IX TA OK Rogain Laanemetsas ehk täielik Kõhh
Eelhäälestus, kus rogainist ei räägita veel midagi
Reede õhtul, pärast tööpäeva lõppu võtsin käekoti kaenlasse ja jalutasin lennujaama. Pooleteist tunni pärast vaatasime Jaaniga kitsukesest lennukiaknast maakera serva taha vajuvat päikest. Tund aega hiljem astusime üle Hartwall jäähalli ukse ning võtsime sisse kohad eelviimases reas - sellisel kõrgusel võivad kõrgusekartlikud minestada. Tunni pärast istusid kokkuvoolanud 11 000 inimhinge hiirvaikselt ja lasid ennast lummata müstilistest helidest. Mil moel on võimalik 74-aastaselt midagi sellist endast valla päästa, on pehmelt öeldes tagasihoidlik ime - Leonard Cohen. Täiesti maagiline konsertielamus. Kogu esitus 100% paigas. Ka tollesse pentsikusse kohta, kus me oma istepaiga saanud olime ja kus isegi hokit sant vaadata oleks, ka sinna kostis perfektne heli. Nagu mainitakse Helsinkit Sanomate ülevaates, siis parim asi, mis Hartwall areenil kunagi juhtuda on saanud.
Cohen pakkus kõige muus seas välja oma versiooni sellest, mis võiks olla elu mõte, lisaks 42le - duda-dam-dam-dam... Mis on teatud situatsioonides isegi parem kui 42.
Enne lisalugude algust tuli meil aga põgeneda, et jõuda viimase HEL-TAL suunal liikuvale vahendile, et mitte sattuda Tuhkatriinu olukorda ning kardetavasti kõrvitsaga juba Vantaasse ei pääse. Jaan palus taksojuhil sõita nii kiiresti kui ta saab. Taksojuht uuris, mis Hartwallis toimub, imestas, et me oleme viitsinud Tallinnast mingit konsertit kuulama tulla, et tema Tallinnasse küll ei viitsiks minna. Uuris millal meil on tagumine aeg lennujaamas olla. Lubas, et me jõume. Kilomeetrite jagu enne pärale jõudmist päris, milline on meie makseviis - lõi taksomeetri lukku, õiendas käigult kaardiarve ning sattus eeskujuliku teenindamise eest antud jootrahast soomlaslikku joovastusse. Paarikümne minutiga olime transformeeritud unenäost nõmedasse lennujaama reaalsusesse.
Emotsioon läbielatust ei lasknud kodus enne kella kahte magama jääda. Ennustasime, millised võisid olla kuulmata jäänud lisalood ja ketrasime neid iTunes'is.
II osa, kus Zazibead ähvardab nälgajäämisoht
Mõned minutid enne nelja hommikul püüdsin virguda, õnneks olin asjad juba neljapäeval pakkinud, ning ilma ühegi peas liikuva mõtteta ajasin valmispandud esemeid selga. Kontrollisin üle tossu sisetaldade olemasolu ning asusime kottpimedas lõuna poole teele. Ajavahemik neljast kuueni varahommikul on jubedaim aeg ülevalolemiseks. Puurisin läbi autoakna pimedust ning ootasin ahetuse algust. Mõtted olid visad tekkima, aga peamiselt olid nad kinni veel eilses elamuses, püüdsin neid segada meenutustega Rogaini MMst - selle maastikust ja metsast. Et kehale jõuaks kuidagi kohale, mis teda peadselt ees ootab.
Viljandist sõitsime läbi ning tegime esimeses Statoili bensukas peatuse - et midagi põske pista ja end taimsete vedelikega turgutada. Unesegasena pildusin võileiva auto alla porilompi ning kui Jaan kohalt võttis, siis oli mu hommikukohv peamiselt auto põrandal matis ja parema jala tossus. Selle äratusviisi tulemusel tuli näljast pääsemiseks loovutada mõned kroonid linna teise otsas olevasse Statoili ning duubel kaks läks juba paremini.
Enne Valgat hakkas lõpuks ka valgust ilma tekkima - taevas eraldus maast ning kaunid lainjad vormid maastikul võtsid kuju.
III osa, kus JFF jõuab metsalaande ja millega algab rogain
Laanemetsa võttis vastu kauniskollases rüüs, korraldajate askeldustes ja ääremaalikus hoonestuses. Kolmveerand tundi kaartide jagamiseni sai sisustatud mitme sisuka ringutusega, banaani põske pistimisega, selga minevate riiete ja ilma üle aru pidamisega. Kaardisabas olime esimesed, kus saime oma väärika stardinumbri Üks koos kaartidega. Tõesti, eks rogaini puhul ei jagata numbreid eelmiste kordade tulemuste järgi. Ometi sai selle numbriga metsas silma paista - mitmed lõbusad nendingud: oo, lausa number üks, tegid tuju heaks. Eriti innustav oli üks tütarlaste punt, kes entusiasmiga hüüdis: "Vastasvõistkonnale, tervist!" Soovisime jõudu ja tervist vastu ning omas mõttes lisasime ka mõistust, sest just seda oleks meil tol hetkel kõvasti ära kulunud - väga väikese aruga karude jaoks ei ole rogain just mitte kerge ülesanne, aga sellest hiljem.
