TA OK VIII rogain Jägala-Joal

Enne starti
Tulles vastu korraldajate soovitusele hoida kokku autode arvelt, otsustasime tiimiga Nipitiri kasutada kohale jõudmiseks ühte masinat. Kell pool kaheksa laupäeva hommikul välja minekuks üleslöödud naabriga maja ukse ees kokku saades, vaatas tema kummalise pilguga meiesuguste dressinimeste askeldusi ja meie omakorda imestasime, miks inimesed ometi ei raatsi magada - poodlemiseks on ju varavõitu. Aga unesegaseks piidlemiseks see jäi - inimesed ja elustiilid on erinevad.


Autos arutasime maastiku üle - mind valdas endiselt eelarvamus, et tegemist on suhteliselt igava ja risuse metsaga maastikuga. Juurdlesime kaugele läände kaart võiks ulatuda, et kas keskus jääb pigem kaardi lääneserva või keskele. Siis sai muidugi kõneldud läbi aegade olnud rogaini ilmade teemadel ja meenutatud legendaarset lumesadu Ardus. Muidugi meenusid erinevad ämbrid rajavalikutel, võimete ülehindamised ja mitmet-muud seonduvat. Meeleolu hakkas tasapisi tekkima.


Triina tundis tee ääres ära vähemalt ühe ootava potensiaalse rogainija ja kui me sattusime kõrvuti autoga, mille külge kaunistas kiri OK Composter, ei saanud ka enam palju kahtlusi olla, kuhu nad selles suunas varasel hommikutunnil teel on. Nii tundus, et kõik sõidavad rogainima. No mõned siiski ei sõitnud ka.


Jõudnud Jägalasse kohale vaid mõned minutid peale kaheksat, oli keskuses juba ohtralt vilgast sagimist. Veidi maniakaalsete tüüpidena asusime meie oma tiimiga (koosseisus mina ja Jaan; algselt registreertud ka Juhan, aga too oli sunnitud hoopis täiendvaid teadmisi elukutsevaliku jaoks omandama) juba veerand tundi enne kaartide kätte andmist laua juurde valmis. Loomulikult esimesed sabas, suur kommikauss käeulatuses :) Nipitirid olid melusse kadunud, Jaan krõbistas komme ja mina jälgisin, kes veel on tulnud. Paljud olid. Nii hakkas silma erinevaid tiime - väärikaid ja värvikaid tegelasi Xdriimlaste hulgast, paadunud orienteerujaid, muidu tuttavaid ja hulgaliselt tundmatuid. Meeleolu kõigil hasartne ja optimistlik - päevasündmused ju alles ees. Tallad ei tulita veel, sääremarjad ei surise veel, kintsud ei kipita veel, tagumik ei tuika veel, selg sirutub veel ja veel on usk sellesse, et just täna saab tehtud ajaloo parim rajavalik.



Raja planeerimine
Kell 8:30 kukub, number neile, materjalid meile ja kiirelt autosse. Löön kaardi lahti, vaatan üle kaardi laialipillutud viielisi ja esimese hooga tundub täiesti lootusetu. Natukeni tundes oma võimekust, on selge, kahte poolsaart ei jõua ja valik langeb Kaberneeme kasuks. Ihasalu ja keskuse vahe tundub hõredam ja pikem. Kaberneemest alla tulles on kaardi all osas ürpris palju punkte, mille suhtes saab tehtud mõned variandid - maksimaalne, minimaalne ja kuidas tunne ütleb. Mõnda aega saab kaalutud mida teha suhteliselt tiheda punktide joruga teisel pool Jägala jõge. 59 on ahvatlevalt väga ligidal. Samas on selge, et meie keskmist kiirust (ainult kõndides ~5km/h) arvestades läheks kilometraazh liiga suureks, aga jooksma me ei hakka. Nii otsustame, et vaatame, kuidas jõuame - oleme alati poole maa peal raja teise osa üle kalkuleerinud ja katsunud raja lõpu osa jätta sellise, et oleks alternatiivseid kojupöördumise variante. Tagantärgi rehkendades tundub, et kui oleks alustanud ikkagi 26-27-38-59... ja siis ülesse, mitte kohe 36-31..., oleks võinud hea tuulega lisapunkte saada 1 kuni 4, aga võib-olla ka sama palju kaotanud. Päris kindlasti jäi alla tulles valikust välja 45, 57 osas olid kõhklused-kahklused. Rada sai kuni 34-ni läbitud plaani järgi, pärast seda läks käiku variant "kuidas tunne on".



