III Soome rogain Yllasel

Seekordne rogain läks meil natuke nässu. Jussi sõnastuses: epic fail. Eepilise osa eest kandsid hoolt eelkõige lummavad Lapi tundrud.

LOGISTIKA
Reedel kella kahe ajal istusid kolm tuima eestlast Tallinna Lennujaamas ja ootasid teed lürpides võimalust pääseda õhulaevale, mis nad põhja poole toimetaks. Helsingis väike down and up vahetades propelleritega habemeajaja suurema õhusõiduki vastu ning poole kuue ajal õhtul maandus Airbus321 somewhere in nowhere - aknast paistmas lõputud rohelised inimasustuseta metsaväljad.
Kolm tuima eestlast vahtisid pagasilinti ning kui ümber tühjalt tiirleva lindi oli veel paarkümmend kaasreisjat, siis jäi lint seisma ning pealtvaatajate suust kõlas ühtlane "Oeaah".
Kolme tuima eestlase teadvusse jõudis väga visalt arusaamine, et sellele lindile oleks pidanud jõudma nende täna öine "maja" ning veel mõned tarvilikud atribuudid homse rogaini läbimiseks.

Rovaniemi lennujaamas oli umbes kolme töötajat näha - autorendi vana, chek-in tädi ja kuskil nagu kõndis keegi veel. Kolm tuima eestlast röntsisid teiste soomlaste järgi chek-in laua juurde, kus sai kirjeldada oma pagasi omadusi ja ei leppinud vaid lahtrite täitmisega A4-l, vaid asusid tasapisi ristküsitlema chek-in tädi. Erilist meelehärmi valmistas lahter: asukoht, kuhu pakid ära tuua.
Mhmmm.... asukoht, asukoht. Esimene info - järgmine lennuk jõuab Rovaniemisse laupäeval kell 13. Kus me siis võiksime olla?

Pärast pikemat generuitamist - sisestasime chek-in tädile, et meil on seal tent ja meil pole üldse kuskil ööbida ja meil on homme kell 9 võistlus ja edasi ja tagasi. Jätsime ta esialgu koormamata infoga, et Euroopa MV-ga tegemist, see oleks meie puhul olnud liialdus, aga viimane trump siiski. Tulemuseks tekkis olukord, et õhtul kell pool kümme pidavat jõudma Helsingist Oulusse veel üks lennuk. Kui leidub mingi ihmemees, kes suudab sadade segaduses pakkide seast leida meie 4 kotti, siis pannakse need selle Oulu lennuki peale ja taksojuht toob nad meile Yllasele ära. Suuri lootusi meile siiski ei antud, kuna Helsingis pidavat olema pagasiga suuremat sorti kaos.

Võtsime oma rendiauto (mis oli millegipärast Münhenisse bronnitud ja mida Jaan kogemata hommikul märkas), lehvitasin mõttes kahele Jaapani tüdrkule, kes inimtühja lenujaama bussipeatuses istusid, kinnitasime Rovaniemi keskuses keha, soetasime kohalikust kaubanduskeskusest mõned hädatarvilikud riideesemed, mis käsipagasisse panemata olid jäänud ja asusime Yllase poole teele, bronnides vahepeal Yllasele (keskusest teiselepoole mäge)100EUR eest toa. Poolel teel, kell 22.45 tegime kõne Oulu lennujaama nelja paki kohta - tõehetk ja nüüd.

Bla-bla-bla - jah taksojuht asub teele. Kuhu? Ahah, selline hotell. Telefoni kostus taksojuhi hüüatus, kes teatas, et teab seda kohta küll. Kas Lapi taksojuhid teavad kõiki 350 km raadiuses olevaid hotelle!? Igatahes kell 4 öösel ta on kohal. Oi jaa, ta helistas juba pool tundi enne saabumist, et ta jõuab poole tunni pärast.
Natuke veel tukastamist ja nii saime õnnelikena asutada end Yllase mäe teisele küljele Rogaini keskusesse. Üle metsa laiutamas suur udulaam.

