o-juhtumised

Inseneride algkodus

2012-01-15T21:37:00.000+02:00

Ööd on nüüd valgemad.
Mitme pilve jagu lumeembusi katab maad.

Maximilian Höppeneri mõtte läbi on 19. sajandi lõpust Tallinna kesklinnas üks H-kujulise põhiplaaniga koolimaja, kerkides ajastul mil vajadus haritud inseneride järgi oli hoogsalt kasvavas trendis. Maja, mida püüdsid nädala jagu päevi tagasi taas lahti mõtestada mõned siseorienteerujad. Selle asemel, et hooaja esimest lund väljas põõsa varjus suusa sahistamiseks kasutada.

Rajameistri ponnistused sundisid kahhelpõrandatel kiirustama, trepibalustraadidel ruttama, kõrgete klassiuste vahelt läbi silkama, tammisest kõnepuldist mööda tormama, neoklassitsistlike lühtrite all lippama, karüatiidide pilgu eest põgenema, auditooriumi astmetel turnima, kuniks sai aula peitsitud toolidele lösutama.

Nii esimene kui teine jooks olid paraja pikkusega nõudes täie tähelepanuga kaardi lugemist, mis samas ei kurnanud liigselt treppidega. Jagus piisavalt lõkse kui kinnitõmmatud läbikäigud või noolte suunad treppidel õigesti välja lugemata jäid. Jaksasin piisavalt vigu teha ajades omavahel segi korruseid ja maja pooli.

Finaali jooksu kõrvalt piideldes võis jälgida, milliseid kummalisi maailmaavastulikke ringe kodanikud kaardiga ümber iseenda teevad, enne kui otsustavalt koridoris vudimise suuna valivad. Või põrkavad kokku justkui kujuteldava kaasvõitlejaga kui keset selget trajektoori järsku seisma jäävad ja jalapealt tuldud teed mööda tagasi jooksevad. Või kui mõnedel jooksujäsemed justkui iseenesest pikeneksid kui trepimademe kahe astmestiku vahel puutumata jätavad.

Näib, et täiuslikku infoühiskonda pääsemine ei saa endiselt toimuda enne eelnevalt industriaalühiskonna lihtsaid toimimispõhimõtteid tajumata.

Aastalõpu võimatus

2012-01-01T18:42:00.000+02:00

Hilinenud lumelärtsakad saabusid aasta viimasel päeval, äratades lõpuks talve. Näiski juba võimatu.

Tuulevaikuses sadas lund kui muu loba sees asutas end paras ports orienteerujaid Glehni pargi ümbrusesse jälgi tegema.

Jälgede tegemine nõudis mõningast füüsilist pingutust - basseinide kõrvalt stardist ikka otse Glehni lossi treppidest üles, mööda kiireid asfaldi lõike majade vahel, nõlvast alla tagasi, maandudes allikate juures põlvini mudas. Näis täiesti võimatu I vahetuses viiendast kuuendasse otse läbi võsa ja pori järsust nõlvast jälle üles ronida, selle asemel noppisin neid jälgi, mis siirdusid tagasi rajale ja üle suusasilla üles väikse ringiga. Naasesin hingeldades oma etapilt, mis oli kulgenud ootamatult kiiresti, nii kiiresti et rinnus kriipis veel jupp aega. Vahetusalasse jäi veel mitmeid teise vahetuse ootajaid kui Jaan juba minema silkas.

Jaani poolt antud veerandtunnine paus lasi vaevalt kolm lonksu sooja jooki rüübata kui tuli siirduda Nõmme parkmetsa kaardiga, kus seda õige fragmentaarselt kajastatud oli. Sain oma jäljed hämmastava 11 minutiga tehtud, pisut teiste poolt mahajäetuid üles korjates ja pisut ise uusi kujundeid samblasse joostes. Mõni punkt oli puu taga peidus ja mõne jooksin mälu järgi esimesest vahetusest - eelviimane punkt 33 oli üleval serva peal kus korra juba käidud, samal ajal kui Jaan sai oma pimekaardil külastada taas mõnusat 34. allikapunkti nõlva jalamil.

Mulle meeldib aastalõpuvõistluses alati see osa, kus rahumeelsed nõmmekad püüavad uurida, mida me siin jookseme või sattuda pealt kuulma näiteks kahekõnet: "Nad peavad need punktid üles leidma." "Oi. Aga kui nad ei leia, mis neist siis saab?"
- Võimatu. Nad leiavad alati.

Isegi siis kui jäetakse üksteist viiendas vahetuses teineteise järgi kordamööda ootama. Ikka leitakse üles - üksteist ja punkte. Sel korral oli ses viimases vahetuses õige palju selliseid võimalusi. Luukasime Jaaniga esimesed viis enam-vahem koos läbi, kuigi kohati stiilis, kus mina hõikasin eemalt puude vahelt punktide numbreid ja Jaan neid peast läbi jooksis. Nõlvast alla kolmandat korda 34sse läks Jaan üksi, viskasin järgi sõnad: "Ootan sind samba juures", aga Jaan ei teadnud sambast midagi ja eksles veidi Kalevipoja ja krokodilli vahel enne kui teda märkasin. Sammas osutus kohtumispaigaks mitmetele teistelegi. Uuesti alla 45sse käisime koos, aga ümber Hiiu staadioni ring jäi Jaani teha. Lõpuks paistis, et selleks korraks on jäänud vaid allamäge. Meie jaoks võimatult kiiresti läbi saanud aastalõpu võistlus - täpselt poolteist tundi jälgede tegemist Nõmmel. Isegi kaugeltki mitte kaks korda aeglasemalt võitjatest - võimatu.

Kartulisalati ja kringiliga maiustades andsid tunda surisevad mäestikulihased, või õigemini nende puudumine. Laudkonnas tekkis mitmeid huvitavaid teooriaid ja arengusuundi uute o-võistluste formaatide ja punktide märkimise osas kui Tarmo oma viimase arendusega - mobo.osport.ee rakendusega lagedale tuli.

Ja kuigi tulemuste tabel näitab justkui ma kogu seda aastalõpu punktide külastamist endale ette kujutanud oleks, siis võimatul kombel õnnestus meil lahkuda ikkagi Tavi Greppi kauni kalendriga.

Jätkuvalt malbeid ja kargeid aastalõppe korraldajatele, osalejatele ja kiibitsejatele, kus võimatu võimalikuks saab.

* * *

Pikkade päevade ootuses mõned hetked Kadrioru pargi tänasest päevast, kui lumi on kirjutanud mustale maale valgega oma kirja.

2011-12-19T00:38:00.000+02:00

Nüüd kui pimedus on valguselt võtmas viimaseid minuteid.
Nüüd kui lume(l)ootus on kasvanud suuremaks mõnest lörtsihelbest.
Nüüd oli eelviimane võimalus detsembrihallis Pirita rannas punkte püüda.
Nüüd kui liivapiiril loksus laisk laine ja udu mattis mere.

Lõputuna näivas koerailmas olid Pirita jõe suudme juurde kogunenud siiski päris mitmed orienteerujad, et anda viimane lihv jõuluvormile. Või ainult see, et keegi oli metsatukka punktid viinud, üldse oli sundinudki end õue kätte asutama.

Pirita ranna kaardisiilul ei ole just palju kohti, kus end eksitada lasta. Seda paljutõotavam tundus jõulueri formaat, kus mõned punktid tuli huupi leida. Lehetus võpsikus ei pidanud kaua otsima, et mõni kastiga märgitud alast leida. Punktile märgitud täht andis vihje, kuidas rada edasi läbida.

Viimasest punktist lõppu sahistasin meelega liivas mööda tühja randa. Ilm ja inimesed olid linna lahkunud. Vaid jõgi voolas.

* * *
Veider on see, et kui lugesin hiljuti Kaplinski "Seesama jõgi", siis just jõe kirjeldus peategelase kirgastumisehetkel oli see, mis suutis esile manada needsamad lõhnad ja helid, mida oma lapsepõlveaegsest jõest mäletan. Needsamad kiilid, vesikasvud, kivi taha kiilunud puunotid, puruvanakesed. Seesama veevool, mida võis tundide viisi mööda lasta. Need mõned leheküljed raamatus suutsid pinnale aidata väga paljusid mälupilte ja lihtsalt kummaline, kuidas mõni teos suudab tuhmunud elukillud järsku nii värviliseks muuta.

Muidugi ei ole ma saanud raamatupoe riiulite vahelt ilma sealt Maret Nukke "Minu Jaapanit" kaasa hõlmamata. Aga sellega on ikka nii, et igaüks kes Jaapanit avastama ja sellest kirjutama satub, pajatab esiotsa niipalju sellest silmaga nähtavast mis on igapäeva elus teisiti, et sügavamatele elamustele jääb vähe ruumi. Tõsi, Fujijama kahekordne vallutuskatse koos pojaga oli juba veidi ootamatum.