Kaart tundus huvitav. Alumise osa 58-59 olid ahvatlevad, aga siiski, rohkem jooksjate jaoks. Kilomeetrite ja punktide suhe tuli ülemises keerukamas maastiku osas selgelt parem. Oma konditsiooni arvestades võtsime sihikule ~30 kilomeetrise ringi ning see joonistus ülevalt ka päris ilusti välja. Kaardinurgale sai kribitud 29-46-34-36-55-35-27-53-26-32-45-50-22-44-21-20-40-41-30-42-52 ja lisaks 33-54-37 kui peaks ülim õnnestumine olema. Hea plaan mitmete punktide kinnivõtmiseks, aga realisatsioon nii hea enam välja ei kukkunud.
Kirev stardiseltskond koosnes nii värsketest MM-i medaliomanikest kuni võistkondadeni stiilis "Vanaema ja sabarakud", rääkimata kõikidest muudest rogaini sõpradest ja sugulaste kooslustest.
IV osa, kus JFF läheb jahile ja peaaegu et veatult püüab kinni mõned KPd
Algus oli meil kiiresammuline, seljataha jäi rohkemgi rahvast kui ette. Ühtlases jorus ukerdasime teiste punktiküttidega 29ni ning sealt üle kopratammi ja vesisest lodust üle heinamaa Matimäe talu poole. 46 oli esimene reljeefikam punkt, aga nupp veel nokkis ning silm mõõtis ning jalg tatsus kepsakalt otse punkti. Tee 34sse oli lausa tuttav - nelja nädala eest juba osalt läbitud. Jahiseltskond oli küll üpris hõrdekas selle aja peale jäänud, aga mööda seljandiku serva saime isesesivalt sadulasse. Edasi 36, joogipunkt meile huvi ei pakkunud, nii õgvendasime teed ja kaunis männimetsas üle künka, jälle kaunilt punkt käes.
Tuju tõusis, hakka või viisikest ümisema. Ütlesin Jaanile, et ta parem vait jääks, meelitab veel asjatult põrdakärbseid kohale.
V osa, kus JFF leiab ühe raja ja satub kitsikusse
Teel idapoolsemaisse punkti liikusime reipal sammul ning sihti mööda üle künka jõudnud, kui tee jälle tõusma hakkas, keerasime oma meelest punkti viivale rajale. Paraku saabus mitme-setmesaja meetri pärast mõningane kitsikus, sest rada lihtsalt lõppes ja pinnavormid ei tundunud ka enam paigas olevat. Siiberdasime nõutult oletataval rajal edasi-tagasi, kuni tekkis arvamus, et tegelikult me polei vist üldse mingil rajal. Läksime sihi otsa tagasi ja liikusime edasi reaalsemale rajale. Täielikku segadusse ajas meid teiselt poolt teerada väljakargav võistkond. Meie maailmapilti ei mahtunud kuidagi see, et olemegi nüüd õigel rajal, liikusime põhja poole, vangutasime teeristis päid, liikusime veel jupikese mööda rada, kuni lõpuks arvasime teadvat enda asukohta ning pöörasime otsa ringi, et 55s ära käia. Tolle mäe tipust avanes enneolematult hunnitu vaade, aga pidi siis sellise vaate pärast nii palju vaeva nägema. Siin oleks olnud üks ütlemata mõnus koht istumisegs. Aga oli meil siis seda aega. Ei olnud.
Pärast kodus MM-aegset kaarti vaadates tekkis kahtlus, et äkki me lasime ennast tollal sissetallatud lohast eksitada. Meie kujuteldav teerada viis enam-vähem MMi punktini 31, aga päris kindel pole ka, kus me ära eksitada end lasime.
VI osa, kus juhitakse ekspeditsioon KPni 44
Terve punktivahe 35ni kulus meil oma tegude üle järele targutamiseks. 35
ise oli lihtne, sealt edasi 27ni pääsemiseks tuli esmalt läbida poollage kase-männi-sõnajala džungel. Ja rühkida Essemäe tippu. Ohhoo, see on küngas, mille otsa ma kevadel Ilves-3 ajal juba korra sattusin. Endiselt hõiskama panev kui üle metsaviirgude kaugused vastu sinasid. Künakast uuesti alla ja 27 käes. Järgmise viieliseni - 53ni sai liikuda veel tuttavlikes Ilves-3 paikades, siis mööda kruusa teed käänakuni ja sealt otse läände. Keegid lippasid varem metsa, siinpool oja oleva poollageda nurga peale, et sealt otse sihile jõuda. Kaardile paigutatud oja ei tekitanud soovi seda läbi proovima hakata ümber oja joonistatud siniste kriipsukeste pärast. Sama selstkonnaga saime sihil uuesti kokku. Ja kuna nad tulid sihtimööda, siis said meile vihjata, et sinna poole ei tasu minna, sealt punkti polnud. Nii saime oma kuklakratsimise kohast libedalt üle. Järelikult, paremale.
26 ümber said künkad ja lohud taas õigesti ja kiirelt loetud. 32 viskasime oma plaanist 55 juures tekkinud kitsikuse tõttu välja. Tee 45ni kulges ilma ekstsessideta.
