"Suusa"orienteerumine...

... Tallinna lahtistel meistrivõistlustel, märge.

Kui vaadata N21 stardiprotokolli, siis lahtist ei olnud seal midagi. Kõik kohad olid juba selgelt kinni.

Zazibea jaoks oli enne võistlust mõndagi segast ja ettearvamatut. Mis vormis üritus täpsemalt ikkagi toimuma saab - haaknõela ajad on SI-ajastul ilmselt läbi; kuidas võiks välja näha "märge"; kuidas saab looduses aru, et oled õigel rajal, milleks ja misasi on "sundkontrollpunkt" jne. Tagatipuks tõsiasi, et suusatamine asendub jooksuga. Maakera näikse asunud intensiivselt pooluseid vahetama ning Kreeka ja Türgi lumeuputuse uudiste vahel kohtab siinses regioonis sel hooajal kord nädalas maha sadavat ja kiirelt kaduvat sulalund. Kui nii edasi läheb, saan see aasta minna 5-kilomeetrisele Maratonile. Rohkem pole päris lund kraapida õnnestunud. Aga kui nii edasi läheb, siis ilmselt pole rohkem kui 5-kilomeetri pikkust Maratoni võimalik ka korraldada.

Sel ajal kui vanem poiss teiste tallinlastega matemaatika olümpiaadil võitles, olin siis mina puhtalt toorest jooksujõudu rakendamas julgete tallinlaste ja teiste lahtiste tallinlastega "suusa"orienteerumises. Pisema poisi õueskäik sai asendatud talle sobivalt seni külastamata mänguväljakul Hiiu staadioni nurgas.

Ilm mitte millegagi üllatamas - nagu viimased kolm kuud möödunud on - keskmiselt tuuline, lörtsine, +3 kraadi.

Stardist lasti jao kaupa minema ja kulgedes mööda Glehni pargi ülemist suusaringi (õnneks ei olnud järsakust laskumist ja tõusu) tuli tee äärest võtta need punktid, mis oma kaardi peale märgitud olid. Kui midagi läks valesti, sai trahvi. Seda, et minuti, seda sain pärast võistlust teada. Joosta tuli 2x2,5 km ringi mööda suusarada. Naeltega jalanõud oleks vast siiski hõlpsamalt liikuda lasknud, kohati oli libe, aga suurt vahet polnud ka. Peamine oli jaksata joosta ja mitte maha magada "sund KP-d". Selle mõttest ma päris hästi aru ei saanudki. Toda "sund KP-d" kaardil polnud. Võib-olla on sellise punkti mõte sundida laupäeva hommikupoolikul poolmagamata (nagu näiteks Zazibea) võistlejaid silmad lahti rajal toimetama.

Punktide asetus midagi keerulist endast ei kujutanud. Esimese ringi peal ehmatas mind veidi kohalik krokodill, sest esimese hooga tundus ta täiesti vales kohas olevat (ma ei tea miks mul oli meeles, et krokodill on selles pargis hoopis teises kohas), aga kuna kõik muu peale krokodilli näis omal kohal olevat, siis see KP õnnestus postiivselt lahendada. Teisel ringil aga sain oma trahviminuti viimase KP-ga. Piirkonnas oli 2 KP-d suht lähestikku ja kui ma siis püüdsin mõistatada, millised männid parasjagu moodustavad lagedat ala ja millised valget ala, siis omameelest suht kindla peale võtsin ikkagi vale punkti.

Kui see üritus oleks saanud toimuda suuskadega, oleks see täiesti meelepärane üritus. Jooksuna võiksid sedalaadi märkimisel punktid keerulisemates kohtades olla. No võikski olla midagi sellist, kus näiteks on mets täis ilma numbriteta KP-sid ja siis pead oma valitud järjekorras leidma kõik oma kaardile märgitud KP-d. Ja siis peaks veel mingi aruka trahvisüsteemi välja mõtlema valesti võetud ja võtmata jäänud punktide kohta.

Ei, mulle täitsa meeldis. Läks jooksutrennina ka täie ette, lisaboonusena ajavõtt koos võrdlusena teiste kohaletulnute talvevormiga ja meeldetuletusena keset sügavat talve, milline on looduses orienteerumiselementide kasutamine.









Comments

Popular Posts