Sise-o TTÜ spordihoones
Seekord oli teisipäeval, viimasel regimise päeval ilmaennustused suusalume tekkeks nii ja naa. Rohkem siiski naa. Ja kuna ettevõtmine leidis aset mõnusasti õhtupoolikul, siis piisava lume korral oleks jõudnud ka suusatada. Suusatamine tundub see aasta aga olevat ala, mida saab Tallinna kandis harrastada kokku umbes 3,7 kilomeetril - jupike Glehni pargis ja jupike Pirita jõe ääres. Tülikavõitu. Zazibea poolt jääb ära. Suusatada peab saama ikka mõnuga.
Seda enam ei raatsinud ma ära jätta võimalust natukeseks orienteerumiseks. Paraku ei olnud mu veenmisoskus piisav meespere rajale meelitamiseks. Aga eks nad ise teavad. Pärast uurivad kodus kaarti huviga küll.
TTÜ spordihoone on üks väheseid spordihooneid, kus on õnnestunud natuke rohkem viibida - 18 aastat tagasi, üks hooaeg TTÜ korvitrennis. Mitte midagi positiivset mäletada ei ole. Pikkuse tõttu trenni aetuna polnud teiste "härgadega" võrreldes piisavalt agressiivsust ja olin üks paras häda ja viletsus. Aga minema ka ei aetud :)
Spordihoone ise on paigutatud kummaliselt keset männikut ning peasissekäiku majal nagu polegi - otsi ust, kus sa saad. Aga võib-olla tuleb see puhtalt arhitektuurilisest võttest, mida selle ehitise puhul Raine Karp järginud on - karniisiarhitektuuri (mida Eestis Soome eeskujul 70.ndatel ohtralt viljeleti) üks põhivõtteid - jäik massiivne hoonemaht, mis oma sirgjoontega loodusest selgelt ersituks. Sügavale karniisi alla sissetõmmatud klaasseinad andmas majale altkulmu pilgu. Oma suletuses ja endassepööratuses on see hoone peaaegu täiuslik stiili esindaja. Sellise ilme saavutamiseks on harjutussaalid maa alla viidud ja tribüünid (2. korrus) maa tasapinnas.
Niisugune hoone aga andis täna võimaluse rakendada kahte korrust. Ja ilmselt see ühele ja teisele, kaasa arvatud mulle, saatuslikuks sai. Nii sain ma vähemalt korra mõttetult kahe korruse vahel joosta jagamata õigel ajal, et järgmine KP on samal korrusel. Ka ajas see kahe layouti vahel seiramine alguses nii segamini, et hakatuseks jooksin 2. punkti - rohkem nagu, et mingi punkt võtta. Kohajooksudes oli tervet saali hõlmavast käsipalli väljakust aga tehtud 3 erlaldi, väiksemaid pindu haaravad palliplatsid ja see nõudis omakorda täiendavat ümberkohanemist. Punktid omakorda olid paigutatud selliselt, et tuli pidevalt üles-alla sibada, sest platse eraldavast vaheseinast läbikulgemine ei olnud võimalik.
Kui ma enne võistlust juhendist lugesin, et rada on kahel korrusel, siis mõtisklesin, et kuidas küll liigeldakse nendel treppidel, mis platsi nurkades mööda külgseina üles tribüüni tasandile viivad. Aga 2001 aasta euroremont on need algselt ilma käsipuudeta kujunduselemendid ära retsinud - neil olid robustsed mustad rauast käsipuud tehtud. Aga hea oli, et oli. Sealt üle serva küll ei oleks tahtud pudeneda. Nood trepid on nii kitsad, et mõnevõrra problemaatiline on neist ilma vastutulijat riivamata üles saada. Tekkis selline täiesti tahtmatu külge-külje-kõrval tunne kogu ülejäänud orienteerujaskonnaga :)
Igatahes andis teine korrus kogu ülesandele juurde ühe uue täiendava mõõtme - nagu 3D trips-traps-trulli mängimine.
Stardiala oli ühes peeglitega ja klaveriga saalis. Jõllitasin seda klaverit ja esitasin endale küsimuse, kas tõesti tegeletakse tänapäeval ka vanamoodsalt klaveri saatel võimlemisega. Võib-olla akadeemilise asutuse liikmeskonna kehakultuuriliseks arendamiseks sobib rohkem konservatiivsem viis.
Sise-orienteerumine on küll orinenteerumine, aga oma olemuselt sootuks muu ala. See nõuab VÄGA kiiret kohanemist ja reageerimist - tõeline nauding tegelikult, sundida oma halle ajurakke vahel midagi hoopis teistmoodi ja hästi kiiresti tegema. Samuti ei ole vaja poris, märjas ega külmas mütata. Trass on parasjagu nii pikk, et ei võta kellelgi hinge seest välja. Iga järgmisse KP-sse liikumisel tuleb kiiresti kaardilt kõrvale heita konkreetse etapi suhtes olev müra - see on nagu meie igapäevane tempokas elu, kus lämmatume pideva infomüra käes - kergem on elada kui suudad õigel ajal otsustada, keda kuulata ja mida vaadata. Sise-orinteerumine võimaldab orienteerujatel omavahel kiiremini jutupeale saada - palju ollakse kobaras koos - stardis ja finišis, riietusruumis ja saunas. Ja sise-orinteerumine on tõesti vägagi jälgitav - vähemalt selle hoone 2. korruselt. Jäin seekord finaale ka vaatama ja rajaplaneeringud olid just niipalju muhedad, et oli peaaaegu kogu aeg võimalik hoomata, kes on kui kaugel. Siseorienteerimine on täiesti võsast väljas ala :), aga ometi orienteerumine. Mulle täitsa meeldib.