50 näis kaardilt vaadates huvitav, erilist kõhedust tekitas sihi peale jääv oja koos jämedama sinisetriibutusega. Tjah, siht jõudiski kopraparadiisi. Täidsa soo ja kole. Siin ja sealpool kallastel oli kuulda ragistamist. Kardetavasti mitte koprad. Liikusime oja serva mööda põhja poole lootuses, et kõrgemate küngaste vahel tekib ka mõni realistlikum ületuskoht. See oli täiesti olemas - selle eest olid koprad juba hoolitsenud. Ometi ei raatsi neid pidada just kõige arenenuma ilumeelega loomakesteks, sest tammid on neil alati jube risused ja koristamata, mis nende ebasihipärast kasutasmist kergeks just ei tee. Aga see oli pool nalja sellest, kuidas 50ni jõuda. Lagendiku servast tuli taas padrikusse tungida, üritada jälgida mõistlikku suunda ja püüda objektiivselt tajuda pinnvorme. Kopravaistu kasutades õnnestus lagendiku servast sinna ja tagasi suuremate kahjudeta ära käia. 22 oli mõõdukas vahepala, et siis tihedas kuusemetsas 44 juures asuda taas käituma nagu alamõõdulise aruga karu. Kuni ristuva sihini jälitasime eeskõndijaid ja püüdsime seda teha ka siis kui kogu kümneliikmeline seltskond küngaste vahele nõutude nägudega laiali pudenes. Nüüd võtsin oma jänese julguse rindu ja ütlesin Jaanile, et nüüd lähme siit minema, lähme sihi peale tagasi ja lähme punkti hoopis teistmoodi. Kaarega. Uljalt sihti mööda teeni välja, sealt lohku, lohulõpust järgmisse lohku, mida ma tegelikult ei suutnud tuvastada, aga kuniks ma olin otsustanud, et nüüd siin, peab olema lohk ja lohu kõrval on see siilakas küngas, mille otsas on punkt, siis nii ka oli. Tundus, et mõttejõu rakendmine punktipaigutamiseks just selle künka otsa viis selleni, et ma hakkasin oma edasisel marsruudil hääli kuulma.
VII osa, kus Zazibea kuuleb võlumetsa hääli
Nüüd näis olevat paras aeg taas kord maha kratsida üks punkt oma teevalikust ja mõtlesime, et viskame 21 välja. Aga seda ei pidanud mitte juhtuma. Astusime mööda teed ja kui otsustasime keerata raiesmiku servast vasakule üles, siis arvasime, et oleme juba teise ristuva raiealani jõudnud. Poolel teel saime aru, et tegelikult keerasime ikkagi alumise lagendiku servast üles ja nüüd ei jää muud üle kui 21 ikka ära võtta. Oja polnud siin üldse mingi oja, täiesti hüpatav ning täisnurkseid sihte mööda siblisime sobiva künka nõlvani. Vastu juhtus üks väga väsinud läti vunts, kelle suust kostus tõdemus: "Very hard." Harduda ei olnud siin millestki, mäekülge pidi ninasse ja korras. Vot siit lahkudes ma hakkasingi kuulma, et üks teine võistkond käib paralleelselt meist kolmkümmend meetrit eemal ja räägib omavahel. Aga nii mõttetus kohas ei käinud kedagi. See oleks olnud nagu kahes maailmas korraga viibimine - üks reaalne ja teine unenäoline, kus leiavad aset teised sündmused. Meenusid lood ekstreemsetest jalgratturitest, kes magavad sõites - nemad on ka kahes maailmas, aga neil domineerib see unenäo oma ja taustal toimib reaalmaailm, kus ta tegelikult rattaga sõidab.
20s langes meie kätte ilma viperusteta, 40 osutus olema väga kaduva raja otsas, ma ütleks lausa vee alla kaduva. Nina number nelikümmed üks ei tekitanud aga ei hirmu ega värinat.
VIII osa, kus organiseeritakse otsing ja kohtakse KPd 30
Tee 30sse kuni sihtide ristini läks ludinal. Siis natuke ristuvat sihti mööda põhja poole ja edasi otse itta, et jõuda KSTsse. Üpris ruttu sai selgeks, et see lestakujuline orvand sisaldab ohjeldamatult murdunud kuuski, aga mitte punkti 30. Mh, tagasi üles sihipeale ja uuesti ja teise nurga alt alla. Mida ei ole, on punkt, orvandeid nii, et kipitab. Uurisime kuuse alt ja kuuse tagant, orvandi vasakust küljest ja paremast küljest, mäe pealt ja mäe alt. Põrguvärk, sünke paik, pool tundi läinud. Lähme siit minema. Astusime mõnikümmend sammu ja KP teel otse ees. Silmas pidades jälgede hulka, mida me sinna kanti tekitasime, siis pidi maha jääma ohjeldamatus koguses Susasid ja Pusasid.