Ma ei ole eriti kippunud lugema eluloo raamatuid, üksikute eranditega ning kõiksugu kirjeldused nõukogude agsetest kummastustest ei kisu mitte kuidagi endasse süvenema. Ometi võtsin vaevaks läbi lugeda Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni". Võib-olla puhtalt uudishimust, et mis elu siis selles täiesti kinnises linnas elati. Ja tegelikult mitte millegi poolest oluliselt teistsugust kui tolleaegses "päris"-Eestis. Butafooria lihtsalt piirkonniti varieerus. Kõige huvitavamaks oli viimane peatükk isast ja Andrei päritolust. See sisaldas kohati sarnast piina ajaloo ilust nagu Günter Grassi "Vähikäigul".

Elamise luba 2011

2011-12-04T14:56:00.005+02:00

Vahel võib päris imeks panna, kuidas mõni endale elamiseks antud loa elamislubasid välja jagades nii ära kortsutada oskab. Või müüakse naabermajas indulgentse.

Vahel võib elamiseks antud luba muul moel kasutada. Vahel mõnede o-hetkede kogumiseks, mõned aastast 2011. Nüüd kui värskelt on algust tehtud uue 2012 sise-hooajaga Tõnismäe Reaalkoolis. Tõsi, rajad oleks võinud mõlemas eeljooksus pikemad olla; muidu endises headuses lõõgastus võimaldades ajukurdude pisut teisel moel krudistamist ning vaheaegadel tuttavatega klubilist lobisemist. Nüüd kui igasugune siseruumi väline tegevus null-kraadises vihmas on eriti tugeva iseloomuga tüüpidele.

Kui aasta alguses o-kalendrist üle 100 metsa kätte sattumise võimaluse välja noppisin päevakute, võistluste ja rogainide näol, siis üle poolte neist on aasta lõpuks saanud maha kriipsutatud.

Mitmeid suund o-jooksu päevakud linnalähedastes metsades said asenduse Kadrioru pargis sörkimisega. Augustikuiseid teisi- ja neljapäevakuid tõrjus tennis. Ning eks pere, olme, töö ja muu kultuur poeb samuti jäägitu o-armastuse vahele.

Ometi on metsas puna-valgete tähiste tagaajamine endiselt ületamatu tasakaalustaja elamise loale kirjutatud kohustuslike ridade vahel.

Talv, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud, lasi sel hoojal vaatamata mitu nädalt hilisemale Kompassi päevakute algusele, mitmel korral orienteerumist tuisuvaalude vahel harrastada ning päädis imeliste loodusnähtuste kategoorias kõrge kohaga kevadistel vetel Saue Tammiku karujahil.

Uusi põnevaid formaate jagus jätkuvalt - see sama karujaht, valikhajutus Stroomi metsas, Aigrumäe puzzle, joon-koridor Mustmäel. Lustakas kulgemine Loomaia bingol.

Voose suvejooksu rada seljatas täielikult. Võib-olla ei olnudki küsimus niivõrd rajas ja maastikus kui iseenda kaotamises rajale ja maastikule. Sellist suhete pundart mõne teise rajaga lähiminevikust mäletan viimati mulluselt Jukolalt. Seevastu hämmastavalt ladusalt läks seal seekord, vaid paarist punktist möödajooksuga, marurahulikult aga kindlalt.

Mõnede päevakute rajad sümpatiseerisid oma hea kompositsiooni ja parajalt doseeritud keerukusega - Keava mägede, Pikasaare, Kloogaranna, Vääna-Jõesuu neljapäevak. Randvere neljapäevak, mis lasi ise valida, kas jooksed krossi või tungled täie raha eest mudrunud puude vahel. Tõsi, ega ma paljudele Tallinna päevakutele see suvi ei jõudnud, mõni hitt jäi kindlasti tundmatuks.

Mulle ikka meeldivad need asulasprindid - sel aasal linnuke kirja Ääsmäel, Keilas, Kanepis, Tallinna Botaanikaaias - kõik mõnusad rajad ja hästi korraldatud üritused koos muheda õhkkonnaga. Kanepis jagatud auhinnad olid juba eemalt suunurki üleskiskuvad vaadata.

Mõned maastikud suudavad üllatada - Andineeme kolmiksprint lasi just sellises vormis ennast uutmoodi avastada. Karepa rogain aga tõmbas kardina eest põhjaranniku tundmatutelt nurkadelt. Mõne maastikuga saabus leppimine - Jõelähtme ei mõjunud sel kevadel enam nii pelutavalt. Kiviviske kaugusel kodust Paepark, mis ei olegi enam ainuüksi tühermaalik kloaak.

Esteetilist naudingut pakkuvad maastikud, mis sööbisid hinge ja mällu vaheldusrikkuse ja iluga - Soome rogain, Stockholmi rogain, Sõmerpalu Suunto Gamesil, Kanepi asula.

Maastikud, mis füüsilise vormi ja vaimu proovile panid - eks ikka rogainid naabrite juures. Läti võsa rabas juba esimestest kilomeetritest ja Soome lõputud kivihunnikud jätsid maha alles viimastel meetritel keskuses.

Rogaine tuli see aasta kokku lausa viis - Läti, Soome, Karepa, Stockholm ja Kuusalu libahunt.

Kõik need rogainid mõjusid tänu nende korraldajatele ütlemata positiivselt. Laengu suurust ei tõstnud mitte ainult maastik ja seal rassimine, vaid mingi seletamatu fiiling keskustes. Samasse sooja miljöö loomise ritta võib asetada 100KP võistluse Kõrvemaal, Suunto Gamesi ja Suvejooksu.

Väikest rõõmu võib ju tunda järeltulijate saavutuste üle - kui väiksem oma esimesel iseseisval võistlusel Suunto Gamesil saadud 7. kohta tähtsalt meeles peab ja suurem pajatab lugusid sõjaväe metsarännakutest, kus ta ühena vähestest kaarti ja asimuuti mõistuspäraselt tarvitada oskavat ning o-juhtoinana kampa rännakul 4-kilomeetrisel otselõikel läbi jõgede ja tuulemurdude läbi tassis ning sel ajal kui tema seisatas, et korraks suunda kontrollida, ludrimad vennad kohe puhkepausi korraldasid.

Tippsündmus - Läti ERC. Noh mitte ainult sellepärast, et ERC. Iseenda katsumused sealsel maastikul ületasid seekord kõik mujal ettetulnu. Nii mõnegi kontrolltähiseni jõudmiseks tuli teha enneolematuid vaimseid ja füüsilisi ponnistusi, hoida kõik oma meeled täiskonsentratsioonil, et ratsionaalsemail viisil punktidesse pärale jõuda. Ja kuigi me ennast 24 tunni asemel suutsime forsseerida umbes 19 tundi, siis õhtu kella kümnesest mõõnast jaksasime nii Lätis kui Soomes üle olla.

Järgmise aasta kalender on metsakülastusvõimalusi juba tihedalt täis pikitud. Mõned on sihikul, aga eks aeg näitab, milliste ridadega luba elamiseks järgmisel aastal välja kirjutatakse.

Razzle-dazzle

2011-12-04T14:37:00.000+02:00

Talv kriibib ukse taga. Esimesed kohtumised maastikul vee tahkema olekuga - lumepärlid kõdunenud heinatuustide vahel.

Laupäevasel puzzle-orienteerumisel Aigrumäel oli hall pilvemass sinisest taevast minema lükatud, seega kuskil oleks pidanud olema päike. Aga ta oli kõikse aeg millegi taga peidus, imbudes välja vaid üksikutes paikades. Päike liigub praegu nii madalal kaarel, et pärast Pirita teed pidi linna sõites sättis tulekera end kella kolme ajal Kadrioru majade kohale loojuma. Ebatavaline kiirte valgusnurk linna siluetile, kui oled harjunud ikka suvise vaatepildiga, kus punane pall Tallinna lahte vajub.

Seekordne rada oli natuke selline razzle-dazzle (tähenduses: complex maneuver (as in sports) designed to confuse an opponent). Igatahes õnnestus hanitamine sedavõrd hästi, et ma juba esimese punktiga kogu oma pingutuse aja kirja saamiseks nullisin - punkti 40 asemel hoopis 44 esimeseks pidades. Keerutasin stardis rõngaid ikka jupp aega, et 44 asukoht paika saada, püüdes orienteerida end parkimiplatsi järgi, aga esimese hooga liikusin ikka valele poole. Punkti kätte saanuna sain üle kõhedusest, mida alguses viis mullistust kaardil mus tekitasid. No ja ega ma siis enne aru ei saaudki, et ämbri korraldanud olen, kui lõpuks 12. punktina 44 uuesti ette võtta tuli. Mõningane masendushoog pikema mõttepausi näol tabas mind keset kaarti 38 punkti juures seistes. Aga kas ma siis võistlema tulin siia või.