KESKUS
Baas paiknes sedakorda mäesuusa keskuses, kõledavõitu tundra jalamil. Yllase mägi näeb veidi retsitud välja tänu suusalaskumise radadale, tõstukitele ja abihoonetele. Ilmselgelt on seal talvel paksu lume ja valgustusega kaunim. Kuid vaated kaugusse, üle siniroheliste metsaviirgude ei lasknud seljataha jääval rääbakusel end segada. Tänu suuskeskusele aga oli kõik kompaktselt ühes hoones ja ümber hoone koos.
Kaardijagamisest kolm tundi stardini olid nagu ikka sagimist täis. Telkide püstitamine, madratsite puhumine, riietumine, pakkimine, teipimine, söömine, sahminime ja raja planeerimine.

RADA
Raske. Alates planeerimisest. Hiigel maaala. Punktid pillutud pikkade maade taha. Otseteid takistamas järved, põhjatud sood, keelualad ja tundrud. Tõsi, viimaseid otse ületamast miski ei keelanud. Päris nõutuks võttis. Küll liitsime ühte nurka ja siis proovisime teist. Vaatasime juhmilt punkte kõrgusjoonte kuhjas nagu kolm tühma tüüpi. Lõpuks valisime põhjapoolsema osa - tundus, et saab teid mööda rohkem kui alumises kaardi servas. Joonistasime oma ringi valmis, aga rahul me sellega ei olnud. Ümber ka ei osanud teha.

TEELE !
Reedesest Rovaniemi saabumisest kuni stardini oli taevas valdavalt selge, üksikute pilvedega. Nüüd aga paistis üle laante eemal ka juba päris halle pilvepuntraid ja need ei olnud enam niisama värvi lisamiseks, vaid tundusid päris ähvardavad. Esialgu määratu kaugel. Stardikõmakas lasi massid kolmes suunas liikvele. Ja esiotsa õhinaga allamäge minema - 79 nagu väike harjutus. 22 ja 31 jäid samuti lausa teele ning pigem tuli jälgida pingsalt juurikate ja kivide vahel kulgevat käänulist jalgrada. 65 esitas esimese orienteerumisliku väljakutse - leida kuskilt mäeküljelt allikas. Tuvastasime, et sinine viirutus on taimestiku järgi väga kergelt eristuv - sõnajalad, kuused ja vesised augud. Allikaid oli mäeküljel rohkem ja esimene, millesse sattusime, tekitas segadust aga ljätkasime samal trajektooril ning jõudsime ilusti ka õigesse punkti. Omamoodi kaunis see mäeküljelt välja vulisev vesi. Vaevatud ilmega on allapoole sorgus okstega kuused.

43 juures sai proovida ka sinisetriibulisemat soo ala, mis tundrute vahele tekib. Mõnes kohas on need päris läbimatud, valdavalt aga sarnane meie soodega. Edasi 71-93-40 suur retk ümber Lainiotunturi. 71 tähendas natuke mäeküljel orvandite vahel sumpamist, aga kokkuvõttes lihtsad. Mäejalamil ja nende vahel mustika-männimets. Mustikaid nii meeletult, et mistahes hetkel kummardudes jäi mõni ikka käeulatusse. Mmm. Magusad, suured, palju. Suud olid meil kõigil sinised. All rada mööda kulgedes tundrutipud ei paistnud, ümberringi kõrgusid kuused-männid ja vaevalt võis aimata, et seal puude taga tekib võimalus tõsisemaks tõusuks. Nautisime ojakeste vulinat ja hiigelvaikust. Karhunkota juures tegime peatuse kolmeks ampsuks ning kohe olid platsis sääsed ja kihulased. Liikumisel nad ei kimbutanud. Suured sipelgakuhilad, mõned neist õige väärika suguvõsa omad, alumine meeter puha sammeldunud või katuseks pohlapuhmad.