IX osa, kus JFF teeb ühe vägeva teo
Nüüd ei jäänud enam muud teha, kui kiirkäik sisse ja allesjäänud minutite jooksul finišini püüda jõuda. Tuhisesime mööda 42st ja 52st ja 24st. Need, meie põhiplaani lõpuosa punktid jäid 30 pärast külastamata. Aga kell oli armutu ja maa veel pikk. Allamäge otsad võtsime juba jooksusammul. Lagedale põldude vahele jõudes hakkas peenikest vihm näkku piitsutama, veepiisad ja saabuv hämarus muutis vaatevälja prillidel piiratumaks ja jõuvarudega olid ka täbaravõitu lood. Allamäge ikka jooksuga, ülesse kiirkõnnis. Viimasel teelõigul asfaldile jõudes kilomeetrijagu maad väga väheste minutite jooksul. Tuleb joosta, muidu ei jõua. Kogu 55s ette tulnud kitsikus, 44 ekspeditsioon, 30 lõputu otsing vaimus kripeldamas. Sobrasin endas ringi ja mõtlesin, kus minus on veel leida midagi, mis sunniks mind kiiremaid jooksuliigutusi tegema. Ei leia. Aga kas ma siis tõesti ei suuda need allesjäänud minutid pingutada. Siis on ju kõik läbi. See on ju ainult kilomeeter. Kas te teate ka, et kui ma veel kolm aastat tagasi 300 meetrit järjest ära jooksin, siis pidin otsad andma - rohkem ma lihtsalt ei suutnud. Ometi pani mõte sellest, et niivõrd mannetult punkte võiks kaotada, jalad liikuma. Tervelt 2 minutit enne kella kukkumist päral. See enneolematu rahuolu, mis valdas teadmisest, et me ennast enne kella kolksumist kohale suutsime vedida, oli sõnulseletamtu. Kõik need jahmerdamised rajal, mis sinnamaani olid kripeldanud, ei olnud üldse enam põhjus põdemiseks. Lihtsalt jube hea tunne oli. Eh, naljakas, kui vähe õnnetundeks vahel vaja on.
X osa, kus JFF läheb koju ja teeb kokkuvõtet
Pistsime kinni pakutud seljanka ning teed Jaan enam ootama ei jäänud, külm hakkas. Mina toppisin kreemisaiad koos suhkruga taskusse ja siirdusin kahe topsi teega autosse. Pesemise osas jäime jätkuvalt eskimo stiili juurde, vahetasime riided ära ja asusime koduteele. Kaanisime coca-colat - sellel on endiselt und peletav toime. Ning mina püüdsin lõputu pläraga Jaani vaimu erksa hoida - aeg-ajalt jutu vahele kontrollküsimusi esitades.
Millest ma siis patrasin?
.Eks ikka sellest, et orienteerumisoskused olid seekord oluliselt olulisemal kohal kui näiteks aasta tagasi Jägalal. See võib algajad lausa ära hirmutada. Aga meile see väga meeldis.
.Sellest, et magamatus ei ole selle spordi juures mitte just parim häälestusviis - keskendumine vajus kohati lootusetult laiali ja kulus mõttetult aega adekvaatse otsuse langetamiseks ja omavaheliseks tegevuste sünkimiseks.
.Aga ka sellest, et oma rajaplaaniga jäime rahule - seekord maksis kätte pigem puudujääv mõistus, mitte jõud. Vaevalt et kuidagi teistpidi rohkem punne oleks kätte saanud.
. Et vahest natuke parem joppamine 3o juures oleks andnud mõne täiendava lisapunkti näol üpris tüüpilise tulemuse kuskil keskpaigas.
.Et Eestimaal oleks selliseid vinge maastikuga rogainimise paiku küll ja küll, aga kes see jaksab neid kaardistada.
.Et TAOK suudab kogu asja endiselt väga muhedalt korraldada, et hädalada pole kohe mitte millegi üle.
.Et jalad ega muud lihased ei annagi ennast eriti tunda, vaid mõõdukas rammestus.
.Et meil mõlemil kulus rajal olles söögiks vaid üks banaan ja natuke vett. Jaan krõbistas ka pisut shokolaadi.
.Et korraldajatel jaguks indu ka juubelirogaini korraldamiseks.
Mina aga võtsin üleeelmisel nädalavahetusel ette Lennart Mere "Hõbevalge". Kunagi keskkooliealisena seda teost sirvides, pidasin seda pehmelt öeldes jamaks. Toona tundus see liiga spetsiifilise, liiga tihedana, liiga handi-mari-komi jandina. Aga ju see teos tahab küpsemat inimest, sest nüüd näib see ääretult põneva lugemisvarana. Ning oma esimeseks üllatuseks tõdesin, et teos algab mu lemmikparasiitsõnaga "õigupoolest". Ning jõudnud leheküljeni 21, tabas teine üllatus: '... veelahkmed tuli ületada maad mööda. Hantide haabjas on selleks suurepäraselt kohandatud: paadi vööri kinnitatakse veorihm. Kui tekib vajadus ühelt jõgikonnalt teisele üle minna, veetakse haabjat nagu kelku enda järel. Kalastaja-küti toidumoon ja varanatuke mahtusid haabjasse. Veelahkme ületamine on aeglane ja raske: pidime läbi trügima ürgmetsast, ronima üle varisenud puude, ragistama põõsatihnikus, tõusma ja laskuma. Veelahkmeteks on ju kõrgendikud. Aegade jooksul selgusid kõige soodsamad üleminekukohad, mida hakati kutsuma lohistiteks, ka lükatiteks." Ehhee, missugune ehe xdreamsportlase kirjeldus. Sest selle spordi olemasolu tuletas Piret oma kommentaaris korra juba MMi järgselt meelde. Selle spordi olemasolu üle on mul nüüd mõned kuud aega mõelda. Alustuseks võib ju püüda sihikule võtta hoopis Pireti enda tempu järgi teha.
