljalt lõdisema asutavad.
Taaskord õnnestus asutada end starti paar jagu karvastest ja sulelistest eespool, aga üüratus kauguses esimesest otsast. Suurel ekraanil oleks võinud starti näidata, oleks aimu saanud, mis eespool sünnib ja kellel on parim stardikiirendus.
Minu kiirendus sumbus kiirelt suuskade ja keppide sahinasse, mis ürpis viisakalt oma järjekorda esimestel tõusudel ja laskumistel ootasid. Rajad, no neid isegi oli.
Kerge hämming tabas Harimäe tipus, sest minu ees ja taga sebis ütlemata palju rahvast, erinevalt varasemast kahest korrast, kus nii kaugel algusest sai juba täiesti oma tempot arendada ja rahulikult radade vahel valida, elades kaasa peamiselt eririietuses (hundid, karud, miilitsad, Helga jms kangelased) osalejatele.
Enne Harimäge aga võttis mus maad piisav masendus, libisemine oli üpris kehva ja kellelegi laskumisel otsa sõitmist karta polnud, pigem vajadus hüüda, ärge sõitke mu järgi - te jääte kohe tupikusse. Sest ega rada vahetada mingi kerge ülesanne polnud - suusajälje vahe oli keppiega üpris õnaraks toksitud. Teiseks oli libisemine ebaühtalne - minu teooria järgi tuisulumele kohane, kus värske ja vanem lumi vaaludena segamini. Näis, et kerge ei saa sellisel rajal olema ja lõpuni vastupidada saab paras masohhism olema.
Teises pooles hakkas paremini libisema, aga laskumistest endiselt täit rõõmu tunda ei saanud ning õnnetuseks olid kõik väiksemadki tõusunukid kääri aetud. Jäljes siiski püsis, aga hoolega pidi rada vahtima, kus sa suusa lükkad, muidu tõmbas keskelt koonusesse vajunud jälg rütmi segi ning teises pooles panin põlve ja taguotsa kolm korda maha suht siledal maal, kuna pudrune jalg enam pudruses jäljes kontrollile ei allunud.
Ometigi, surnud punkti minu teel ei lebanudki. Paarkümmend kilomeetrit enne lõpujoont kilomeetreid lugema ei hakanud. Käsi küljest ära visata ei tahtud. Mõte, et mittekunagi enam - pärale ei jõudnuki. Jaksu oli ja pärast Hellenurmet hakkas aset leidma minu jaoks täiesti uus nähtus - pidin rada vahetama selleks, et möödasõite sooritada. Ja mitte ainult lühikesel maal jalutavatest sõbrannadest, vaid mitmetest suurematest troppidest. Liiklustihedus nagu Lõuna-Saksamaal - vaid korra kogu rajal tekkis üks lühike distanstijupp, kus nägemisulatuses mitte kedagi ei olnud. Täiesti uudne elamus - lõpetada pundis koos teistega, võimalusega viimasel kilomeetril kellegil eessõitjal hambad ristis tagumikus püsida, et mõnest teisest veel mööda lohiseda. Tõsi, viimane kilomeeter osutus seekord raja kõige raskemaks. Aga see oli viimane.
Ajaliselt minuti piires samasse auku kui mullu. Reaalne soov, lõpetada enne pimedat, õnnetus taas täita. Optimistlik soov aega vähemalt veerand tunni jagu parandada jäi kuskile esimese poole mõtiskeludusse raja ja libismise üle. Pessimistlik kartus, saada osalejaks pealambiga, ei realiserunud tuisuilma lõppemise tõttu varastel hommikutundidel. Enesetunne pärast lõpetamist oli väga mõnus. Ja mitte selline kooma sõidetud rammestus, vaid enregiast pakatav rammestus. Täiesti eriline laks, mille järgi järgmine aasta jälle oled valmis 63km suuskadel libistama.
Ilmselt tulebki kolm korda enne sõita, kui ennast sinna Elva jõe äärde enam maha ei jäta ning elust, melust ja keskustelust rajal täieliku energiadoosi saad.
Eks keha veidi imelikult käitub veel mõned päevad - näiteks mõne asja söömine põhjustab ultra teravat kõhuvalu või vasak ranne ei talu raskeid kotte hästi, või õlanukid natuke surisevad või kurk on pisut kähe, aga need on siiski väga marginaalsed nähtused.
