Ainult hulludele

Konspektiivne kribing

Sise-o on endiselt hiilgav võimalus end talvises lumevaeses ja kaamoslikus päälinnas füüsiliselt toimima saada.

Pimedus saalis lisab vaid sürreaalsust ning korraga mõnikümmend põrkavat jaaniussi pimedas hallis mõjusid nagu jaaniöösel sõnajalgade vahel jaaniusside rünnaku kätte jäämine.

Rada oli taaskord pingeline ja pakkus etappide läbimiseks korraga mitmeid erinevaid alternatiive.

Väärt emotsiooni ei rikkunud suurt ka mõningase segase viivituse tekkimine teise ringi kaartide kättejagamisel stardis.

Pikem pajatus

Mida sa ikka teed keset musta jaanuari, sportlikkus mõttes.

Valmistud mõttes Tartu Maratoniks?

Lased lompidel liugu?

Või sebid kaevuri lamp peas pimedas Audentese Spordihallis?

Eks ma olen siin jaanuarikuus sportlikkus mõttes proovinud üht koma teist. Proovinud suusatada 2x3x3 ringi Valgehobuse mäel. Libistanud ennast ja kive curlingu jääl. Ja täna harrastanud sise-orienteerumist pimedas spordihallis.

Laplased võivad ju vabaneda kaamosest (täna pidavat nad jälle päikest üle pika aja nägema), aga see ei tähenda, et minul õnnestuks kuidagi vabaneda pimeda ajaga kaasnevast kangestusest, justkui pahempidi olemisest. Iga rutiini lõhkuva tegevuseni jõudmine nõuab kangelastegu. Aga siis kui seisad spordihalli koridoris, äsja läbitud labürindi kaardid peos, siis kiidad iseennast jaksu eest siia laupäeva hilisõhtusse koibi liigutama vedada. Sest tegelikult hakkab see sise-o mulle iga korraga aina rohkem meeldima.

Rada oli päris huvitav. Takkajärgi vaadates tundub, et mitut etappi oleks võinud ka hoopis alternatiivset rada mööda läbida. Juba alates esimesest - kas ülevalt või alt liivakastide vahelt või sootuks kolmandat moodi nagu mina - alt aga pärast liivakaste järgmisest vabast august üles pugedes. See oli üks mu suuremaid kaari. Paaris kohas jäin päris seisma, et võimalikud teed läbi raalida. Teises ringis oleks võib-olla võinud kasutada 2 ja 3 vahel liikumiseks vasakus servat olevat riistaruumi. Mitmes kohas olid variandiks, kas keskelt läbi sika-saka või ümbert ringi täistempoga. Ja piisab järgmiss raundis paarile mulgule lindi ette tõmbamisest, kui sama etapi läbimine sootuks teistsuguse trajektoori joonistab.

Võib-olla et oleks võinud sutsu pikem rada olla. Ütlen mina, kes ma piirdun kahe jooksuga ja võrreldes Reaalkooliga, siis füüsilist koormust õieti nagu ei tekkinudki ;)

Mõningane segadus ja viivitus tekkis teise ringi kaartide jagamisel. Tulenes mu meelest sellest, et mõned järjestikused stardiajad väga samasse sekundisse jooksid ja ekraanilt paar nime kiirelt läbi lipsas. Kaardid oleks pidanud viuh-viuh kätte toppima, aga tüdrukud jäid veel justkui nimesid kontrollima-vaatama, sekundeid ette lugema. Aga ammu oleks pidanud juba rajal olema. Või mis seal täpselt tekkis, ei saanudki sotti.

Aga et pimedus. Õigupoolest tundus mulle mõte sellest, et ühel laupëvasel hilisõhtusel tunnil lamp peas mööda spordihalli kimada, täiesti jabur. No olgu, et siseorienteerumine kui niisugune. Aga et veel pimedas. Nojah, mida absurdsem mõni tegevus ka näib, seda kaifim on pärast saadud elamus. Vaatamata sellele, et saalis ei läinud päris kottpimedaks tänu avariilampidele, oli seal piisavalt hämar, et mitte tähele panna osasid objekte, kaardilugemisest rääkimata. Lambita oleks viimane tegevus mõnevõrra komplitseeritud olnud. Eks mõni vastutulija vahel ka pimestas, kuid iseenesest mõjusid pimedas ringiliduvad lambikesed finishi poolt vaadates täiusliku browni liikumisena. Helerii oli märganud mingeid tüüpe, kes väljast poolt olid end akna vastu surudes püüdnud aru saada, mis veidrus siin õieti toimub. Vaevalt, et nad said :)

Sise-maastiku saab ise kujundada - ei pea kaarti joonistama selle järgi, mis juba olemas on, vaid saab ise luua ka objekte. Nii saab enne mõelda välja labürint ülesande ja siis luua selle järgi maastiku. Katsu sa elus looduses nii teha, kui sa just Jukolat ei korralda (nad olevat vahel mahalangetatud puid lankidelt ära korjanud ja siis jälle läbitavuse aeglustamiseks nood metsa tagasi laotanud).

Labürindi lahendamine pakkus pärast kodus 4-aastasele ka jupiks ajaks tegevust.
Nimelt trükkisin talle oma sisseskännitud kaardid ja siis püüdis ta stardist finishini punktide järjekorras kriipsude vahel teed leida. Kusjuures ta mäletas aasta tagusest korrast kui ta toona kaasas käis, et heleisinine tähendab seda matitükkides sukeldumist. Ja korvpalliplatsi asukohta mäletas ta samuti. Kui ta ühe koha peal oma tee otse üle joone tõmbas ja ma sellele tähelepanu juhtisin, teatas ta, et üks kord võib üle lindi hüpata. Kohtunikud pidavat nii lubama. Vahel suudavad lapsed ikka hämmastada. Olgu Raideni stiilinäide ka siinkohal toodud. Alguses jooksid piinliku täpsusega punased, siis rohlised. Järgmised - sinised ja pruunid läksid juba ülemeelikuks oma trajektoorides ning kippusid ka seinu läbistama.