Kõrvalepõige
o-radadelt Otepää ja Elva vahele, 63-kilomeetrisele suusarajale.
Poolteist kuud pingelist ilmajaama jälgimist - kas tuleb või ei tule, kas peaks harjutama või ei peaks. Harjutasin siiski natuke, kokku umbes 80km, peamiselt Pirita terviseradadel lookleval 3,5km ringil, sekka paar korda Valgehobusemäel.
Laupäeval autonina Jaani juhtimisel koos minu ja Ristoga Tartu poole, et stardimaterjalid enne seitset kätte saada ning veenduda, et säästuaja suusaturult keppe ei saa. Vanem poiss vabandab oma suusatamatust kogu aeg sobiva equipment'i puudumisega.
Väike kehakinnitus Tartu kesklinnas, seda korda Suudlevates Tudengites, kus hõljus ringi palju punaseid südamekujulisi õhupalle nagu meduuse ning sai päris maitsvaid roogi.
Öö väikses vaikses Elva Külalistemajas.
Hommikul kell kuus pudrukausiga tõtt vahtides mõte, et veel on võimalus põgeneda.
Siis auto finishi parklasse ning stardibussi. Jaan oli juba külalistemajas kiibi ümber jala pannud ning finishi kandis askeldanuna, tekkis meil bussis arvamus, et ilmselt saab ta nüüd endale negatiivse läbimisaja.
Bussijuht seekord isegi teadis, kus pool Otepää asub ja reisjad ei pidanud kätega veheldes juhendama hakkama, kuhu me sõidame, nagu üks kord varem juhtus.
Otepää võttis vastu talviselt kauni lumesajuga, mis tavaolukorras oleks kindlasti ilumeelt rõõmustanud, seekord aga hakkas kahtluseuss närima, et tea mida Dima Extreemspordist meile siis suusa alla ikka puuderdas. Olgu ette öeldud, et pidamist igatahes väärikalt ja mehiselt. Selle pidamisega oleks võinud Tallinnasse välja sõita.
Otepää staadioni juures möödusime sõdurpoistest, kes oma valgeid laudu ette valmistasid, midagi määriti täies ulatuses ülevalt alla, loodetavasti mitte pidamist. Igatahes nentis üks teisele, et näe enamus on ikka plastikutega tulnud.
Oma stardisektoris kohtasin siiski ka mõnesid puusuusal, old school riietuses startijaid.
Hoiatasin Jaani, et võrreldes eelmise korraga on rajale paigutatud mingid väravad - katsugu mitte posti otsa kihutada. Suusaradu oli aga nii palju, et neid jagus nii värava alla kui värava kõrvale.
Esimesel laskumisel suutsin ühe väikese külakuhja eest ka hoolt kanda - koperdasin sahkasõidetud lumevalli ja eks minu taga paar meesterahvast ka. Õnneks läks ilma murdumisteta ning mööduvad vanemad tegijad olid mõnusalt rahustavad, ala: "Rahulikult, kõik on hästi". Suusad olid alguses ülilibedad ja jube tegu oli enda püsti saamisega. Loobusin sellest ja lasingi suuskadel istudes lamedamasse paika. Too võis ülevalt ikka paraskoomiline ja õudustekitav olla - kuda sellest hullust mutist kiiresti mööda saaks.
Kuni Harimäeni oli libisemine super - laskumistel sai pikalt puhata. Pärast Harimäelt laskumist muutus sootuks karedamaks. Sellega saabus ka kõhklusi põhjustav hetk, et tea, kas oli ikka kõige mõistlikum ennast siia üldse vedada. Aga peagi sai pool maad läbi, millega saabus uus ind, sest pool oli juba läbi. Harimäel julgesin seekord rohkem pingutada, eelmine kord olin eelnevalt hirmjärsust ja suurest Harimäest väga ära hirmutatud, aga seekord läks esimene pool isegi 7 tunni graafikus.
Kuskil 17km enne lõppu saabus tõdemus, et kui ma tahan maratoni läbi sõita, siis tuleb hoogu maha võtta. Vasak käsi hakkas valutama. Ja nii tekkis 8km enne lõppu äratundmine, et rohkem ma siia küll kunagi ei tule. Mille kohta Jaan pärast autos tõdes, et nii ma ju tegelikult enam ei mõtle. Muidugi ma enam nii ei mõlenud. Finishisse jõudmisest tekib selline laeng, et kõik väiksemad ja suuremad rajal kummitanud hädad ja viletsused on hoobilt ununud. 5 järgmist kilomeetrit kulgesin lamedal rajal, mitte eriti libisevate suuskadega ja kätega, mis rohkem lotendasin niisama ja olid peamiselt abiks tasakaaluhoidmiseks.