40st siirdusime üle natuke madalama tundru 97sse. See pakkus tõsiselt pöörase elamuse. Sel lõigul kohtusime vaid ühe vastutulnud tiimiga ning peamiselt viibisime üksinduses, vaated teistele tundrutele ning üle metsaviirgude, mille kohal ragistas äike. Päike pugemas läbi pilveaukude ning metsade kohal moodustus päiksekiirtest ja vihmast mitmekihiline kardin. Teiselpool siras päike eredalt vastu mäekülgi. Täiesti müstiline valgus. Nagu 3D filmis arvasin. Mille peale Jaan teatas, et tead see ongi 3D päriselt. Ja Juss arvas, et pigem 4D. Tuulevaikus. Igasuguse heli vaikus. Tundruks teeb tavalise künka selle otsas puuduv mets. Vaid kiviklibu ja madal taimestik kõverate, käänuliste, spiraalsete üksikute madalate puudega. Üks võimalus maailmaotsast. Inimtegevuse jälgi ei paistnud kusagilt - ei maju ei maste. Natuke hilja pöördusime rajalt alla ja nii panime esiotsa mööda kuni õigesse orvandisse sattusime.

Edasi alla jõe poole - 82. Püüdisme vältida sinisetriibulisi kohti, kohati oli päris tihe mets. Kuniks jõudsime kivikuhjatiste vahele. Sellel lõigul hakkas Juss ajama juttu, et tal tallad tulitavad. Küll soovitasin soki sirgeks tõmmata ja plaasteradada kohti, kuhu tunneb villi tekkivat. Selle peale ta jälle arvas, et nii hull pole ka. Punkti jõudes sadas ja müristas üpris ligidal. Päris halliks ja tuhmiks tõmbas. Nii lugesime poolhämaras 53 ja 63. Viimasesse minnes sattusime põrdaaedadest veidi seagdusse ning magasime õige teerajakese maha. Vihma ladistas pähe ja hämar, sai rohkem ninaette vahitud. Taipasime oma viga õnneks kiirelt. Olemine läks veidi kõhedamaks, kühveldasime omale riideid veel peale või alla, kellel mida oli. Juss aga kaebles üha enam oma jalgade üle. Ega midagi ei olnud teha ka. Kaardi ülemises servas kui vaid üle jõe ja alla tagasi tulema hakata.

Liikusime jõe suunas ja jälle õigest keeramise koha magasime maha. Pime ja väsimus. Panime lambid pähe ja kuniks me lõpuks jõeni jõudsime, muutus päris pimedaks. Osa tiime sumasid otse läbi jõe, me valisime väikse kaare rada mööda, üle silla ja siis oja serva mööda Jassanjärveni. Üks vastikuma taimestikuga lõike - pimedas eriti kaugele ei näinud, vihm ladistas vastu ning päris palju kügelemist oli ka kivide ja pajuvõsa vahel. Saime punkti kätte. Juss oma jalgadega aina hullemas seisus. Normaalsel käimisel hõõrus. Hõõrumist vältida üritades hakkasid mingid lihased krampi kiskuma ning lisaks umbes 35 kilomeetrit andis tunda ka ühtlase valuna nö kondis - koormust hakkas ilmselgelt liiga palju saama. Jõudsime umbes 23 ajal 91st välja teele.

Plaanis oli 75. Pimedus ja vihm, Jussi jalad, ümber punkti paiknev järjekordne soo tekitas kõhklusi. Iseenda moraalihoidmisega oli niipalju tegu, et miskit nippi ei olnud enam Jussi veenmiseks. Tema teatas, et võite ilma minuta vabalt minna sinna. Otsustasime, et kõnnime teed mööda kuni rajale keeramise kohani ja siis mõtleme veel. Selleks ajaks oli Juss mitmeid kordi jõudnud teel kükitada ja lõputult oiata, mis mõjus aina destruktiivsemalt ka minu vaimule. Veidi külm oli ka, Jaanil oli päris küm. Sellest oleks päästnud kiirem liikumine. Aga Juss seda jälle ei võimaldanud - tema unistas kohast, kus saaks natuke istuda ja tiris tempot kõvasti alla, et oma jalgu säästa. Kilomeetritelt poleks suurt vahet olnud, kas läbida tagasiteel ka 75 ja 52 või tulla otse mööda asfaldit. Ega me muidugi teadnud, kui karm maastik sealpool ka on. Igasugune kivinukkide ja kaldus mäekülgedel käimine valmistas juba ammu Jussile piina. Asfaldi faktuur oli vähemalt lõpuni teada. Nii liipasimegi siis punkte läbimata keskusesse tagasi - magame natuke ja vaatame mis hommikupoole on.