Hapukurki jagus juba Matu TPsse, kirjade järgi ei oleks pidanud. Ja kõik oli abosluutselt OK, kui välja arvata meeltesegadus, mis mind lõpetades tabas kui suppi lürpides püüdsin pingeliselt mõistada, kuhu poole parklad jäävad. Ühed välismaa keelt kõnelevad kodanikud uurisid, kus läheb buss tagasi Tartu. Mhmh - huvitav küsimus. Võiks mingi täiendav viidamajandus olla, et uimased ja energiakaos tüübid suudaksid kergema vaevaga orienteeruda finishimaastikul ja oma suuskadega vähem sihitult Elva jahilasketiiru ümrbuses siiberdada. Hommikune finishist starti viiv bussijuht oli ka sihuke suva. Küsimuse peal, kas see buss läheb ka starti, sest sildiks oli tal RIIETUMINE, vastati, et peab vist minema. Ma ei tea, mul sellist naljasoont kell seitse hommikul ei olnud. Igatahes me asustasime ta bussi enda ja suuskadega ja siis ta pidi ikka starti minema :)
Nüüd on maraton küll läbi, aga kevadet lähikuul paista ei ole. Ehk tuleb siis talve vabalt võtta. Otsustasin, et püüan allesjäänud talvel vabalt võttes vabastiiliga kohaneda. Paras paar viiesega koos kulgema. Tõsi, Tarmakute plaani järgi on juba kahe nädala pärast võimalus Järve metsas orienteerumiseks.
Novembris taga igatsetud valgusesähvatus on saamas uue jääaja alguseks. Või nagu Jaan ütleb, varsti hakkab Soomest kive tulema.
* * *
Muidu ma loen ennast lõpututest lumekuhjadest eemale mõtlemiseks soojematele aladele - Lii Undi "Illusioonimeistrid" ja Aime Hanseni "Jaipur-Delhi-Himaalaja: reiskohvrist leitud lood". Kuigi ka seal ei pääse lumest. Aime lugu "Kärbeste elu ehk Muusika" rämpslinnast on kriipiv. Eks me käigi kõigest sellisest mööda uskudes, et see on meie ettekujutus, ega saa olla päris elu. Aga seal on ka hulga teisi mõnusaid-kihilisi vesteid. Sest vaevalt, et ma saan suunurki ülessikutamata jätta kui loen, et "...neljakümnes sünnipäev oleks nagu võrdne surmaga. Just siis, hakkavad abielumehed üle aisa lööma, düstroofikud vallutama Everesti, kontoriametnikud langevarjuga hüppama, pereemad harrastama täpsuslaskmist ja suusahüppeid ja värvivad oma juuksed roosaks ..."
Lii tuletab aga meelde, et tegelikult ei pruugiks ennast kodus olles nii tõsiselt võtta, aga paraku tekib alles kodust kaugel perspektiiv, et ennast mitte nii tõsiselt enam võtta. Ometi ei ole ma kindel, kas perspektiivi nägemiseks peab just seda sellise nurga alt vaatama - läbi taidlemise kuskil maamuna otsatus servas keset otsa ja ääreta inimmassi lõputu räpa ja ükskõiksuse keskel. Aga võib-olla muidu sa lihtsalt ei näe. Näed vaid kaleidoskoopi, mis iga põrutuse peale kirevama lille silme ette manab, aga mitte midagi tegelikult ei näita. Võib-olla sa pead kaleidoskoobi osadeks võtma ja iga värvilise klaasikillu eraldi vaatluse alla võtma. Aga ikkagi, mis see siis ikka rohkem on, kui enne.
Seevastu Tõnu Õnnepalu on leidnud hoopis oma tee Paradiisi sootuks tuttavlikumal moel. Nii mõnusalt inimtühi vastukaaluks India linnaelule. Nii kodused saatused ja lood. Aga ega nende õnnel ja õnnetusel siinsel Hiiumaal või sealsel Varnasil suurt vahet ju polegi. Sest Tõnu ütleb ju ka, et "Hirm on jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale." Keskkond on tiba teisem. Tõnu kirjutab aga kuidagi pehmemal moel, kuidagi soojemalt. Loeks nagu iseennast. Ja just see: "Sest ma tahtsin näha seda hetke hämaruse ja pimeduse vahel, kui kõik hakkab hingama /.../ ja tahavad sulle rääkida midagi, aga kunagi ei saa teada, mida, sest enne läheb pimedaks."
Või on India võlu selles, et seal ei ole hirmu ilma ja kõrvale jääda. Või on kohaliku Paradiisi eelis see, et seal on kõik tükid paigas ja sul jääb ainult kohal olla.
Comments