Tegelikult oli muidugi põnev, nuputamist ikka jagus. Näiteks 43 suutsin üles leida vist ainult tänu sellele, et eelnevalt sellest möödusin ning võsas selle asukohta meelde üritasin jätta mõttega, et sinna migil hetkel vaja uuesti sattuda on. Täieliku tünga valmistas 32 punkt, kuhu tuli siirduda 31st. Kui pealiskaudselt kaardipilti vaadata, siis ei lugenud esialgu üldse välja, et 32 hoopis teises nihutatud sõõris on kui 31. Kui ümbruskonna orvandid põhjasuunal korralikult läbi kammitud ja samasse kanti ka Triina jõudis, siis alles asusime koos hoolikamale kaardi vaatlusele. Nojah, teine sõõr ikkagi, osad väiksed teerajad lõppesid ei kusagil. Punaste ristidega tähistatud keelatud haudade vaheline ala lasi ringi paika keerata ja siis ka 32 hoopis teisest kaardi servast üles leida.

37 söötis heinamaal, kus kohati kõrgusid üle pea tundmatud rootsud ning teisalt jalg heinamätaste vahel kogu aeg vette sattus, oli punkt, mille suhtes nii mõnigi nördimust üles näitas. Näiteks Ilse oli kellegi metsa meelitanud lubades mõnusat kuiva männialust rada. Kui ma pärast apsakat 44 punktiga sain aru, et pean veel korra 37sse minema, siis niikuinii puusse pandud tulemuse tõttu seda mudast heinamaad uuesti külastama ei läinud. Sahkerdasin läbi ülejäänud punktid, milledest veel päris mitmed kordusid ning see lasi rakendada kohati ka mäluorienteerumise tehnikat, sest kord juba läbitud punktid tuli lihtsalt veelkorra läbi joosta, kus segikeeratud kaart rohkem eksitas kui maastikumälu.

Ei olnud sugugi paha. Kirgastavam hetk muidu nii mossis aastaajal. Kui kogu o-hooaeg sumbub veel viimasesse paari päevakusse ja aastalõpuvõistlusesse ning samal ajal on uus 2012 sise-hooajaga juba alanud.

Sillerdus aastast 1939

2011-11-26T23:51:00.000+02:00

Pistad nina teki alt välja kell seitse hommikul või südapäeval, ikka on öö.
Langevate jõulukuuskede alt jookseb karjudes linnakodanikke.
Hädakisa väärkoheldud euro üle.

Gotham City.
Selgusetu on veel, kas peaosa on Jokkeril või Batmanil.

Vihma ladistab päris tõhusalt kui end tumedatest kujutlustest lahti rebides Tondi sõjaväelinnakusse minema sean. Orienteerumiseks on see paik mulle alati võimatuna näinud - kas mahajäetud sõjaväehoonete ja Selveri vahel selleks mingit asjalikku väliruumi saab üldse olla. Retro formaat andis lootust maanurka uue külje pealt tundma saada. Ega ma ei teadnud tollest vanastki suurt midagi rohkem kui Tammsaare teelt või Tondi tänavat mööda autoaknast sõites paistab. Tammsaare läbimurret pole veel 1993. aaasta kaardilgi.

Seda huvitavam oli pihku saada 1939 aasta kaart, mille kohta Raiden kodus pärast teatas: "Nii nummilt joonistatud", süvenes veidi ja nentis siis, et ta ei saa sellest tegelikult mitte midagi aru. Mida need roolirattad tähendavad? Selverit. Oleks võinud öelda.

Minul arusaamisega kõige hullemini ei läinudki. Tsaariaja lõpus ehitatud juugendlikud kasarmuhooned ja Tondi tänav säilitasid orientiirid. Esimesed kaks punkti vanade ehitiste ja vundamentide järgi andsid võimaluse mõõtkavasse sisse elada. Tõsi kolmas(42) punkt Seebi tänava majade vahelises hoovis osutus keerukamakas, sest kauguse taju ümber uute nõukogude aegsete elumajade ja garaazibokside keerutades mida kaardil polnud, nõudis täiendavat dekodeerimise võimet või lihtsalt õnne.

Olukorda aastast 2011 paljastas kohati aga päris hästi legend. Näiteks 4(41) trepi üleval oli lahendatud kui suuna järgi minnes eemalt astmestik paistma hakkas. Ja nii mitmel pool mujalgi. 8(40) kaardil kujutatud järsaku serval võis ju lasta oletada, et äkki praegune tiigi asukoht tollega kuidagi haakub. Teel 9(39) komistasin puutüüka taha ning olin sunnitud pühendama aega autovõtmete otsingule, mis lahtisest taskust välja lendasid. Taipasin iseloomuliku kolina puudumist õnneks ruttu, muidu oleksingi sinna 39ndasse jäänud.

Sootuks humoorikamaks muutus teisel pool Tondi teed, ilmsesti vana Dunte suvemõisa pargi alal, kus 1939. aastal näikse mingid täiesti arusaamatud objektid olevad. Mida nende tingmärkidega ikkagi püüti edasi anda - lehtemets soisel alal? Ja mida need triibutatud ristkülikud kujutavad? Punktide 10-11-12-13 piirkond. No mida iganes - tänasel päeval on sinna meisterdatud mingi segane labürint aedadest, mida minu kaardil paraku polnud. Aiapunkti 11(34) juures moodustus minu ees kaks koolkonda - ühed, kes siirdusid vasakule alla põhja tagasi, teised paremale aiaäärt mööda ülesse. Koolkonnad olid ka erinevad punkti võtmise osas - ühed ühel pool aeda, teised teiselt poolt - kas nii oligi mõeldud. Siin ei aidanud legend mind ka põrmugi mitte. Mulle tundus selgelt kindlam variant Tondi-Tammsaare tee poolt vasakult. Kuigi polnud vähematki aimu, kas pean minema aia sisse või välja jääma ja kus läbipääsu mulgud üldse olla võiks. Paras bingo, aga väga traagilisi kaari ja sakke ei tekkinud. 13-14 lahendasin nii, et tulin Tondi tänavale tagasi, sest sealt poolt tundus oletatav teeots kindlamini tabatav, seda enam et majade ja aedade räga, mis kahe punkti vahele jäi, kaardil polnud.

Lõpus suutis paljusid segadusse ajada punkti 17(31) asukoht. Trepp Tere Tennisekeskuse välisväljakute juures paistis eemalt kätte, aga seda, et punkt on konkreetselt trepi all, ütles mulle legend. Isegi ei tea nüüd, kas pidi ütlema või oli see jälle natuke juhus, et punkt kohe silma jäi.

Terve selle aja ei tibanud piiskagi vihma ja korra tekkis hallide pilvede vahele ka helesiniseid kolmnurki. Mulle meeldis end sel veidral tühermaastikul, kuhu Preatoni buumi ajal tervet linnaosa püsti panna plaaninud on, lasta veidra kaardiga ninapidi vedada. Mulle meeldis end sel kasarmumaastikul, mis pea viimase kantsina 1940 nõukogude armee poolt üle võetud sai, imestama panna militaarhoonete suursugusest arhitektuurist. Ja võib-olla see on ainult välja mõeldud helk, mis helkis 20 aastat iseseisvunud Eesti kaardilt 20 aastat taasiseseisvunud Eestis.

Naastes tagasi käesolevasse aega, siis poistel läheb omapäraselt - kui Raidenile jagatakse I klassis kirjatükkide eest lillekesi siis Jussile miinipilduri huvitava ameti edukal omandamisel Kuperjanovi väeosas konte.

Nojah, ja hoopiski üles tähendamata on mul kuu aja tagune käik sootuks päikselisemas päevas Hiiu metsas.Tollest ei mäletagi palju muud, et sai palju joosta, aga 12(42) punkt keset raba üpris soojas oktoobripäikses oli hunnitu. Uskumatu vaikus ja ürgloodus nii kiviviske kaugusel linna ühest peamagistraalist.

Stockholm Rogaining'11

2011-11-15T22:50:00.000+02:00

Laupäeva varasel hommikutunnil vuristab Saab 340 propellerite põrinal ennast koos paarikümne reisijaga Tallinnast Stockholmi suunas. Reisile sattunud lääne-eurooplaste naljatlemine olude ja lennumasinate üle siinpool Läänemerd muudab reisi üpris lustakaks. Mil viisil suudab piloot läbi paksu pilvevati maandada lärmaka ja pakihoiulaekaid lahti raputava raudlinnu sujuvalt udusesse Arlandasse, jääb ilmsesti ametisaladuseks.

