Jõulusupp: Jõulujooks, TON Pühade rada, Kadrioru Kimbatus, Laagri Sise-o
Jõuluaeg on nagu popkunst, tekitab elevust, aga sellest läbitulnuna on täielik (või täiuslik) rahulolu ikka saavutamata. Popkunstnikud ja Jõuluvana kipuvad oma pintslite ja habemetega justkui seda ühte ja sama närvi kõditama - seda mis usub primitiivsesse lõputusse headusesse ja ilusse. Jõuluvana on sama nunnu ja seksikas kui Warholi värvilised Merilynid. Jõul oma tarbimissunduses on sama banaalne kui purgisupp või seinale teibitud banaan. Kordi korrutatud lood ja laulud värskelt saabunud päästjast esitatuna hardunud nägudega kirikulistele on kõik kokku nagu Takashi Murakami pealuud ja lilled, nagu Keith Haringu ekstaasis figuurid, nagu Robin Nõgisto kosmiline müra, nagu miski mis on eksalteeritult kaunis. Kõik tahavad ümberringi nii palju head, et sellest võib sügelema hakata. Ah ei ole leetrid, jõulud ju. Olgu kuidas on, valgus saabub, kellele rahakotti, kellele rõõmusõnumina taevast ülevalt, kellele pikenema hakkava päeva läbi. Või saabub sisemine valgus hoopis mõnd Roy Lichten...