Reede õhtul, pärast tööpäeva lõppu võtsin käekoti kaenlasse ja jalutasin lennujaama. Pooleteist tunni pärast vaatasime Jaaniga kitsukesest lennukiaknast maakera serva taha vajuvat päikest. Tund aega hiljem astusime üle Hartwall jäähalli ukse ning võtsime sisse kohad eelviimases reas - sellisel kõrgusel võivad kõrgusekartlikud minestada. Tunni pärast istusid kokkuvoolanud 11 000 inimhinge hiirvaikselt ja lasid ennast lummata müstilistest helidest. Mil moel on võimalik 74-aastaselt midagi sellist endast valla päästa, on pehmelt öeldes tagasihoidlik ime - Leonard Cohen. Täiesti maagiline konsertielamus. Kogu esitus 100% paigas. Ka tollesse pentsikusse kohta, kus me oma istepaiga saanud olime ja kus isegi hokit sant vaadata oleks, ka sinna kostis perfektne heli. Nagu mainitakse Helsinkit Sanomate ülevaates, siis parim asi, mis Hartwall areenil kunagi juhtuda on saanud.
Cohen pakkus kõige muus seas välja oma versiooni sellest, mis võiks olla elu mõte, lisaks 42le - duda-dam-dam-dam... Mis on teatud situatsioonides isegi parem kui 42.
Enne lisalugude algust tuli meil aga põgeneda, et jõuda viimase HEL-TAL suunal liikuvale vahendile, et mitte sattuda Tuhkatriinu olukorda ning kardetavasti kõrvitsaga juba Vantaasse ei pääse. Jaan palus taksojuhil sõita nii kiiresti kui ta saab. Taksojuht uuris, mis Hartwallis toimub, imestas, et me oleme viitsinud Tallinnast mingit konsertit kuulama tulla, et tema Tallinnasse küll ei viitsiks minna. Uuris millal meil on tagumine aeg lennujaamas olla. Lubas, et me jõume. Kilomeetrite jagu enne pärale jõudmist päris, milline on meie makseviis - lõi taksomeetri lukku, õiendas käigult kaardiarve ning sattus eeskujuliku teenindamise eest antud jootrahast soomlaslikku joovastusse. Paarikümne minutiga olime transformeeritud unenäost nõmedasse lennujaama reaalsusesse.
Emotsioon läbielatust ei lasknud kodus enne kella kahte magama jääda. Ennustasime, millised võisid olla kuulmata jäänud lisalood ja ketrasime neid iTunes'is.
II osa, kus Zazibead ähvardab nälgajäämisoht
Mõned minutid enne nelja hommikul püüdsin virguda, õnneks olin asjad juba neljapäeval pakkinud, ning ilma ühegi peas liikuva mõtteta ajasin valmispandud esemeid selga. Kontrollisin üle tossu sisetaldade olemasolu ning asusime kottpimedas lõuna poole teele. Ajavahemik neljast kuueni varahommikul on jubedaim aeg ülevalolemiseks. Puurisin läbi autoakna pimedust ning ootasin ahetuse algust. Mõtted olid visad tekkima, aga peamiselt olid nad kinni veel eilses elamuses, püüdsin neid segada meenutustega Rogaini MMst - selle maastikust ja metsast. Et kehale jõuaks kuidagi kohale, mis teda peadselt ees ootab.
Viljandist sõitsime läbi ning tegime esimeses Statoili bensukas peatuse - et midagi põske pista ja end taimsete vedelikega turgutada. Unesegasena pildusin võileiva auto alla porilompi ning kui Jaan kohalt võttis, siis oli mu hommikukohv peamiselt auto põrandal matis ja parema jala tossus. Selle äratusviisi tulemusel tuli näljast pääsemiseks loovutada mõned kroonid linna teise otsas olevasse Statoili ning duubel kaks läks juba paremini.
Enne Valgat hakkas lõpuks ka valgust ilma tekkima - taevas eraldus maast ning kaunid lainjad vormid maastikul võtsid kuju.
III osa, kus JFF jõuab metsalaande ja millega algab rogain
Laanemetsa võttis vastu kauniskollases rüüs, korraldajate askeldustes ja ääremaalikus hoonestuses. Kolmveerand tundi kaartide jagamiseni sai sisustatud mitme sisuka ringutusega, banaani põske pistimisega, selga minevate riiete ja ilma üle aru pidamisega. Kaardisabas olime esimesed, kus saime oma väärika stardinumbri Üks koos kaartidega. Tõesti, eks rogaini puhul ei jagata numbreid eelmiste kordade tulemuste järgi. Ometi sai selle numbriga metsas silma paista - mitmed lõbusad nendingud: oo, lausa number üks, tegid tuju heaks. Eriti innustav oli üks tütarlaste punt, kes entusiasmiga hüüdis: "Vastasvõistkonnale, tervist!" Soovisime jõudu ja tervist vastu ning omas mõttes lisasime ka mõistust, sest just seda oleks meil tol hetkel kõvasti ära kulunud - väga väikese aruga karude jaoks ei ole rogain just mitte kerge ülesanne, aga sellest hiljem.
Kaart tundus huvitav. Alumise osa 58-59 olid ahvatlevad, aga siiski, rohkem jooksjate jaoks. Kilomeetrite ja punktide suhe tuli ülemises keerukamas maastiku osas selgelt parem. Oma konditsiooni arvestades võtsime sihikule ~30 kilomeetrise ringi ning see joonistus ülevalt ka päris ilusti välja. Kaardinurgale sai kribitud 29-46-34-36-55-35-27-53-26-32-45-50-22-44-21-20-40-41-30-42-52 ja lisaks 33-54-37 kui peaks ülim õnnestumine olema. Hea plaan mitmete punktide kinnivõtmiseks, aga realisatsioon nii hea enam välja ei kukkunud.Kirev stardiseltskond koosnes nii värsketest MM-i medaliomanikest kuni võistkondadeni stiilis "Vanaema ja sabarakud", rääkimata kõikidest muudest rogaini sõpradest ja sugulaste kooslustest.