Jaan kulgeb lennujaamast läbi tuhisedes taksode suunas enesekindlusega nagu ta seda juba sadu kordi teinud oleks. Ja tegelikult ongi. Teades täpselt, kus end võileibadega tankida ja hoobilt isegi seda millise tõmmunahalise taksojuhi viipest end mõjutada lasta. Selle asemel, et seirata milline kuuest murjamist kõige pädevam Stockholmi tundja võiks olla, tasub uurida hoopis kirjasid taksoplafoonidel, sest nii võib säästa mõned kümned kroonid.

Novembri hallil lääne pool Läänemerd ei näi olevat vahet sellega, mis jäi idakaldale. Läbi sombuse ja raagus Stockholmi regiooni sõites rõõmustab Raiden iga tuttava firmamärgi üle, mis kiirtee äärsetes kaunismajade katustel kiirgavad, kuniks keerame Farsta Gümnaasiumi juurde - selle aasta Stockholmi rogaini keskusesse.

Hoiatussõnad

Farsta Gümnaasiumi aula ja söögisaal pidid mahutama ligi 400 rootslast, sekka mõned soomlased, lätlased ja kolm eestlast, kel plaanis kuuetunnise jalakäigu või neljatunnise rattasõiduga tiirutada Stockholmi kesklinnast 10 kilomeetrit lõunas - Farstas. Varaseid saabujaid võtab vastu korraldajate mõõdukas sebimine, millele lisandub tasapisi saabuvate võistlejate sebimine. Üldine õhkkond on nii marurahulik nagu oleks tegemist bridži klubiõhtu ettevalmistamisega. Rootslaste rahumeelsus ning iseendasse süvenemine ületab soomlasedki, kelles on veidi rohkem sooja semulikkust.

Stardipaigas

Kaardid ümbrikuga jagati laiali sujuvalt ja ausõna peale jalutati nendega veerand tundi enne avamisaega oma asjade keskele ning keegi lihtsalt ei koukinud neid lahti varem kui kell 11. Siis kui võis. SI-pulk oli kamba peale üks. Stardiala oli koolimajast oma 400m eemal, kuhu kõik kogunesid ilma mingi eraldi stardi chekita, sest sealt lihtsalt mindi laiali. Reeglid, mis lihtsalt kehtivad, mis võetakse omaks. Ei ole üldse diskussiooni teemagi, et keegi varastaks - aega, asju või midagi kolmandat.

Raja planeerimisega suuri raskusi ei olnud. Raiden oma seitsmendal eluaastal sai esimest korda rogainil proovile pandud. Ambitsioonikad vanemad panid lapsele lootuse, et ehk veame kuue tunniga 18 kilomeetrit välja. Raiden ise teatas küll, et on suvel lausa 15 km rattaga järjest sõitnud ning arvas, et kõndida oleks paras 6 kilomeetrit. Kusjuures just niipalju ta raskusteta vastu pidas - hämmastav teadlikkus oma võimetest.

Seetõttu oli kaks võimalikku ringi, mida üldse ette võtta - kas lõuna poole või mõningase rehkenduse järel tundus ratsionaalsem ring keskusest põhja-ida suunaline osa. Maastikul väga suurt vahet ei näinud olevat - üpris teederohke koos vahelduvate metsasemate reljeefilugemise ülesannetega. Nii kaua kui meie oma rada nuputasime, sirgeldas Raiden kiirelt oma variandi, loomulikult eesmärgiga kallis 101 punktis käia ;)

Tuleb tõdeda, et esikohti sihtivate härgade vaatevinklist ei olnud tegemist just keerukaima rajaplaneeringuga, mida oma senise kogemuse juures kohata on õnnestunud. Nagu tulemused näitavad, siis ratturitest, kel oli küll 2 tundi vähem aega, on 30 tiimi maksimum punktid kätte saanud ja see ei ole väga rogainilik.

Kaarte oli tegelikult kolm - üks kogu ala hõlmav 1:25000 mõõtkavas ja siis kaks eraldi zuum in'i just reljeefsema osa tarvis 1:15 000 suuruses. Neetult täpsed kaardid. Meie tempo juures oli eksimine selliste jooniste järgi välistatud.

Farsta ümbrus pakkus nendel paarikümnel kilomeetril üpris kõike, mida sealsest maastikust oleks osata tahtnud - mõnusatest kaljupealsetest männikutest kuni tõmmumat seltskonda koondava lihtsamate korrusmajarajoonini. Ebarogainilikud vaated kiirtee ületamisel (üpris sarnane Lasnamäe kraavile) kuni suviste rannaplatsideni järve kallastel.

Veidratest potipõllunduslappidest (natuke viisakamad meie pilpakülast) kuni suurte kontrormajade kvartalini; Scandic hotelli igavast haljastusest ürgmetsa ning kole-sooni. Uhketest kaldapealse kirkavärvilistest suvemajadest kaubanduskeskuse parklateni. Kõik see vaheldumas idülliliste eramu rajoonide ja ridamaja seksioonidega parkmetsa ja järvesoppide servas.

Eeslinna idüll

Esiotsa oli rogainimaastik pisut ebatavaline. Pigem OK Kompassi sprindilik - mööda tänavaid, Farsta tormajade ligiduses, läbi kaubanduskeskuse parklast, raudtee tunneli pealt, nädalavahetuseks väljasurnud kontorihoonete vahelt ja kiirtee tunnelite alt, laupäevaste õueaskelduste kõrvalt eramajade vahel, tänavatel mängivate laste ergutuste saatel. Ümberringi laupäevalinlik sebimine.

Kuid eeslinna keskusest eemal jäi liikumist aina hõredamaks. Vahest koer oli veel põhjuseks, miks end tuulutama oli tuldud. Veidi imekspandav oli kohata nelja meest mängimas tennist +3 kraadises rõskes laupäevahommikus. Peamised vastutulijad-möödujad olid kesklinnast eemal vaid rogainikiiksuga.

Jalutad mööda Stockholmi ja vastutulijad tervitavad - ikka hej-hej ja palju muudki arusaamatut rootsi keeles. Või on see lihtsalt rogainimise omapära, et liikumine looduses ja kambakesi tekitab positiivselt kiirgava energia, mis vajab väljaelamist. Näkku ilmub kontrollimatu muhelus.

Raiden kulges esimesed kuus-seitse kilomeetrit täiesti muretult. Pärast 24 punkti hakkas ta avaldama arvamust, et äkki hakkaks tagasi minema. Käänulistel metsaradadel kaljude vahel liikus ta oluliselt reipamalt kui igavamatel asfaldilõikudel. Poolel maal enne 61st tuli hakata kasutama vaimujõudu eesmärgistatud liikumise veenmiseks.

Söögipeatus, mille me pärast seda punkti tegime, aitas küll veidi jalgu puhata, kuid niiske ja jahe õhk ei lasknud kaua paigal püsida ning sooja saamiseks võtsime uuesti kiirema käigu üles. Tagasiteel pärast 44 punkti hakkas Raiden otsima istumise võimalusi ning üritas pargipinkidel igal võimalusel pikutada. Raputasin ja lõdvestasin siis ta jalgu ja pajatasime lugusid.

Hämaruse saabudes hakkas järvedest üles tõusma aina tihedam udu ning tumeda metsa taustal mõjus udu mäest üles roomamine üpris nõiduslikult. Kosutav oli näha keset seda kõledat vaikelu eemal liikuvaid paaris või kolmeses komplektis vilkuvaid tulukesi.

Eks viimane vahemaa linna asfaldilõigul läks juba tõsisema veenmisjõu rakendamisega. Niiskusest paksenev ning ääreni kõledust täis õhk oli see, mis sundis valusatele jalgadele vaatamata vennikese veheldes edasi liikuma. Madalamates kohtades järve ääres oli ütlemata lõdisemaajav ning suurte majade vahele jõudes tekkis kohati ka vastikut keerutavat linnatuult.

Kui finišisse jõudisme ja sooja koolimajja keerasime, küsis Raiden, kas ta nüüd või kokku kukkuda. Kuid ega ta nii väga läbi ei olnudki. Jalad ikka tuikasid ja surisesid siit ja sealt ning näod õhetasid meil kõigil nagu oleks maratoni läbinud.