3km enne lõppu kohvipunktis, mis asus mõõduka tõusu tipus, mõjus kolm lonksu tökatit ja dikussioon härraga nr 3001, enne rajale astumist, et kumb peaks ikka eespool liikuma hakkama, sellise turbolaksuna, et 3 viimast kilomeetrit möödus kui linnutiivul. Eelviimasel sirgel sattusin raja kõrval mööduva venelaste seltskonna eriliselt tiivustava ja temperamentse ergutuse osaliseks.
Finishis ei ole mu saabumist varem kordagi ekstra esile toodud. Seekord kodanikud reporterid arendasid kahekõnet: "Nii-nii, kes on meil siis number 2254". "Kohe ma siit oma paberitest vaatan". "Nii. Tiina Kaniglaski". "Tasa sõuad - kaugele jõuad". Ei saa muidugi kurta - 7 tundi ja 43 minutit on kolmveerad tundi kiiremini sõutud, kui mullu (või kuidas võtta - tunamullu).
Peamine eesmärk - süüa suppi valges, õnnestus täita. Seljataha jäi sadakond suusatajat, eelmise korra 11 asemel. Edasminek missugune :) Nojah, eks ma eelmine kord olin ainult 60 km harjutanud.
Muid seiku:
Bussiga starti tulles on ainult üks ebamugavus - tund aega tuleb sisustada kõleda tuule käes. Avastasin, et parim koht selleks on WC-putka külastamine. Sabas seismine sisustab aega ja putkas sees on oluliselt soojem :)
Poolel maal kihutasid mööda kaks mesimummu ümisemas laulukest: "...lendab kodu poole mesimumm, summ-summ; kaheksa tunniga kodu poole, summ, summ..." Veel võis kohata suuskadel liikuvaid kanu, neegreid ja teisi pesakonna koomiksist pärit tegelasi.
Mõned vennikesed suutsid igas TPs aega nii pikalt sisustada, et pidid must kolm korda mööda sõitma ning kolmandal korral võis kuulda seljatagant nördinud repliiki: "No ei ole võimalik!"
Risto mainis, et pärast umbes 40km kihutamist mõjus talle destruktiivselt ebapädev teeviit "Otepää 8"
Soolakurki jagus lõpuni ainult ühte TPsse :(
Julge maratoonari rind on mustikasupine.
Jaan uhas taas 2 tundi kiiremini kui mina, omades raja keskosas eriti pidavaid suuski, mis olid laskumistel lausa jõnksutama hakanud, aga õnneks läks see neil lõpu poole üle. Tundub, et tegemist oli väga temperatuuritundliku möglaga. Miskit paremat seletust ei leia ka, et alguses libiseb ja siis vahepeal peage üldse mitte ja siis lõpus jälle enam-vähem.
Värskelt sadanud lumi muutis niisamagi kauni ja hingekosutava maastiku tõeliselt talvemuinasjutuliseks.
30km ei lähe ma sõitma sellepärast, et just esimesed 40 km kulgevad mõnusalt künkleval ja nauditaval rajal ning Harimäe laskumine ise on üks kogu raja tipphetki. Lühem rada kulgeb 2/3 ulatuses lamedamal, igavamal ja reeglina alati kehveima osaga raja lõpuosas.
Mulle meeldib seal tagumises sajas kulgemine, ei mingit keel ja tatt ripakil sahmimist ja keppidega taplemist. Radu on valida segamatult - lumisemaid, jäiseimad, lapergusemaid, kõveramaid, mis iganes.
Miks ma ikkagi sellise rogainiliku pikkusega suusateekonna ette võtan ?
No need, kes peavad suusatasmist üheks ajuvabamaks liikumisviisiks võivad ju nentida, et hull mutt, rahmeldab päev otsa suuskadega mööda Otepää künkaid. Kas intelligentsemat olemise viisi tõesti pühapäevaks ei leia.
Aga lähen sellepärast, et kui Maraton läbi, siis on kevad käes ka. Ning minusugune peab maratonile minekuks ennast natuke eelnevalt siiski liigutama. Ja värskes õhus liigutamine on parim viis talvemasenduse ja igatsorti gripigräpi vastu, mis ümberringi möllama kipub.
Aga PS. Tallinna Kompass on ülesiriputanud päevakukava ja uudse ning põneva juhendi - vähem kui kolme nädala pärast saab jälle tõelistele o-radadele.