Stardis
Nagu Tartu maratonil. Rogaini stardi teeb aga eriti humoorikaks see, et keegi ei tea, kuhu poole teised liikuma hakkavad. No natuke võib aimata selle järgi, millisesse nurka kogunetakase, aga ikkagi. Nii on näha värvilistes liibukates tõsiseid tegijaid, mõnel on isegi joogivedelik muutunud liibuvaks seljakotiks. Aga ka muhedaid kummikute ja botikutega seenelise varustuses kampasid. Inimmassi vaadates on vaid lootus, et nad ikka kõik metsa ära mahuksid.
Katsume orienteerida ennastki siis õigesse suunda, liigume loode nurga poole ja pasunaheli peale oleme juba üldisest masside kulgemisest haaratud. Nipitirid on ka juba teab kuhu plagama pistnud.



Kulgemine
Esimese punkti poole, mille oma valikusse võtnud olime, liikusime rõõmsas üksmeeles paljude teiste tiimidega. Vahemaa oli pikk ja kadakases loometsas suure kivi juures oli juba paras rong tekkinud - tunglemist punkti ümber polnud. Põõsaste vahelt lageda põllule uuesti välja saades oli veel mitmeid seltkondi näha ja nii ei olnud ka järgmise 31 minemiseks endal suurt mõelda - rahvaste liikumine reetis koha, kus on paras sihi pealt lamedat küngast ostima minna. Edasi rühmasime 48 suunas mööda suhteliselt igavat sihti, ümberringi salumetsad salusamblaga. Natuke lootsime veel ees liikuvate tiimide nutikusele, kuid ometi otsustasin ristuva tee juurest samme lugeda, kuna väga head maamärki, mille järgi vasakule hüpata ei olnud. Need sigri-migri lagedad on alati natuke kahtlased olnud. Ja eesliikujad olid ka korraga nagu tinatuhka kadunud. Nii saigi sammude järgi sihi servani ulatuva lageda juurest paremale hüpatud. Mingeid lohasid silma ei hakanud. Nii läksime ise uduumbes suuna peale. Ees oli korraga suur ja sobiv ümmargune lage, aga KP-d ei paistnud kusagilt. Liikusime risti üle ja rohu seest lõpuks tähis leitud sai.


Järgmisse 50-se liikudes tuli vastu üks kahene meeste seltskond - põhjapoolt. Tekkis küsimus, mis marsruudil need küll liiguvad ja tulevad otse Kaberneeme lahest vist. 50 ise tuli lihtsalt - läbikulgemise vaev. Punktist lahkudes siirdusime edasi mööda kuiva kraavipõhja - palju tõhusam kui mätlikul ka künklikul kraaviserval. 44-sse minekuks sai valitud ka kõige otsem sirglõikude jada mööda sihte ja kraaviservi. Täiesti kulgetav. 44 ümbrus ise oli vähe metsikum kuusevõsa, aga kraavi ots oli kraavi ots koos punktiga.


54-sse minekul korra kõhklesime, et mine tea, kuidas see otse põhja siht on, aga teed mööda ringi ka tampima ei läinud ja siht oli väga hea - kaherajaline kõvapõhjaline nõmmemetsaline. 54 ümbrus nõudis tõsisemat teederäga jälgimist ja nii ma ühe sihi põmmdi sobivaks rajaks arvasingi, aga Jaan kahtles mu valikus ning kompass andis vastuse, et "otse põhja" ei ole see, mis vaja. Aga vastutulev tee reetis asukoha ning nüüd ei jäänud muu kui diogaanalis üle lageda tagasi. Lage, mis oli tihedalt kaetud üle pea tihedate mändidega. Ja kui me oma peanupud männistikust välja pistsime, oli otse ees ka KP.


Nii, nii, väga ladusalt on läinud seni - keskmisel 9 punkti tunnis. Sööstsime kiirkõnnil 56 poole. Pilk mere poole aga ehmatas. Süngel merel uitasid vahujänesed ja mere kohal ühte sulamas sama sünge vihmapilv. Jah, see ei ole enam lihtsalt niisama kolme piisa pilv - see on sahmaki kaela, palju ja korraga. Ja tuul on täna põhjast. Igatahes saime 56-kätte juba suures sajus.