IV osa, kus JFF läheb jahile ja peaaegu et veatult püüab kinni mõned KPd
Algus oli meil kiiresammuline, seljataha jäi rohkemgi rahvast kui ette. Ühtlases jorus ukerdasime teiste punktiküttidega 29ni ning sealt üle kopratammi ja vesisest lodust üle heinamaa Matimäe talu poole. 46 oli esimene reljeefikam punkt, aga nupp veel nokkis ning silm mõõtis ning jalg tatsus kepsakalt otse punkti. Tee 34sse oli lausa tuttav - nelja nädala eest juba osalt läbitud. Jahiseltskond oli küll üpris hõrdekas selle aja peale jäänud, aga mööda seljandiku serva saime isesesivalt sadulasse. Edasi 36, joogipunkt meile huvi ei pakkunud, nii õgvendasime teed ja kaunis männimetsas üle künka, jälle kaunilt punkt käes.Tuju tõusis, hakka või viisikest ümisema. Ütlesin Jaanile, et ta parem vait jääks, meelitab veel asjatult põrdakärbseid kohale.
V osa, kus JFF leiab ühe raja ja satub kitsikusse
Teel idapoolsemaisse punkti liikusime reipal sammul ning sihti mööda üle künka jõudnud, kui tee jälle tõusma hakkas, keerasime oma meelest punkti viivale rajale. Paraku saabus mitme-setmesaja meetri pärast mõningane kitsikus, sest rada lihtsalt lõppes ja pinnavormid ei tundunud ka enam paigas olevat. Siiberdasime nõutult oletataval rajal edasi-tagasi, kuni tekkis arvamus, et tegelikult me polei vist üldse mingil rajal. Läksime sihi otsa tagasi ja liikusime edasi reaalsemale rajale. Täielikku segadusse ajas meid teiselt poolt teerada väljakargav võistkond. Meie maailmapilti ei mahtunud kuidagi see, et olemegi nüüd õigel rajal, liikusime põhja poole, vangutasime teeristis päid, liikusime veel jupikese mööda rada, kuni lõpuks arvasime teadvat enda asukohta ning pöörasime otsa ringi, et 55s ära käia. Tolle mäe tipust avanes enneolematult hunnitu vaade, aga pidi siis sellise vaate pärast nii palju vaeva nägema. Siin oleks olnud üks ütlemata mõnus koht istumisegs. Aga oli meil siis seda aega. Ei olnud.
Pärast kodus MM-aegset kaarti vaadates tekkis kahtlus, et äkki me lasime ennast tollal sissetallatud lohast eksitada. Meie kujuteldav teerada viis enam-vähem MMi punktini 31, aga päris kindel pole ka, kus me ära eksitada end lasime.
VI osa, kus juhitakse ekspeditsioon KPni 44
Terve punktivahe 35ni kulus meil oma tegude üle järele targutamiseks. 35
ise oli lihtne, sealt edasi 27ni pääsemiseks tuli esmalt läbida poollage kase-männi-sõnajala džungel. Ja rühkida Essemäe tippu. Ohhoo, see on küngas, mille otsa ma kevadel Ilves-3 ajal juba korra sattusin. Endiselt hõiskama panev kui üle metsaviirgude kaugused vastu sinasid. Künakast uuesti alla ja 27 käes. Järgmise viieliseni - 53ni sai liikuda veel tuttavlikes Ilves-3 paikades, siis mööda kruusa teed käänakuni ja sealt otse läände. Keegid lippasid varem metsa, siinpool oja oleva poollageda nurga peale, et sealt otse sihile jõuda. Kaardile paigutatud oja ei tekitanud soovi seda läbi proovima hakata ümber oja joonistatud siniste kriipsukeste pärast. Sama selstkonnaga saime sihil uuesti kokku. Ja kuna nad tulid sihtimööda, siis said meile vihjata, et sinna poole ei tasu minna, sealt punkti polnud. Nii saime oma kuklakratsimise kohast libedalt üle. Järelikult, paremale.
26 ümber said künkad ja lohud taas õigesti ja kiirelt loetud. 32 viskasime oma plaanist 55 juures tekkinud kitsikuse tõttu välja. Tee 45ni kulges ilma ekstsessideta.