Poolteist kuud pingelist ilmajaama jälgimist - kas tuleb või ei tule, kas peaks harjutama või ei peaks. Harjutasin siiski natuke, kokku umbes 80km, peamiselt Pirita terviseradadel lookleval 3,5km ringil, sekka paar korda Valgehobusemäel.
Laupäeval autonina Jaani juhtimisel koos minu ja Ristoga Tartu poole, et stardimaterjalid enne seitset kätte saada ning veenduda, et säästuaja suusaturult keppe ei saa. Vanem poiss vabandab oma suusatamatust kogu aeg sobiva equipment'i puudumisega.
Väike kehakinnitus Tartu kesklinnas, seda korda Suudlevates Tudengites, kus hõljus ringi palju punaseid südamekujulisi õhupalle nagu meduuse ning sai päris maitsvaid roogi.
Öö väikses vaikses Elva Külalistemajas.
Hommikul kell kuus pudrukausiga tõtt vahtides mõte, et veel on võimalus põgeneda.
Siis auto finishi parklasse ning stardibussi. Jaan oli juba külalistemajas kiibi ümber jala pannud ning finishi kandis askeldanuna, tekkis meil bussis arvamus, et ilmselt saab ta nüüd endale negatiivse läbimisaja.
Bussijuht seekord isegi teadis, kus pool Otepää asub ja reisjad ei pidanud kätega veheldes juhendama hakkama, kuhu me sõidame, nagu üks kord varem juhtus.
Otepää võttis vastu talviselt kauni lumesajuga, mis tavaolukorras oleks kindlasti ilumeelt rõõmustanud, seekord aga hakkas kahtluseuss närima, et tea mida Dima Extreemspordist meile siis suusa alla ikka puuderdas. Olgu ette öeldud, et pidamist igatahes väärikalt ja mehiselt. Selle pidamisega oleks võinud Tallinnasse välja sõita.
Otepää staadioni juures möödusime sõdurpoistest, kes oma valgeid laudu ette valmistasid, midagi määriti täies ulatuses ülevalt alla, loodetavasti mitte pidamist. Igatahes nentis üks teisele, et näe enamus on ikka plastikutega tulnud.Oma stardisektoris kohtasin siiski ka mõnesid puusuusal, old school riietuses startijaid.
Hoiatasin Jaani, et võrreldes eelmise korraga on rajale paigutatud mingid väravad - katsugu mitte posti otsa kihutada. Suusaradu oli aga nii palju, et neid jagus nii värava alla kui värava kõrvale.
Esimesel laskumisel suutsin ühe väikese külakuhja eest ka hoolt kanda - koperdasin sahkasõidetud lumevalli ja eks minu taga paar meesterahvast ka. Õnneks läks ilma murdumisteta ning mööduvad vanemad tegijad olid mõnusalt rahustavad, ala: "Rahulikult, kõik on hästi". Suusad olid alguses ülilibedad ja jube tegu oli enda püsti saamisega. Loobusin sellest ja lasingi suuskadel istudes lamedamasse paika. Too võis ülevalt ikka paraskoomiline ja õudustekitav olla - kuda sellest hullust mutist kiiresti mööda saaks.
Kuni Harimäeni oli libisemine super - laskumistel sai pikalt puhata. Pärast Harimäelt laskumist muutus sootuks karedamaks. Sellega saabus ka kõhklusi põhjustav hetk, et tea, kas oli ikka kõige mõistlikum ennast siia üldse vedada. Aga peagi sai pool maad läbi, millega saabus uus ind, sest pool oli juba läbi. Harimäel julgesin seekord rohkem pingutada, eelmine kord olin eelnevalt hirmjärsust ja suurest Harimäest väga ära hirmutatud, aga seekord läks esimene pool isegi 7 tunni graafikus.
Kuskil 17km enne lõppu saabus tõdemus, et kui ma tahan maratoni läbi sõita, siis tuleb hoogu maha võtta. Vasak käsi hakkas valutama. Ja nii tekkis 8km enne lõppu äratundmine, et rohkem ma siia küll kunagi ei tule. Mille kohta Jaan pärast autos tõdes, et nii ma ju tegelikult enam ei mõtle. Muidugi ma enam nii ei mõlenud. Finishisse jõudmisest tekib selline laeng, et kõik väiksemad ja suuremad rajal kummitanud hädad ja viletsused on hoobilt ununud. 5 järgmist kilomeetrit kulgesin lamedal rajal, mitte eriti libisevate suuskadega ja kätega, mis rohkem lotendasin niisama ja olid peamiselt abiks tasakaaluhoidmiseks.3km enne lõppu kohvipunktis, mis asus mõõduka tõusu tipus, mõjus kolm lonksu tökatit ja dikussioon härraga nr 3001, enne rajale astumist, et kumb peaks ikka eespool liikuma hakkama, sellise turbolaksuna, et 3 viimast kilomeetrit möödus kui linnutiivul. Eelviimasel sirgel sattusin raja kõrval mööduva venelaste seltskonna eriliselt tiivustava ja temperamentse ergutuse osaliseks.