Teel tagasi liikusime aina allapoole ja mida rohkem alla järve poole, seda külmemaks ja udusemaks läks. Nii võitles igaüks oma võitlust - Jaan ja mina jahedusega, Juss jalgadega ning püüdsime lobisemisega mingitki meelolu üleval hoida.
Jaan oli pettunud, et me punkte võtma ei läinud, Juss oigas ja kohati juba üritas teele pikutama asuda. Mina otsisin ümbruskonnast elemente, millele hädadelt ja vaevadelt tähelepanu juhtida. Äkäslompolo külas ei olnud ühes trahteris veel õhtule mindud ja ainult purjus soomlaste räuskamine hoidis Jussi tagasi sinna sisse astumast. Ta piinles viimases lõpus päris kõvasti ja ma ei hakka siinkohal kirjeldama neid topeltville, mis tal tõesti kanna sisekülgedele olid tekkinud ja mida ta alles esmaspäeval oli mulle nõus näitama.

Sellelt suunalt keskusesse tulemise tegi huvitavaks ka hea mõõdukas tõus, mida viimastel kilomeetritel võtta. Läksime sööma. Valik ei olnud teab mis suur, aga kuuma mahla ja võileiba vitsutades läks natuke tahedamaks. Vihma kallas ja see ei teinud enesetunnet edasise suhtes helgemaks. Juss välistas igasuguse täiendava matka ka hommikul, aga ikkagi otsustasime, et lähme magame natuke telgis ja vaatame hommiku poole enesetunde üle. Finishit veel ei külasta.

Ei, hommikul ei saabunud kirgastumist. Kui mina ja Jaan oleksime valmis olnud ümberkaudu veel ronima, siis Juss mõtles ainult, kuidas võimalikul vähem üldse liikuda ka WC,söögipaiga ja telgi vahet.

LÕPP
Nii ei olnudki meie finisheerimises midagi sangarlikku, vaid naasesime telgist vahetusriiete kott näppus, et oma aeg paar tundi enne viimast minutit kinni lüüa, pesta, süüa ja lahkuda. Pesuruumi otsides saime veel riielda, miks me instruktsiooni lugenud pole, et selle asukoha kohta küsida julgeme. Tõesti, järgmine kord katsun sinna ilma kõrvalist abi küsimata kohale jõuda. Veidi hale. Pakkisime oma stuffid kokku ja lahkusime hallis vihmas Rovaniemi poole.

TAGASI KOJU
Teel kohtasime mitmel korral sõiduraja servas nosivaid ja pikutavaid põhjapõtru. Uni puges vägisi laugude vahele ning lainja tee servas jäävad metsad tundusid nii uinutavalt ühetaolised. Lõputult metsa, paarisaja kilomeetri jooksul mõned hõredad asulad. Lennuki väljumiseni oli aega ja nii külastasime sealt 3 km kagusele jääva Artic Circle keskuse ära, muu hulgas ka metsikus koguses põdrakujulist suveniiri tavaari müüva putka ning otsin omale lohutuseks põhjapõrdakujulised piparkoogivormid. Küll ma siis jõulude ajal mõtlen veel nende laplaste peale ja unistan sellest, et kunagi peaks polaaröö ajal seal ka ikkagi ära käima. Juss liipas hullemini kui enne ja pikemad ümbruskonna uurimisretked jäid järgmiseks korraks.

Rovaniemi lennujaamas istus kolm tuima eestlast, kelle silm vägisi kinni vajus. Lennujaamas oli veel 3 töötajat - need samad, kes reedel. Ühele vanale saime anda rendiauto võtme, chek-in tädi tänasime veelkord ektsra tema pingutuse eest leida vennike, kes suutis leida meie 4 pakki. Kohvik oli ka lahti tehtud. Lürpisime teed ja arutasime unesegaselt, mis valesti läks. Leidsime, et too ei olnud ilmsesti ainult tiimi number - 13.

Comments

Risto Kiilberg said…
Ikka tõeline seiklus :)

Popular Posts