Laadisime maha oma impressivse punktisaagi, nagu korraldaja Raideni pikkust silmates arvas ning asusime manustama maitsvat chilli con carne riisirooga, kuhu muidu isuäratavasse rooga oli rootsiliku kavalusega visatud ka mõned aniisikaunad, mis hamba alla sattudes tekitasid esiotsa küsimuse rootsi toidu eripäradest ehk lõputust lagritsaarmastusest.

Šokeerisime muu seas ka ühte kohalikku, et ei kavatsegi dušši võtma minna. Sest õigupoolest meie jalutustempo polnud suurt vett seljas voolama võtnud. Kuigi meid püüti veenda, et selline enese harimata jätmine on Rootsis keelatud, loobusime koolivõimla mõnudest eesmärgiga võimalikult kiiresti hotelli pääseda, kus kuuma vee alt rammestunult otse valgete linade vahele pugeda. Vast nad siiski andestavad oma steriilsesse maailma mõne tolmuse ja külmetava väsimusbakteri poetamise.

Kogu õhkkond oli säherdune TAOK rogaini või Libahundi rootsi variant. Selline soe. Nii nagu tegelikult iga kohaliku tähtusega rogain, veidi rahvuslike eripäradega, mis püsib paari-kolme inimese ületamatul entusiasimil. Lootuses et energia, mida nad nendesse üritustesse panustavad, peegeldub tagasi kõigi nende rõõmsate ja õnnelike matkajatena, keda ei suuda murda ka novembrikuine Stockholm, mis ilmselgelt sobib paremini pigem tubasteks tegevusteks.

Eriliselt sümpatiseeris meile aga maastik, millesse me seekord rändama sattusime. Tõelised põhjamaised peisaažid, sekka tsipake füüsilist pingutust kaljuküngatsel turnimisega. Porikuu rõskus üritas küll kurnata, kuid tegelikult kuiv ja suhteliselt tuuletu ilmaga vedas, mis viimast energiaraasu välja ei imenud. Väike risk seda üritust plaanides ju oli, et kaua me vastu peaksime näiteks lörtsiga, mida tugev tuul näkku peksab. Seekord hullemast sääseti. Foormumis on olnud ka ettepanekuid, et üritus ettepoole tuua, aga kohalik o- ja rattakalender olevat üritusi suvel-sügisel nii paksult täis, et ei mahu. Rohkem kui pooled osalejatest olid ratastega ja tuleb nentida, et rattaga oleks olnud õige mõnus seal ringi vändata.

Võib ju kahelda enda terves mõistuses, kui end novebrikuisesse nädalavahetusse kuskile Stockholmi äärelinna kuueks tunniks matkama sead, kuid asi on ju kulgemises eneses. Lennujaama kilin-kolin ja loksutamine veidi väsitab, kuid kõik see kokku aitab hallil päeval end hallist argipäevast suurte sammudega eemale rebida.

Võlu on selles luusimises, mis annab võimaluse uudishimutsedes kiigata tagalinna tagaaedadesse ning võlu on nendes tervitustes, mis saavad hüütud aeg-ajalt sel teel kohatud teiste sama veidrate tüüpide poolt, kelle rõõmsas heis on nii hämmastavalt palju peidus. Võlu on selles võõras maas, milles kõik kohatu on uus. Tõdemusega, et tegelikut pole midagi uut siin halli taeva all.

Tehnopol ööpimeduses

2011-10-28T12:29:00.000+02:00

Kolmapäeva õhtul hiilisin päeva tõmmuma poole saabudes Tehnikaülikooli taha. Sinna kus mõned kümned pealampidega tüübid Glehni metsa suunas jooksma pistsid.

Pimedus ikka pärsib. Isegi siis kui läbi hõreda männiku kumavad tehnopoli tuled, jääb samm aeglaseks, et mitte vastu puud joosta või mõnda auku koperdada. Peegelpildis kaarti ei tihanud hoopis võtta, sest tea kuidas kaardil pooled vahetanud maastik pimedas lahenenud oleks. Suutsin tavaliselgi kaardil staadioni endale valepidi ette mõelda ning otsisin kaheksandat punkti jupp aega väljaku teisest servast.

Muidu oli tegelikult mõnus sprindirada - esiotsa siksakitades hämaramas metsatukas ning lõpu poole aina kiirenevas tempos majade vahel. Tõsi, mõni osa majadest oli sootuks maa pealt pühitutud - näiteks TTÜ peahoone kuues korpus.

Iseenesest ma aegajalt ikka kahtlen oma tegevuse mõttekuses kui järjekordselt punaseid rõngaid loendama siirdun. Kuid sellel on veider omadus luua selgus mõtetes, mis muidu tükkidena laiali pudenenud on või sootuks kuskil pilves hajusalt ringi hõljuvad. Mõni lahendamata asi, mis vahel päevi kummitab, saab järsku pärast metsas tuuseldamist ühese ja selge lahenduse. Justkui kasutud ja segased mõtted saavad eest ära tõstetud rõngaste vahelisi etappe lahti harutades. Miski lahtiseletamata fenomen.

* * *

Hakkasin lugema Roy Strideri "Himaalaja jutte" ja sel hetkel kui võetakse suund Helsingist Mumbai suunas, paelus mind mõte: "Lendamine tänapäevaste hiidlennukitega on väga sarnane sattumisega nendesse universumi ussiaukudesse, mida ulmekirjanikud ja kvantteoreetikud nii elavalt on kirjeldanud". Mul on pealambiga pimeduses liikudes alati säherdune sarnane ussiaukudes liikumise tunne - auke ju pole, aga ometi on suurt musta enda ees vaadates ja seda läbides lõpuks kuskile kontrollpunkti jõudnuna tunne nagu oleks leidnud mõne koridori - ussiaugu, mis kohalejõudmist võimaldas.

Aga enne seda võtsin lugeda Viivi Luige ja Hedi Rosma "Ma olen raamatu". Kordamööda siin- ja sealpool maha istudes, jalutades, juteldes, on kogu nende tee jõudmaks Viivi Luige viimase lauseni: "See oli üks hetk enne elu-nimelist seiklust, ja ma ei tea tänini, kas ma olen lugeja või olen ma jõe kohale purdele pandud raamat." üpris see sama, mida sattusin lugema Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule" lugemismaterjalist: "/--/ kirjutaja tunneb sisimas, et kirjutamine on parim, mis temaga eales juhtunud on ja juhtuda saab, ning et see tähendab tema jaoks parimat elamise viisi, /--/" Või kui Vargas Llosast mõttearendustest lähtuda, siis kui see paeluss juba korra su sees istub, siis oled sunnitud teda toitma.

Ühesõnaga: seest ussitanuna, ussitan vahel väljas.

Nojah, siuglemiseks on sobiv lugu tänases "Sirbis" - Birk Rohelend "Tuhande näoga mees".

Hetki Kuusalu libahundilt

2011-10-23T01:48:00.000+03:00

Kuusalus võinuks ju loota, et salus kohtab kuud.

Siis kui aastaaeg on selline, mil puudelt viimasena lahkuvad lehed kustutavad tule.

Et saaks end valmis seada novebripimeduse saabumiseks, mille varjus hingitsevad hinged ajavad igatsuse hinge.

Kuusalus võinuks ju loota, et alevi vahele pudenenud libahuntijad tõmbavad vastutulnute suu muigele ja silmad suureks.

Siis kui aastaaeg on selline, mil kõndjad ei suuda pilku kõnniteelt üles kiskuda.

Et saaks korraks veel lasta meeli ergutada kollastel lehtedel enne kui hing kookonisse varjule poeb.

Veel kümmekond minutit enne starti jätkus minu ja Risto diskussioon huvitavate rajavariantide vahel. Neid oli meie nina eest läbi voolanud selleks momendiks juba kümneid. Ning ikka ei olnud me veel päriselt otsustanud, milline kolmest taktikast võiks kuuluda sellesse päeva - kas keskenduda maastiku ilule, huvitavatele ektrseempunktidele või punktidele.

Alternatiiv stardiülesande lahendamisele ilma, et veenda end põhikooli kehvas loodusõpetuse omandamises, oleks olnud, kohe huupi üks stardipunktidest ära võtta. Aga vahel võib ju endale ette kujutada, et sa tead, kes ei söö jänest, millega mõõdetakse soola sisaldust meres või mida kõike veel ning tagatipuks oskad kolmekümne piires arvutada.

Kuusalu Spordikeskuse hoovi pealt liikus Soodla veehoidla poole Kosu, läbi Härmakosu erinevaid punkti sakke tehes mitusada libahuntijat. Mõned lasid varvastel hea maitsta Linajärve soo, mõned Kosu oja veel. Mõned kulutasid Kuusalu tänavaid, mõned tallasid otse Aru suunal. Mõned lödistasid Rehatse kandis, mõned keerasid Kursi peale.