Nii läksid ka kaks järgmist 28 ja 55 mõnusas mereäärses männiluitestikus suure mittemõnusa vihma käes. Päris märg hakkas. Leotas läbi püksid, põlvedel hakkas natuke külm, jalad lirtsusid ning pelutas hoo maha. Tempo rauges oluliselt, päris lonkimiseks just ei läinud, aga jalutasime ja mõtisklesime kui järsaku serva alla jõudsime, et kust punkti poole dzungeldama hakata - päris tihe mets oli. Pugesime kuskilt siis salumetsa salusambla vahele ja liikusime paralleelselt järsakuga. Mingil hetkel tekkis midagi loha moodi, aga kollase lõppemisest aru ei saanudki. Loha läks aina tõsisemaks ning see andis lootust. Eemalt kostis inimhääli ning korraga jalutas vastu tüüp ühest neljasest tiimist esitades veidi tülpinult küsimuse "Kas te punkti kohanud olete?" "Ei ole veel". Aga kohe siis me toda punkti nägimegi. Vastutulnud kaasvõistleja suund oli selline, et ta oleks pidanud sellest üle tulema. Aga siis vist märkasid meie piiksutamist ka tema kaastiimlased ja neil ka punkt käes.


Nüüd ootas ees pikk uhamine mööda teed (selliseid lõike kasutan ikka ühe juustuvõileva sissepigistamiseks, Jaan ei söö sedagi - ainult joogipunktis tassike vett; ise sain vaevalt oma kaasatassitud pooleliitrisest Arcticust pool joodud - no ei kulu selle käimisega seda energiat lihtsalt; kuuma ilmaga läheks vedelikku ilmselt küll rohkem). Keskendudes söömanduselt rajale, siis kuidas teha pärast suure teeni jõudmist? Kus seda Kaberla oja kõige targem oleks ületada. Esimese hooga kimasime otse üle tee edasi, et lõikame kuskilt seal majade vahelt, aga siis saabus sinise VW-ga maaomanik: "Mis te siin teete?" "Orienteerume." "Minu hoovis?" "Mmm...eeeh." No ei hakanud onkliga vaidlema, et tema hoovini on veel jupp maad ja ega tõesti, kui sa tead et su maja juurde viiv rada lõppeb su isikliku hooviga ning maja taga on jõgi, siis võib-olla ajab tõesti närvi kui mingid massid oste su maja poole kappavad. Me ei olnud ainukesed ja puude tagant, majade poolt kostis väga närviliste koerte haukumist. Korrigeerisime oma trajektoori - liikusime suurt teed mööda ristuva kraavini, kraavi serva pidi jõeni ning kalpasisme poole sääre kõrgusest jõest kolme sammuga läbi. Kohe kui kaldast üles saime - uhkas vastu kuiv ja mõnus noor männik. Taevas siras päike, soojendas mõnusasti ja 33 keset lagedat oli kuskil lohus peakõrguste mändide vahel. Lahe oli seal kulgeda - loha ees ei läinud ja nii kostis mändide vahelt teiste tiimide hõikeid ja jutuvada, aga kedagi näha polnud. Esimene lohk millesse sattusime KP-d ei sisaldanud, kuigi oleks ju võinud. Natuke mõtisklemist, et milline siis ja kus pool. Mändide vahel ei olnud pinnavormid eriti hästi tajutavad. Aga miski sisetunne ütles, kus see KP seal männistikus olla võiks ja käes ta oligi. Ja siis, jooma.


Joogipunktis valitses rahulik lõunane rammestav ja enesessetõmbunud tiimide meeleolu - päike küpsetamas vastu männimetsa. Mõned tiimid oma veevarusid täiendamas. Kõrva jäi läti keelt ja väga reibast soome keelt. Lürpisisme vett ja võtsime suuna 20-sse. Sealsest lagedast lohust siirdusime edasi 58 poole. Pikalt põldude vahel. Tuuline. Kuivatas niisked riided lõplikult ära. Aga ühel hetkel lõppes farmiidüll ning sumasime metsa, nina poole. Natuke mööda liikusime ninast ja nii tuli mõnikümmend meetrit tagasi kulgeda, aga suurema jamata KP siiski käes.