50 näis kaardilt vaadates huvitav, erilist kõhedust tekitas sihi peale jääv oja koos jämedama sinisetriibutusega. Tjah, siht jõudiski kopraparadiisi. Täidsa soo ja kole. Siin ja sealpool kallastel oli kuulda ragistamist. Kardetavasti mitte koprad. Liikusime oja serva mööda põhja poole lootuses, et kõrgemate küngaste vahel tekib ka mõni realistlikum ületuskoht. See oli täiesti olemas - selle eest olid koprad juba hoolitsenud. Ometi ei raatsi neid pidada just kõige arenenuma ilumeelega loomakesteks, sest tammid on neil alati jube risused ja koristamata, mis nende ebasihipärast kasutasmist kergeks just ei tee. Aga see oli pool nalja sellest, kuidas 50ni jõuda. Lagendiku servast tuli taas padrikusse tungida, üritada jälgida mõistlikku suunda ja püüda objektiivselt tajuda pinnvorme. Kopravaistu kasutades õnnestus lagendiku servast sinna ja tagasi suuremate kahjudeta ära käia. 22 oli mõõdukas vahepala, et siis tihedas kuusemetsas 44 juures asuda taas käituma nagu alamõõdulise aruga karu. Kuni ristuva sihini jälitasime eeskõndijaid ja püüdsime seda teha ka siis kui kogu kümneliikmeline seltskond küngaste vahele nõutude nägudega laiali pudenes. Nüüd võtsin oma jänese julguse rindu ja ütlesin Jaanile, et nüüd lähme siit minema, lähme sihi peale tagasi ja lähme punkti hoopis teistmoodi. Kaarega. Uljalt sihti mööda teeni välja, sealt lohku, lohulõpust järgmisse lohku, mida ma tegelikult ei suutnud tuvastada, aga kuniks ma olin otsustanud, et nüüd siin, peab olema lohk ja lohu kõrval on see siilakas küngas, mille otsas on punkt, siis nii ka oli. Tundus, et mõttejõu rakendmine punktipaigutamiseks just selle künka otsa viis selleni, et ma hakkasin oma edasisel marsruudil hääli kuulma. VII osa, kus Zazibea kuuleb võlumetsa hääli
Nüüd näis olevat paras aeg taas kord maha kratsida üks punkt oma teevalikust ja mõtlesime, et viskame 21 välja. Aga seda ei pidanud mitte juhtuma. Astusime mööda teed ja kui otsustasime keerata raiesmiku servast vasakule üles, siis arvasime, et oleme juba teise ristuva raiealani jõudnud. Poolel teel saime aru, et tegelikult keerasime ikkagi alumise lagendiku servast üles ja nüüd ei jää muud üle kui 21 ikka ära võtta. Oja polnud siin üldse mingi oja, täiesti hüpatav ning täisnurkseid sihte mööda siblisime sobiva künka nõlvani. Vastu juhtus üks väga väsinud läti vunts, kelle suust kostus tõdemus: "Very hard." Harduda ei olnud siin millestki, mäekülge pidi ninasse ja korras. Vot siit lahkudes ma hakkasingi kuulma, et üks teine võistkond käib paralleelselt meist kolmkümmend meetrit eemal ja räägib omavahel. Aga nii mõttetus kohas ei käinud kedagi. See oleks olnud nagu kahes maailmas korraga viibimine - üks reaalne ja teine unenäoline, kus leiavad aset teised sündmused. Meenusid lood ekstreemsetest jalgratturitest, kes magavad sõites - nemad on ka kahes maailmas, aga neil domineerib see unenäo oma ja taustal toimib reaalmaailm, kus ta tegelikult rattaga sõidab.
20s langes meie kätte ilma viperusteta, 40 osutus olema väga kaduva raja otsas, ma ütleks lausa vee alla kaduva. Nina number nelikümmed üks ei tekitanud aga ei hirmu ega värinat.
VIII osa, kus organiseeritakse otsing ja kohtakse KPd 30
Tee 30sse kuni sihtide ristini läks ludinal. Siis natuke ristuvat sihti mööda põhja poole ja edasi otse itta, et jõuda KSTsse. Üpris ruttu sai selgeks, et see lestakujuline orvand sisaldab ohjeldamatult murdunud kuuski, aga mitte punkti 30. Mh, tagasi üles sihipeale ja uuesti ja teise nurga alt alla. Mida ei ole, on punkt, orvandeid nii, et kipitab. Uurisime kuuse alt ja kuuse tagant, orvandi vasakust küljest ja paremast küljest, mäe pealt ja mäe alt. Põrguvärk, sünke paik, pool tundi läinud. Lähme siit minema. Astusime mõnikümmend sammu ja KP teel otse ees. Silmas pidades jälgede hulka, mida me sinna kanti tekitasime, siis pidi maha jääma ohjeldamatus koguses Susasid ja Pusasid.
IX osa, kus JFF teeb ühe vägeva teo
Nüüd ei jäänud enam muud teha, kui kiirkäik sisse ja allesjäänud minutite jooksul finišini püüda jõuda. Tuhisesime mööda 42st ja 52st ja 24st. Need, meie põhiplaani lõpuosa punktid jäid 30 pärast külastamata. Aga kell oli armutu ja maa veel pikk. Allamäge otsad võtsime juba jooksusammul. Lagedale põldude vahele jõudes hakkas peenikest vihm näkku piitsutama, veepiisad ja saabuv hämarus muutis vaatevälja prillidel piiratumaks ja jõuvarudega olid ka täbaravõitu lood. Allamäge ikka jooksuga, ülesse kiirkõnnis. Viimasel teelõigul asfaldile jõudes kilomeetrijagu maad väga väheste minutite jooksul. Tuleb joosta, muidu ei jõua. Kogu 55s ette tulnud kitsikus, 44 ekspeditsioon, 30 lõputu otsing vaimus kripeldamas. Sobrasin endas ringi ja mõtlesin, kus minus on veel leida midagi, mis sunniks mind kiiremaid jooksuliigutusi tegema. Ei leia. Aga kas ma siis tõesti ei suuda need allesjäänud minutid pingutada. Siis on ju kõik läbi. See on ju ainult kilomeeter. Kas te teate ka, et kui ma veel kolm aastat tagasi 300 meetrit järjest ära jooksin, siis pidin otsad andma - rohkem ma lihtsalt ei suutnud. Ometi pani mõte sellest, et niivõrd mannetult punkte võiks kaotada, jalad liikuma. Tervelt 2 minutit enne kella kukkumist päral. See enneolematu rahuolu, mis valdas teadmisest, et me ennast enne kella kolksumist kohale suutsime vedida, oli sõnulseletamtu. Kõik need jahmerdamised rajal, mis sinnamaani olid kripeldanud, ei olnud üldse enam põhjus põdemiseks. Lihtsalt jube hea tunne oli. Eh, naljakas, kui vähe õnnetundeks vahel vaja on.