Tuuseldasimegi siis meiegi - natuke Kuusalust idas, turnisime takistusribal off-peak ajal, müttasime keerukamate hieroglüüfide kujulisi jälgi metsa jätta 30. punkti ümbruses ning paljusõnalisest mõttevahetusest tulenevalt jätsime tahaplaanile kõik oma kolm võimalikku taktikat, keskenduses rohkem ammu-pole-näinud-ah-metsa-tulime-või taktikale. Nii ei saa päris kindel olla, et väljakukkunud rajatrajektoor takkajärgi kaardi peale vaadates just arukaim võimalikest näib.

Tagatipuks hindasin kõvasti üle oma füüsilist vormi, kus kehva enesekriitikavõimekusega kaasnenud otsus, pärast ehitajate lisaülesannet Tiiroja juures, tingis miinus viis punkti kogutud skoorist. Nii nagu tavaliselt ei saa üle oma varju hüpata, ei suutnud ma seekord endast läbi joosta.

Libahundi lisaülesannete muhedus, nende ettearvamatus ja vaba valik muudavad rogainiliku kalgi kalkuleerimise taustal kulgemise pehmemaks. 85. punkti juures 100 m kauguselt teeharudelt punkte tomeldes kokkulugevad tüübid meenutasid natuke osooni eest põgenevat doktorit. 84. punkti ümber tiirlevad veekandjad soiste veteväljade vahel olid kui tagurpidi pööratud veekandjad kõrbes. 81. punkti paarissuusatamine üles liivahunnikutesse aga veenis, et keskmine eestlane võib ka kõige liivasemast mäest üles suusatada.

Meil jäi küll külastamata kaugeim - kanuutamise punkt, kuid tollest tavapärasest mõlamisest suurt puudust ei olnudki. Sutsuke vetelkõnni oskust 42 ja 64 juures ei oleks kurjast olnud. Ennelõunane trööstitu seenevihm kadus õhtuks sootuks ning muutis männimetsa vaid veidi kosuseks, härmakosuseks.

Kuusalu külastuspäeva lõpetuseks ligunesin väljapakutud basseinis, lastes end uhtuda kaasteeliste poolt tekitatud kloorivee lainetel.

Imetlus ja kiitus, mida jagada korraldajatele, ei mahu ainult tänusõnadesse. See hõljub kõigi nende meeltes, kes tihkasid kutse vastu võtta. Ning hea kui keegi maldab kutset viimasel regimise tunnil meelde tuletada.

Vast on novembril nüüd raskem oma tumemusta masendust lauaservale peotada. Kannad ta veeks, suusatad liivaks, kärutad roosaks palliks.

Paaris, teate,

2011-10-10T23:56:00.000+03:00

... oldi pühapäeval suuresti Botaanikaaeda kogunetud.
Päike kuldas sügisest keskpäeva kui tagumise värava juurde mõned paaris ja paaritud orienteerujad ilmusid, et korda mööda või korraga taimede ja põõsaste vahel mõnesid kontrolltähiseid kohata, mida eesaiast sisenenud botaanikahuvilistest paarid mõneti kahtlustavalt seirasid.

Üldises hasardi ja konkurentsi tekitamise huvides moodustasin paari Signega. Tihkasin avavahetuse enda peale võtta. Varasematest aegadest nii mõnedki korrad risti-põiki läbi joostud peenravahed ja põõsatukad suutsid juba teise punkti minnes suunalt eksitada ning nii teisegi teevaliku võiks teraselt üle takseerida. Vaatamata soojale sügisele olid heksanurksed roosipeenrad üpris hõredaks jäänud ning sõnajalgade orus külitasid üksikud röötsakil pteridofüüdid.

Kuid peamiselt nõudsid rajad kiireid jalgu, mida minu küljes ei olnud. Lõppkokkuvõttes oli meie häving esikoha naispaarile köömes kogu emotsiooni eest, mida Kompassi päevakute väikses ja mõnusas osalejate ringis õnnestub üles korjata, sest kui päeva esimeses pooles mõned minu mõttevahetused kodustega mõnevõrra resoluutseteks kippusid minema, siis o-doosi kättesaanuna ei suutnud pisiasjad pärastlõunal mind enam rivist välja lüüa. Meeleolukad seigad taimedega ja kriitilised rajaanalüüsid kaasvõistlejatega lahustasid argipäeva sekeldused.

Uue nädala lõpus on plaani kohaselt võimalus mälu pingutamiseks Kadrioru pargi territooriumil.

* * *
Kiiksime meiegi üle "Raja metsas". Asjanduses on teatavat elegantsi. Võib-olla meelitab masse kohale justkui mingi lapsepõlveunistuse reaalsuseks pööramine - see puude kohal hõljumise tunne. Või viis kui kergelt ja lihtsalt sind maapinnalt üles puuvõrade vahele viiakse. Lummab see kuidas valgete loogetega kalkuleeritud tehiskonstruktsioon vastandub tumedatele ja krobelistele puutüvede ning okste juhuslikkusele.

* * *
Anna Gavalda "Lohutaja" on kirjutatud liiga paksuks, mille tõttu osad tekstilõigud ei hoidnud enam kinni, vaid lasid mõtte täiesti oma radu mööda liikuma, eriti esimeses pooles. Vahel sai tekst siiski Gavaldaliku riukaga uuesti end fookusesse tagasi. "... leppis ta sellega, et sai vähemalt geograafilisestki vaatepunkist oma koha siin maailmas määrata, ..." Võib-olla sellepärast tekibki orienteerumisest rahulolu tunne ja sõltuvus.
"Absoluutselt kõigest saaks imelise jutustuse, ... Absoluutselt kõigest ja iga inimese elust ... Ainult et me ei leia kunagi kedagi, kes meid kuulaks..." Ja ju siis ei jäägi muud kui kohviku nurgalauas istudes oma sõnadele kuulaja välja mõelda, tunda saamata kes on see kuulaja. "Lohutajas" leidis jutustaja oma kuulaja üles, nagu ikka. Ja see teeb selle loo pisut triviaalseks. Vahel on parem jäädagi väljamõeldud kuulaja lumma, aga vähemalt ta on olemas. Vahel on parem väljamõeldud maailm lõhkuda, sest tõeline osutub etemaks.

XII TAOK Rogain Karepal

2011-10-02T14:41:00.000+03:00

"Ühel varajasel hommikul ärkas Nuuskmõmmik oma telgis ning tundis õhus sügist ja lahkumist.
Äraminek saabub nii kiirelt! Sellega muutub kõik, ja see, kes alustab rännakut, kardab iga minuti pärast." *

Kolletamiskuu esimese päeva hommikul oli Karepa Noortelaagrisse kogunenud 900-pealine nuuskmõmmikute parv, kes asus püüdma sügist. Oli see siis plaaniga jooksujalu tabada iga minutit või jalutades minuteid pikemaks venitada.

"Ta juba jookseb seljakotti selga vinnates ja on viimaks teel, äkitselt rahulik nagu puu, millel ei liigata ükski leht. Telgiplatsist jääb maha tühi kolletunud rohuga ristkülik."

Viimastel minutitel enne teelesaatvat pasunahüüdu, tormas stardiala poole mimeid seljakotti selga rebivaid rogainijad, kes sahmisid SI-pulkasid kontrollida, tossupaelu pingutada, joogipudeleid täita, mütsi pähe sättida, kuniks kogu kokkutulnute voog Karepa laagriplatsilt mööda metsaradu laiali valgus, jättes maha äratallatud stardiristküliku. Taustaks mühisemas läbi männituka kostev meremürin.

"Ranniku ääres oli palju orge. /---/ Ühes sellises orus elas täiesti omaette Filifjonka. /---/ Õu paistis täiesti tühi. Pesunöörid olid sisse viidud, puuriit kadunud, ei olnud võrkkiike ega aiamööblit. Seal ei leidunud jälgegi tollest meeldivast pisilohakusest, mis tavaliselt ümbritseb üht suvemaja."

Läbi Rutja küla esimeste punktide poole kulgedes võis tõdeda, et vaatamata päikesepaistele ja mitte nii dramaatilisele sügisele, olid filifjonkad ometi kõik peitu pugenud. Küla elustas see osa rogainijatest, kes olid otsustanud siirduda läände. Alles päeva teisel poolel küla vahelt tagasi siirdudes oli näha mõnda sügisprahi kraamijat.

Nojah, juba hommikul Viitnast läbi sõites oli veidi kummaline vaatepilt, kui üle maantee kõrtsi poole jalutas vaid üksik lammas, või jäär. Sealgi inimeste asemel vaid pudulojused.