34 tundus lihtne. Mööda sihte otse kohale. Vähemalt nii mõtlesime, et mõelda pole midagi. Ja täiesti mõtlemata kimasime ristuvast sihist jupp maad mööda, enne kui teerajad paistma hakkasid ja oli selge, et silmad tuleb ka lahti hoida. Egas midagi. Mööda teed tagasi. Teelt oli siht vägagi nähtav. Samuti järjekordse mittehüpatava ojani viiv loha. See ei olnud tõesti eriti sissehüpatav veekogu mu meelest. Nii sai leitud kiirelt purre, oma olematu tasakaalu tõttu kahmasin haardesse pikema ja toekama puuoksa, millele toetudes purdelt maha ei plärtsatunud. KP ise oli suhteliselt leitav, kuigi natuke pingutamist nõudis künka piiride tajumine.


Kui 34 oli käes, siis toetusin suure männi najale, laotasin lahti kokkumurtud kaardi ja asusime rehkendama, kuhu ja kuidas veel jõuda võiks. Viskasime 57 lõplikult kõrvale ja otsustasime võtta 49 ja 35 ning siis taas kaaluda läbi plaan "kuidas tunne on".


49-sse minek läks jupp aega mööda teed. Kuni väga värske raiesmikuni. Ilme selline, nagu metsamehed oleks just õhtale lahkunud. Kas tõesti nii värske raiesmik ikka on juba kaardi peal ja kuidas seda hõredat rada ära tunda. Õigupoolest lailipillatud männiokste peal ei olnud vastu päikest üldse mingit rada näha, aga läksime rohkem vaistu järgi ja lagendiku servast hakkas ilusti loha ja raskesti hoomatav rada. Nüüd ei olnud mööda kraavi serva raske 49 kätte saada. Vaim hakkas vaikselt väsima ja ainuke lihtne moodus 35-e jõuda tundus laanemetsas mööda karusammalt Peterburi tee äärde sumada, siis kiirkõnnil mööda teeserva. Seal oli hea lage kõva pinnasega lai teepeenrariba tee sangani välja. Siis mööda rada sihini, sealt mööda sihti peaaegu kraavini. Ausalt öeldse oli sealne küngastik mõõdukalt segane, aga kuidagi sai suuremate eksimiseta KP kätte leitud, igaks juhuks siiski ka ühte varsemat nina hoolikamalt kammides.


No nii. Uuesti mõttepaus. Alles jäänud aeg ja vaksaga kaardimõõt andis tulemuseks, et kui nüüd ennast natuke kokku võtta ja koibi väheke kiiremini liigutada, siis on 25-29-46-37 täiesti võetavad. Ja nii ta läks. 35-st otse mööda sihti. Punktini viis juba selge ja suur loha. Sama 29 juures. Kuigi sealses rinnuni võsas võis esimesena toda varet avastada päris huvitav olla. 46 puhas tee etapp. Tee ise meenutas säherdust kevadist lumesulamisaega. Libe muda ja päikest silma peegeldavad veelombid, kohalik vennike teel käruga rollerit sättimas ja kimamas nii et pori pilvini (nojah, mulle tuli jälle meelde, et "saan motika korda, olen siit kolkast läinud ka"). Ning siis veel tõeline viimane ponnistus meie poolt - 37. Viimases asfaldi lõigus tegin mõnikümmend jooksusammu - et lõdvesatada monotoonsest käimisest kangestuvaid lihaseid. Meist möödus nende viimaste punktide juures mitmeid ja mitmeid jooksvaid seltskondi ja nii kadusid enne Jägala jõge mitmed veel vasakule 26 võtma. Aga see tundus ilmne liialdus meie jaoks ning ujumine ei ole minu ala. Kuigi, võibolla, oleks seal kuskil ka ilma ujumata ilmselt saanud.


Finish ise juba kindla ajavaruga - 9 minutit enne kontrollaega. SI maha loetud - üllatavad 71 punkti käes. Märgi ja mudaseid riideid kuivade ja puhaste vastu vahetama. Peagi jõudsid Nipitirilased ka autoni. Nad olid teinud praktiliselt sama ringi - ainult jõudnud ümber ülespaisutatud jõe ka 59 ja 27 ära noppida ning teisel pool kaardi servas alla tulles ka 57 kätte saada. 29 jäi neil vahele.