Seda enam ei raatsinud ma ära jätta võimalust natukeseks orienteerumiseks. Paraku ei olnud mu veenmisoskus piisav meespere rajale meelitamiseks. Aga eks nad ise teavad. Pärast uurivad kodus kaarti huviga küll.
TTÜ spordihoone on üks väheseid spordihooneid, kus on õnnestunud natuke rohkem viibida - 18 aastat tagasi, üks hooaeg TTÜ korvitrennis. Mitte midagi positiivset mäletada ei ole. Pikkuse tõttu trenni aetuna polnud teiste "härgadega" võrreldes piisavalt agressiivsust ja olin üks paras häda ja viletsus. Aga minema ka ei aetud :)
Spordihoone ise on paigutatud kummaliselt keset männikut ning peasissekäiku majal nagu polegi - otsi ust, kus sa saad. Aga võib-olla tuleb see puhtalt arhitektuurilisest võttest, mida selle ehitise puhul Raine Karp järginud on - karniisiarhitektuuri (mida Eestis Soome eeskujul 70.ndatel ohtralt viljeleti) üks põhivõtteid - jäik massiivne hoonemaht, mis oma sirgjoontega loodusest selgelt ersituks. Sügavale karniisi alla sissetõmmatud klaasseinad andmas majale altkulmu pilgu. Oma suletuses ja endassepööratuses on see hoone peaaegu täiuslik stiili esindaja. Sellise ilme saavutamiseks on harjutussaalid maa alla viidud ja tribüünid (2. korrus) maa tasapinnas.
Niisugune hoone aga andis täna võimaluse rakendada kahte korrust. Ja ilmselt see ühele ja teisele, kaasa arvatud mulle, saatuslikuks sai. Nii sain ma vähemalt korra mõttetult kahe korruse vahel joosta jagamata õigel ajal, et järgmine KP on samal korrusel. Ka ajas see kahe layouti vahel seiramine alguses nii segamini, et hakatuseks jooksin 2. punkti - rohkem nagu, et mingi punkt võtta. Kohajooksudes oli tervet saali hõlmavast käsipalli väljakust aga tehtud 3 erlaldi, väiksemaid pindu haaravad palliplatsid ja see nõudis omakorda täiendavat ümberkohanemist. Punktid omakorda olid paigutatud selliselt, et tuli pidevalt üles-alla sibada, sest platse eraldavast vaheseinast läbikulgemine ei olnud võimalik.
Kui ma enne võistlust juhendist lugesin, et rada on kahel korrusel, siis mõtisklesin, et kuidas küll liigeldakse nendel treppidel, mis platsi nurkades mööda külgseina üles tribüüni tasandile viivad. Aga 2001 aasta euroremont on need algselt ilma käsipuudeta kujunduselemendid ära retsinud - neil olid robustsed mustad rauast käsipuud tehtud. Aga hea oli, et oli. Sealt üle serva küll ei oleks tahtud pudeneda. Nood trepid on nii kitsad, et mõnevõrra problemaatiline on neist ilma vastutulijat riivamata üles saada. Tekkis selline täiesti tahtmatu külge-külje-kõrval tunne kogu ülejäänud orienteerujaskonnaga :)
Igatahes andis teine korrus kogu ülesandele juurde ühe uue täiendava mõõtme - nagu 3D trips-traps-trulli mängimine.
Stardiala oli ühes peeglitega ja klaveriga saalis. Jõllitasin seda klaverit ja esitasin endale küsimuse, kas tõesti tegeletakse tänapäeval ka vanamoodsalt klaveri saatel võimlemisega. Võib-olla akadeemilise asutuse liikmeskonna kehakultuuriliseks arendamiseks sobib rohkem konservatiivsem viis.
Sise-orienteerumine on küll orinenteerumine, aga oma olemuselt sootuks muu ala. See nõuab VÄGA kiiret kohanemist ja reageerimist - tõeline nauding tegelikult, sundida oma halle ajurakke vahel midagi hoopis teistmoodi ja hästi kiiresti tegema. Samuti ei ole vaja poris, märjas ega külmas mütata. Trass on parasjagu nii pikk, et ei võta kellelgi hinge seest välja. Iga järgmisse KP-sse liikumisel tuleb kiiresti kaardilt kõrvale heita konkreetse etapi suhtes olev müra - see on nagu meie igapäevane tempokas elu, kus lämmatume pideva infomüra käes - kergem on elada kui suudad õigel ajal otsustada, keda kuulata ja mida vaadata. Sise-orinteerumine võimaldab orienteerujatel omavahel kiiremini jutupeale saada - palju ollakse kobaras koos - stardis ja finišis, riietusruumis ja saunas. Ja sise-orinteerumine on tõesti vägagi jälgitav - vähemalt selle hoone 2. korruselt. Jäin seekord finaale ka vaatama ja rajaplaneeringud olid just niipalju muhedad, et oli peaaaegu kogu aeg võimalik hoomata, kes on kui kaugel. Siseorienteerimine on täiesti võsast väljas ala :), aga ometi orienteerumine. Mulle täitsa meeldib.
Comments