Rajarehkendus

Rehkendasime, mis me rehkendasime, aga rada tuligi välja umbes selline nagu Eduard soovitas. Kuna rajameister oli eelinfos hoiatanud kaardi keskosa eest, jätsime viielised 55 ja 56 keskelt lõunast kohe välja. Jõe ületamise, all lõunas välistasime samuti üpris kiiresti, kuna ida poolt üles tagasi tulla ei tundunud kõige ratsionaalsem ja väga kaugele itta poleks me oma tempoga jõudnud. Nii tuli lääne pool Selja jõge umbes 30-kilomeetrine ring ning pärastlõuna pidi näitama, kas meil jääb veel võimalust püüda midagi ka Selja jõest ida pool.

Nii palju rehkendasime siiski valesti, et lootuses jõuda pärast üleval idapoole Seljat, jätsime teisel pool välja paar kahelist ja all 35. Kaheliste läbimata jätmine näib nüüd tagantjärgi muidugi rumal, eriti 24, mis poleks teekonda ka suurt pikendanud. Sest sihid olid tegelikult enamus kõik laiad kaherajalised ja enam-vähem hästi läbitavad. Võimalik, et intensiivse tuulemurdude koristamise tõttu on sihid kõvasti kasutuses olnud. Ülessongerdatud jubedaid vett täis traktori jälgi tuvastasime vaid paaris kohas, enamus raiesmikke olid üpris ladusalt läbitavad (või pärast Lätit ei suuda meid enam lihtsalt ükski raieala rivist niisama lihtsalt välja viia). Tegelikult oli paljude kraavide kõrval sihte, mida kaardil polnud ning nende siniste ristkülikute servi mööda liikumine ei olnud sugugi vaevaline.

Rajaläbimine

Liikusime oma plaani järgi läände, noppides esmalt põhjaranniku punkte - 21, mille järel maanteelt 30nda punkti ümber laiutava vesise ja poolraitud kasevõssa sattumine tuletas meelde, et kuhu õieti tuldud sai.

50nda nina tabamine emmalt-kummalt poolt oja ei läinud just hoo pealt, aga ülemäära aega ei raisanud. Edasi 32 ning 41, viimasest lahkusime tuldud teed tagasi ringiga, kuna otsesiirdujate häälitsused ja kulgemise kiirus raiesmikus ei jätnud kaksipidi mõtlemist. 22 ei olnudki nii lihtne nagu oodata oli, ettejäänud laia kraavi tõttu, aga leidus nii looduslikke kui kaasvõistlejate poolt rajatud kännupurdeid, mille abil jalad endiselt kuivaks sai jätta. Kui sel rajalõigul mõned võistkonnad meist juba kolmandat korda mööda sumasid, siis tekkis meil Jaaniga küsimus, mis aegruumis me õigupoolest liigume või kas nende maakera on ümmargusem. Aga ilmsesti sellises, kus mõned võistkonnad selle ajaga kaks punktikohta läbisid kui me ühega hakkama saime.

Surusime oma trajektoori ikkagi ka algselt küsimärgiga 42 ning läbi Eisma küla merepoole minnes, kui tuul läbi kõvema venna poolt rajatud tuulemurru koridoris näkku vuhises, võis vaid ettekujutada kui erinev oli maastik seal kandis paar aastat tagasi. Liivilikud unistused - kui seda metsa ees ei oleks, olid reaalse vormi võtnud. Mõõdukalt kummastav oli seal Eisma majade juures tumesisinist mereriba silmapiiril imetleda.

Kaardi lääneservas asuvate punktide 51-52-53 raskusaste seisnes nende leidmises õigest ojakäänakust ja neisse pääsemine tuletas meelde südasuviseid Läti metsi. 51 õnnestus üpris hästi. 52 kaldusime liiga läände ise teadmata kummale poole tegelikult ning vähevõitu rahvast ja olematud lohad nõgesekallastel võttis veidi kukalt kratsima. Poolenisti sisetunde ajel saime kohale. Seevastu 53sse viis kõvasti võimsam loha. Ka seal kaldusime ise õigest sopist liialt üles, kuid laiad rajad heinas juhatasid kohale.

34 ja 43 ikka jälle tormimurrust räsitud metsad, kus üksikud veidrad püstijäänud puudetukad koos alustaimestikuga lasid aimata, mis laadi piirkonnaga oleks võinud tegemist olla. Nende kahe puntki vahele oli plaanitud 24, aga mis asjaoludel me 34st 43sse hoopis alla teed mööda ringiga minna otsustasime, kes seda tagantjärgi mäletada tahabki.

54 juures olevad sälkorud ning 33 kandis avanev vaade Selja jõele olid vaatamist väärt. Uskumatult kõrged kaldad ühe Põhja-Eesti jõe jaoks.

25-31-40. Rutja lennuvälja ümbruse imearmas männimets vaheldumas kiirelt rändrahnuliseks ürgse taimestikuga seljandikuks. Teel 20ndasse jõudsime teelahkmele kus küsimuseks jäi, mis liiki filifjonkade aedikutest meil tuleb läbi minna, ilma et satuksime hoovi või keelualasse, kuid hobusekopli värava küljes olevad positiivsete smailidega kirjad tuletasid meelde vana head Helveetiamaad, kus on üpris tavapärane liikuda läbi karjaaedade.

Nüüd oli meil napp kolmveerand tundi jae aeg otsustada oma jooksuvõimete üle, kas tuua ära ida poolt vähemalt ükski punkt - 47 näiteks. Eneseusk oli veidi lagunenud kummalise puusavalu tõttu ning teisi rahulikke tatsajaid vaadates ei olnud käimatõmbajat. Selline hea mõnus retk oli jalas ja ega ei raatsinudki seda hullunud tormlemisega lõhkuma hakata. Nii kulutasime veel mõne momendi Selja jõe imetlemisele, et seekordne metsakäik pool tundi enne kella kukkumist lõpetada.

Jaan muidugi nentis, et me liikusime tavapärasest veidi uimasemalt ning teoreetiline varu plaanitu läbimiseks oli iseenesest olemas, justkui lisa kümme punkti aitaks maailma rohkem päästa. Sportlikkus mõttes on meil juba neljandat aastat õnnestunud ühes asjas esimene olla - võistkonnale numbri klikkimises.

TAOK rogain on endiselt pigem sotsiaalne üritus, kus igale teisele võistkonnale saad tuttava äratundmise tere jagada ning mõnede võistkondadega liigud peaaegu terve tuuri või siis mitmeid ja mitmeid punktivahesid koos.

"Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda ja soetada nii suuri tagavarasi kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa /... / Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad. Nad kobavad ümber seinte ja otsivad sissepääsu, aga ei leia, sest viimane kui üks neist on suletud ja seespool istub too, kes on olnud ettenägelik ja naerab endamisi oma soojuses ja üksinduses."

TAOK rogain on üks selline koht, kus korjata koos teiste nuuskmõmmikutega soojust ja mõtteid. Iga tervitus, mis sind rajal tabab, annab tüki väärtuslikku soojust. Iga sügiseilming või maastikuvorm, mis su rajal nähtavale ilmub, annab tükikese mõtet. Sajad rändurid naasesid päikseloojangu eel tagasi stardipaika, taskud ja hing täis soojust ja mõtteid, mida isegi pikavõitu supisaba killustada ei jõudnud. Ma vähemalt kujutan ette, et see nii oli.

Ja jäägu nende krõbivanade, prahipapi, kronksuonu ja taadikõbide hingele, kui nad nende soojusetükkide kogumisel veidi koduvanalikult käitusid. Sest talv tulevat külm - lestad pidavat juba augustist saati paksud olema ning kassid ei mahtuvat enam suvistest aiaaukudest läbi.

* See ja kõik teised tsitaadid Tove Janssoni "Hilja novembrist"

Sõmerpalu-Soe

2011-09-25T23:27:00.000+03:00

Et nagu Sõperpalu-Hundi või nagu Sõmerpalu-Lämmi.

Oleneb kust poolt vaadata. Põhja poolt alla mägede poole kiigates oli näha, et ometi oli keegi hooaja lõpus leidnud üles metsa, mille taimekooslusse ei tarvitsegi lugamatuteks tundideks kinni jääda. Tõsi, niipalju sihiriste kui võib üles lugeda tollel kaardil, kohtab vaevalt mõnel rogainigi laudlinal.

Sel päevavanusel sügise hommikul kui Juss kuskil Edinburghi tänavatel kolistas, toppis ülejäänud pesakond end autosse, et siirduda lõunasse Võrumaa metsade vahele natukesele osoonidoosile. Korralikumas o-metsas polnud meist juba ammu keegi orienteerunud, kui paar rogaini välja arvata.

