Taas Rõõsal

Zazibeal esines mõningaid kõhklusi seekordse metsamineku osas - Rõõsal sai ju alles mõni aeg tagasi käidud ja tee sinna on nii pikk ja teised pesakondsed on kõik ilma peal laiali ja kõht valutab ja unevõlg piinab juba viimase kuu jagu. Aga siis oli ka mõningaid kahtlusi, et maastik ja rada on seal kindlasti huvitavad ning hooaja esimese poole teisipäevakute lõpetuseks võiks ju ära käia.

Kahtlused jäid peale ning nii ma siis kohalejõudes suure suuga haigutades endale riideid selga ajama asusin.

Metsas ei olnud enam väga aega haigutada. Kohe esimestest meetritest tuli keskenduda kaardile ja maastikule. Tulenevalt oma viimase neljapäevaku rapsimistulemusest otsustasin, et seekord katsuks orienteeruda.

Nii ma siis neid punkte läbi jalutama asusin. 1(35) tuli viperusteta - mööda rada senikaua kuni andis ja siis otse üle künka, läbi oru lohku. 2(33)-e leidmine ei tekitanud ka raskusi. Ka 3(39) puhul võttis vaid hetke tabamaks, millise künka otast järve tagant punkti tasub otsida.

4(41) liikumisel aga läks maastiku lugemine raskemalt. Nuputasin sihini jõudes mõnda aega, kui palju ja kuhu poole olen kaldunud, aga päris kindel oma asukohas enam ei olnud. Ebakindlalt serva mööda sumades sain lohu kuidagi kätte.

5(40)-sse edasi minnes kaotasid päris loodus ja kaart ühel hetkel omavahelise kooskõla ja õhku hakkas tekkima vaikselt küsimus, kus ma olen, võib-olla ka kes ma olen ja miks ma olen. Ootasin lohku sootuks varem ja olin natuke paremale kaldunud, aga kuna vasakul pool käis hull ragistamine, siis instinktiivselt tõmbasin sinna poole ja pool kogemata sattusin õige lohu servale.

6(53) liikusin otse lõuna suunas, lootes end kraavide ja ristuva sihi abil korrigeerida. Olin liikunud mööda punast joont ja ka edasi ei olnud raskus rajaäärsele lohule pihta saada. Mõningast hoogu võtsid maha 3 kraavi, mida otse liikudes läbida tuli - säherdused sõnajalgade sees peidus olevad mudaküblust pakkuvad nähtused.

7(45) läks alustuseks mööda rada ja siis ristuva tee juurest mööda künka harja künka lõpuni. Millegipärast valisin liikumiseks künka parempoolse järsema külje, oleks vist targem vasakult poolt minna olnud. No vahet pole - KP oli selgelt leitav.

Teel 8(44)-sse sumades jõudis mingis täielikus kuusepadrikus mulle selja taha Triina, kellele ma esitasin minust möödatuhisemisel tobeda küsimuse laadis "No Sa oled ka täna ise metsa saanud?", millele ta jõudis vastuseks arendada teemat, kuidas töökaaslased olid asunud tänitama teemal, et kuidas ta siis täna ei lähegi, aga selleks ajaks kui ta jõudis põhjuseni, miks ta ikkagi lõpuks siin ja praegu sedasi kihutab, eraldas meid juba orvandi jagu võsa ning järgmisel hetkel ta haihutunud oligi. Mina olin muidugi lohukude ja muhukude loendamisega selle aja sees veidi sassi läinud ja ootasin KP-d vähemalt lohu jagu varem, kuid soolätsakas paremal andis mulle mõista minu taaskordsest liigsest paremale kaldumisest.

Punkt 9(43) oli mingi ulmepunkt. Kõndisin eelmisest suuna järgi välja ja oma arust suutsin ka ristuva sihi peal veel selgelt määratleda oma asukohta, aga kui sihilt sarapuupadrikus oma jupp aega mööda loendamatul arvul muhumügarikke olin tosserdanud ja ühel hetkel arvasin, et nüüd ei ole muud targemat kui ennast suuremale itta jäävale rajale välja ragistada, siis korraga olin hoopis tollel lõppeval rajakesel, ning 20m paremal KP-st. Täiesti arusaamatu, kuidas sellise trajektooriga punkti sai sattuda. Vahemaa, mida ma sihist KP-ni läbisin oleks pidanud andma asukoha ülejärgmises punktis.

Aga ülejärgmise punktini jõudmiseks, enne veel punkt 10(57) - rada mööda kuni ristuva rajani ja siis suuna järgi. Ning taas, liiga paremal. Seekord sain maastikule kiirelt pihta, tundisn ära lohu, mille serva sattusin ja sain kolmnurkse künka järgi ennast õigesse orvandisse.

Edasi otsustasin lõpetada selle langenud puudega metsas dzungeldamise ja läksin üle jalutamiselt sörkmisele kasutades ringiga radu. Nii läksid 11(46). Ja 12(42) - nii palju kui andis mööda teed, ning tugev loha selle koha peal, kus kõik rajalt punkti suunas tammusid ning ka 13(37) puhul murdsin järveni ja sealt mööda rada. Isegi ei hakanud mõtlema, kas kollase servas on ka joostav maapind.

Ning 14(31) koos finishiga tuiadi-tuiadi jalad risti-rästi all, said ka piiksutatud. Kadri püüdis mind finishiponnistuseks küll innustada, aga kes läbi, see läbi. Ilmselt jõuavarude vale jagamine trassil - oleks pidanud rahulikumalt jalutama.

Väga mõnus oli kokkuvõttes. Kuigi eks see langenud puude ja võsa vahel pugemine mingil hetkel veidi tüütu tundub, mille mets ise oma vaheldusrikkusega kompenseerib. Maastik on säherdune, et pole ilmselt suurt vahet, kuidas punktid metsa saavad, igal juhul on murdmist ja rassimist.