Supisabas seistes sai nähtud ja kuuldud enda ümber massiliselt emotsioone täis tegelasi. Enamusel endaga rahuolev nägu peas, mis sealt kudagi lahkuda ei tahtnud. Ja kuigi nii supisaba kui tulemuste soft korraks hangusid, said mõlemad kiirelt jälle eluvaimu sisse ning meil õnnestus helpida oma ponnistuste krooniks hunnitut kartulikuubikutega kana-nuudli suppi, manustada magusaid saiu ning elada kaasa parimatele.

Triina oli hea seisnud selle eest, et meie rammestus oleks täiuslik ning koukis auto juurde tagasi jõudes välja omatehtud mustika koogi ja kohvi. Mmmm...

Taganjärgi tarkused
Läbitud rada kummutas mu eelarvamuse Jägala kandi igavast maastikust. Seal oli kõike - nõmmemetsa ja palumetsa, laanemetsa ja salumetsa, loometsa ja sürjametsa. Vaid Ihasalu roostik jäi meil vahele. Ja päris õigesse sohu ka ei sattunud.


Ilm oli traditsiooniline - natuke vihma, aga muidu kuiv. Pärastlõuna lausa mõnus. Ja suhteliselt soe ikkagi.


Kaart ja punktid olid sellised, et pillutas rahva üpris ruttu mööda ilma laiali. Nii kõndisime näitkes 50-44-54 kohates vaid ühte tiimi. Samuti valitses vaikus kui sumasime 58-34-49-35 vahel. Ilmselt ei olnud mitte ainult punktide valikud väga erinevad, vaid ka rajavalikud punktide vahel erinevad.


Sportlikus mõttes saab seda rogaini lugeda parimaks tulemuseks, kui vaadata suhtarve. Tavapärane koht on meil olnud ikka tagumises kolmandikus, seekord esipoole sees. Aga ilmselt see näitab pigem seda, et võistkondade arv kasvab rohkem emotsioonijate arvel kui tõsiste tegijate osas. Meie piiriks jääb selgelt see maratoniraja pikkus ~40 ja natuke kilomeetreid peale. Käies ja mõningaste vigadega suurt palju rohkem välja ei pigistaks ka. Kui see koht miski eemärk nii väga üldse olekski, rohkem tuttavatega omavaheline kiibitsemine.

Tervis

Suurte varvaste küüned tõotavad seekord pärast kahte järjestikust rogaini (kaks nädalat tagasi Soomes kokku umbes 70 km) alles jääda. Kas tõesti on lõpuks õnnestunud õiged jalavarjud soetada - mingid Merrellid? Olen oma pika ja kitsaliistulise jalaga hirmus hädas leidmaks mõistlikke käimasid - sellised, mis varbale ei hakka on tavaliselt kohutavalt laiad. Igasugused Salomonid võib näiteks kohe ära unustada.

Pakitsevaid lihaseid leevendas hästi õhtune kuum saun. No ega see korteris asuv elektrisaun pole mingi saun tegelt, aga pärast rogaini on küll hää kuuma lava peale pikali visata. Seljale, mis mul millegipärast kõige rohkem haigeks jääb, mõjub see kuuma käes pikutamine tavaliselt väga positiivselt. Ja veidi kangestunud sääremarjad said ka palju pehmemaks.

Kui jätta kõrvale minu hull nohu, mida ma terve see nädal jälle vaikselt põdenud olen ning Jaani antibiootikumidele allumatu köha, siis tundub, et rebastele on meid veel vara ette anda. Nuuskame ja läkastame edasi, aga 40-kilomeetrine jalutuskäik metsas mõjus vähemalt vaimule väga vaimustavalt.

Lõppsõnaks
Minu meelest üks õnnestunumaid punktide paigutusi. Ning kaardi materjal on ka väga broo - mingit kilet polnud küll vaja, murdekohas veidi kulus, aga mitte segavalt. Maastik väga muhe oma eriilmelisuses. Stardis ja finishis ummikutesse ei jäänud - masside kohalolu ei seganud. Igati vääriline viis sügisese laupäeva veetmiseks.


Comments

Popular Posts