X osa, kus JFF läheb koju ja teeb kokkuvõtet
Pistsime kinni pakutud seljanka ning teed Jaan enam ootama ei jäänud, külm hakkas. Mina toppisin kreemisaiad koos suhkruga taskusse ja siirdusin kahe topsi teega autosse. Pesemise osas jäime jätkuvalt eskimo stiili juurde, vahetasime riided ära ja asusime koduteele. Kaanisime coca-colat - sellel on endiselt und peletav toime. Ning mina püüdsin lõputu pläraga Jaani vaimu erksa hoida - aeg-ajalt jutu vahele kontrollküsimusi esitades.Millest ma siis patrasin?
.Eks ikka sellest, et orienteerumisoskused olid seekord oluliselt olulisemal kohal kui näiteks aasta tagasi Jägalal. See võib algajad lausa ära hirmutada. Aga meile see väga meeldis.
.Sellest, et magamatus ei ole selle spordi juures mitte just parim häälestusviis - keskendumine vajus kohati lootusetult laiali ja kulus mõttetult aega adekvaatse otsuse langetamiseks ja omavaheliseks tegevuste sünkimiseks.
.Aga ka sellest, et oma rajaplaaniga jäime rahule - seekord maksis kätte pigem puudujääv mõistus, mitte jõud. Vaevalt et kuidagi teistpidi rohkem punne oleks kätte saanud.
. Et vahest natuke parem joppamine 3o juures oleks andnud mõne täiendava lisapunkti näol üpris tüüpilise tulemuse kuskil keskpaigas.
.Et Eestimaal oleks selliseid vinge maastikuga rogainimise paiku küll ja küll, aga kes see jaksab neid kaardistada.
.Et TAOK suudab kogu asja endiselt väga muhedalt korraldada, et hädalada pole kohe mitte millegi üle.
.Et jalad ega muud lihased ei annagi ennast eriti tunda, vaid mõõdukas rammestus.
.Et meil mõlemil kulus rajal olles söögiks vaid üks banaan ja natuke vett. Jaan krõbistas ka pisut shokolaadi.
.Et korraldajatel jaguks indu ka juubelirogaini korraldamiseks.
Ühest küljest mulle imponeerivad need lõbusad ja muhedad tegelased, kes võtavad toda üritsust uusmeremaalase Grant Hunteri sõnade kohaselt: Enjoy your day, and remember it’s as much about enjoyment, and learning about navigation and the landscape, as about competition.
Aga teisets küljest panevad minda alati imestama ja imetlema minu silmis üleinemvõimete liikuvad või lihtsalt valdavalt joosta jaksavad tegelased.
Ning kolmandast küljest ma saan aru kohalike paanikast, sest otse Savilöövi naabruses olnud punkt 33 näikse üks külastatavamaid punkte olevat.
Endiselt palavad tervitused Zerblattile ja Kaladele, ke meile seekord mõlemad tuimalt ära panid.
Kui ma mõtlen tagantjärgi läinud nädalavahetusele, siis mulle tundub, et kui ma oleks üleeelmisel nädalavahetusel võtnud nõuks natuke Puhhi lugeda, oleks asjalood võinud ka kuidagi teisiti minna.
Lõppsõna, kus rogainist ei räägita enam midagiMina aga võtsin üleeelmisel nädalavahetusel ette Lennart Mere "Hõbevalge". Kunagi keskkooliealisena seda teost sirvides, pidasin seda pehmelt öeldes jamaks. Toona tundus see liiga spetsiifilise, liiga tihedana, liiga handi-mari-komi jandina. Aga ju see teos tahab küpsemat inimest, sest nüüd näib see ääretult põneva lugemisvarana. Ning oma esimeseks üllatuseks tõdesin, et teos algab mu lemmikparasiitsõnaga "õigupoolest". Ning jõudnud leheküljeni 21, tabas teine üllatus: '... veelahkmed tuli ületada maad mööda. Hantide haabjas on selleks suurepäraselt kohandatud: paadi vööri kinnitatakse veorihm. Kui tekib vajadus ühelt jõgikonnalt teisele üle minna, veetakse haabjat nagu kelku enda järel. Kalastaja-küti toidumoon ja varanatuke mahtusid haabjasse. Veelahkme ületamine on aeglane ja raske: pidime läbi trügima ürgmetsast, ronima üle varisenud puude, ragistama põõsatihnikus, tõusma ja laskuma. Veelahkmeteks on ju kõrgendikud. Aegade jooksul selgusid kõige soodsamad üleminekukohad, mida hakati kutsuma lohistiteks, ka lükatiteks." Ehhee, missugune ehe xdreamsportlase kirjeldus. Sest selle spordi olemasolu tuletas Piret oma kommentaaris korra juba MMi järgselt meelde. Selle spordi olemasolu üle on mul nüüd mõned kuud aega mõelda. Alustuseks võib ju püüda sihikule võtta hoopis Pireti enda tempu järgi teha.
Comments