Finishis ei ole mu saabumist varem kordagi ekstra esile toodud. Seekord kodanikud reporterid arendasid kahekõnet: "Nii-nii, kes on meil siis number 2254". "Kohe ma siit oma paberitest vaatan". "Nii. Tiina Kaniglaski". "Tasa sõuad - kaugele jõuad". Ei saa muidugi kurta - 7 tundi ja 43 minutit on kolmveerad tundi kiiremini sõutud, kui mullu (või kuidas võtta - tunamullu).Peamine eesmärk - süüa suppi valges, õnnestus täita. Seljataha jäi sadakond suusatajat, eelmise korra 11 asemel. Edasminek missugune :) Nojah, eks ma eelmine kord olin ainult 60 km harjutanud.
Muid seiku:
Bussiga starti tulles on ainult üks ebamugavus - tund aega tuleb sisustada kõleda tuule käes. Avastasin, et parim koht selleks on WC-putka külastamine. Sabas seismine sisustab aega ja putkas sees on oluliselt soojem :)
Poolel maal kihutasid mööda kaks mesimummu ümisemas laulukest: "...lendab kodu poole mesimumm, summ-summ; kaheksa tunniga kodu poole, summ, summ..." Veel võis kohata suuskadel liikuvaid kanu, neegreid ja teisi pesakonna koomiksist pärit tegelasi.Mõned vennikesed suutsid igas TPs aega nii pikalt sisustada, et pidid must kolm korda mööda sõitma ning kolmandal korral võis kuulda seljatagant nördinud repliiki: "No ei ole võimalik!"
Risto mainis, et pärast umbes 40km kihutamist mõjus talle destruktiivselt ebapädev teeviit "Otepää 8"
Soolakurki jagus lõpuni ainult ühte TPsse :(
Julge maratoonari rind on mustikasupine.
Jaan uhas taas 2 tundi kiiremini kui mina, omades raja keskosas eriti pidavaid suuski, mis olid laskumistel lausa jõnksutama hakanud, aga õnneks läks see neil lõpu poole üle. Tundub, et tegemist oli väga temperatuuritundliku möglaga. Miskit paremat seletust ei leia ka, et alguses libiseb ja siis vahepeal peage üldse mitte ja siis lõpus jälle enam-vähem.
Värskelt sadanud lumi muutis niisamagi kauni ja hingekosutava maastiku tõeliselt talvemuinasjutuliseks.
30km ei lähe ma sõitma sellepärast, et just esimesed 40 km kulgevad mõnusalt künkleval ja nauditaval rajal ning Harimäe laskumine ise on üks kogu raja tipphetki. Lühem rada kulgeb 2/3 ulatuses lamedamal, igavamal ja reeglina alati kehveima osaga raja lõpuosas.
Mulle meeldib seal tagumises sajas kulgemine, ei mingit keel ja tatt ripakil sahmimist ja keppidega taplemist. Radu on valida segamatult - lumisemaid, jäiseimad, lapergusemaid, kõveramaid, mis iganes.
Miks ma ikkagi sellise rogainiliku pikkusega suusateekonna ette võtan ?
No need, kes peavad suusatasmist üheks ajuvabamaks liikumisviisiks võivad ju nentida, et hull mutt, rahmeldab päev otsa suuskadega mööda Otepää künkaid. Kas intelligentsemat olemise viisi tõesti pühapäevaks ei leia.
Aga lähen sellepärast, et kui Maraton läbi, siis on kevad käes ka. Ning minusugune peab maratonile minekuks ennast natuke eelnevalt siiski liigutama. Ja värskes õhus liigutamine on parim viis talvemasenduse ja igatsorti gripigräpi vastu, mis ümberringi möllama kipub.
Aga PS. Tallinna Kompass on ülesiriputanud päevakukava ja uudse ning põneva juhendi - vähem kui kolme nädala pärast saab jälle tõelistele o-radadele.
Comments