Sõmerpalu motohalli ümber ja natuke ka seal sees sagis kaks päeva sadu kodanikke, kes siirdusid riburadapidi mõnusasse metsa, kus päikese soojendatud kehasid jahutas aeg-ajalt mõni vihmavaling.Teekond starti kestis teisel päeval nii pikalt et Heidi jõudis ära pajatada terve seikluse jagu lugusid aastataguses Riia ümbruse metsades ning ega esimeselgi päeval pääsenud kohrvitäiest sisemõtisklustest. Mets võimaldas kiiretel jooksjatel olla eriti kiire ning pühapäevakutajatel nautida täiega igat sammu, mida sai astuda männiriisikases männikus või hõredas kuusikus või eeskujulikult korrastatud raiesmikul või künklikel sihtidel või sõnajalavälul või vahel ka mõnes tihnikus või väga harva mõne murdunud männi kõrval. Tihedamast metsatukast sai tänu rikkalikult rajatud radadele alati ümberringi joosta. Lihtsalt lausa lustlik laas. Või nagu Jaan nentis, las lätlased ka näevad, milline üks o-mets peab välja nägema.

O-tehnilises mõttes ei sundinud rajameister seekord samuti kulgejaid end pooleks nikastama. Palju oli teevaliku küsimusi ning esimesel päeval ei õnnestunudki midagi ekstreemset korraldada. Kui, siis viienda punkti(43) piirkonnas lugesin välja keskmise kaeviku, millest punkti otsisin ning kuuskede vahel mõned ajaühikud hämmingu peale kulutasin.

Teisel päeval oli isegi rohkem sellist mõõdukat reljeefis susserdamist. Juba teises(57) punktis kaldusin valesse orvandisse ning korra suutsin järje käest päris kaotada - seitsmenda punkti poole kügeledes vajusin liialt vasakule, kauguse taju oli aga hästi paigas, taipasin kiirelt otsa ringi keerata. Tumeda ja heleda metsapiir oli selgelt hoomatav ja selle järgi sain end paika. Mõningast pikemat nuputamist tekitas etapp 8(74) - 9(60) üle karjääri, lõpuks läksin lõuna poolt mööda serva. 10sse (70) siblides sattusin samuti esiotsa naaberpunkti. Seevastu 12le (46) sain otse peale, aga pikalt heietasin, kuidas liikuda. Triibulisest märjast männinoorendikust läbipugemise tulemusel olin okastega üleni kaetud nagu noor sipelgapesa. 13st (80) lahkumine tekitas erinevaid mõtteidusid, kuniks säästsin enda alla jõe äärde laskumisest ja mööda võsasemat ülemist harja sihi risti sihtisin.

Raiden osales esimest korda iseseisvalt M8NR rajal ning suutis hakkama saada nii raja kui kaardiga. Pärast esimest päeva tekkis tal täitsa hasart uuesti proovida. Kohati tundub, et nöör on rahustuseks rohkem närvilistele vanematele, igatahes suutis Raiden pärast kaardi peal näidata, millisest sihi ristist ta üle jooksis ja kuidas ta siis ennast jälle õigeks sai ning kus ta lindi trajektoori eiras, et otse minna.

Oma pealinnast kurnatud kehasid ja lõunamaa metsadest väsinud vaimu läkisme turgutama Värska Sanatooriumisse, sõites mööda sügislummas Võrumaad kui seljataga laskuv päike virutas kiiri vastu eessiravaid tumemusti vihmapilvi. Plinkisime pulmarongi sabas ja oi-oi-oiatasime tee ääres kraavis külili uhiuute mersudega treileri üle. Veekeskuses võdisesime värskavee vannides, ligunesime basseinis varbad kortsu kuni silmad kloorist tasapisi kipitama hakkasid ning jalutuskäik veelgi osoonsemas pargis pärast veeprotseeduure mõjus täiega puuga pähe lajatavalt. Selgusetuks jäi miks keegi ikkagi ühel päeval arvas, et kaevame siia 450 meetrise augu, kust hakkab ülihuvitavat 570 miljoni aastast vett tulema, mida on hea niisama rüübata ja mudaga koos endale peale määrida, aga nii ometi on.

Teisel päeval olid kogu pesakonna stardid õnneks esimese tunni sees nii, et keskpäevaks kõik oma sooritustega ühele poole said ning kojusõidu tee Tartust läbi Ahhaa Keskuse seadsime. Teadus näib tänasel päeval üpris füüsiliselt tajutav nähtus olevat ning kõikvõimalike vidinate ja meelte segikeerajate vahelt pääsenuna võib teadus olla ka jäätist limpsides Newtoni õunapuu vahtimine samanimelises kohvikus.

Kosutav nädalavahetus. Metsast, veest ja teadusest sügiskirjuna uude nädalasse.

Pae karjäär → Paepark

2011-09-23T00:07:00.000+03:00

Suvise sprindiseeria lõpus seisis kalendris etapp nimega "Pae karjäär" ja veel öise etapina. Tundus ikka väga pommiauku ronimine.

Ometi, uudishimu ning kodust kiviviske kaugusel seni külastamata paik, nagu selgus, siis kaardi servani oleks jala olnud ukse eest umbes 150 meetrit, sundis poole üheksaks õhtul end ühe Pae tänava ühiselamu tüüpi maja taha ajama.

Kas starti tulnute näol oli tegemist hingelt vaprate või lihtsalt lootusetu o-kiiksuga tüüpidega, ega teagi mis neid sügispimedusse ajanud oli.

K-punkt oli tühermaaliku võpsiku serval, millest kaardi järgi oleks võinud mitmed rajad läbi minna, aga kui ma pajupõõsaste ja koirohu vahel mahajäetud monitorideni jõudsin, siis ma ei olnud enam päris kindel, kuhu minna. Pimeduses o-siblimine ei tundu mugav, ruum jääb ahtaks ja silmapiiri pole ollagi. Natuke rõhuv ja ikka tuleb ennast justkui tõmmust päevaosast läbi murda, et edasi pääseda.

Vahemaad olid ikkagi tillukesed ja üpris ruttu olin lagedal, lillepeenarde ja mänguväljaku rajatiste juures. See esimese kuni kolmanda punkti piirkond oli tegelikult sümpaatne ja omapärane astangu ja treppide süsteem otse veepiiril.

Neljandat punkti minu kaardil justkui poleks olnud. Finishis tuli väja, et oli ikka küll. Mina seda punktirõngast ei näinud. Lasin kohe pika hooga viiendasse, mis oli üks veider kokkaetud mägi. Talvel hea kelgutada?

Hoog oli nii suur, et siirdusin järgmiseks ühe jutiga kuuendasse välja. Pimedas ei saanud eemalt aru, miks inimesed vee peal kõnnivad. Tähise helkur läikis eemalt kõrgendikult vastu ning see näis kuuenda punkti juures oleva saarena. Helehall ala kõrgendiku ees oli aga hoopis suurte siledate paeplaatidega ala, mis vihmast märjana läikis pimedas vastu sarnaselt karjääri veepinnana. Segadus kestis kuni punktini turnisin ning adusin, et kaks eelmist on vahele jäänud. No eks käisin noppisin need ikka ära.

Üheksandast punktist astangu serva alt üles ronides, plinkis teiselt poolt Laagna kraavi vastu Valge majakas justkui julgustades, et ma ikka päris eksinud ei ole ning taamal sirav tulede rodu lasi aimata uudset vaatenurka linnahorisondile.

Kaks viimast punkti asusid taas väga vaba kujundusega pargi osas, kus inimesed kujundavad ise radu isevohava taimestiku vahel.

Nagu Jüri ütles, siis tegemist on praktiliselt Kadrioru pargi jätkuga - Kumu tagant üle Valge silla ja oledki Pae pargis, kus ümber vana karjääri kulgeb lillepeenarde ning rohkem ja vähem joondatud põõsaste vahelt läbi täiesti rullitav/joostav/jalutatav rada. Täielik strolling park ümber pommiaugu. Kusjuures tegelikult tekkis korra täiesti see Jaapani pargile omane efekt, kus kulgedes keset haljendust, domineerivad roheluse tasutal silmapiiril kõrgmajad ja linnamüra kostub kulgejateni tuhmi foonina. Mulle meeldib see ruumi lõikamise efekt, kus kahes kõrvutiasetsevas ruumipunktis kulgeb aeg täiesi erineval kiirusel ning erilist meeleseseisundit tekitab aeglasemas punktis viibides teadmine kohe siinsamas, hoopis kiiremini tormavast ajast, mis läbi selle tuhmi fooni end aimata laseb. See on natuke justkui võimalus peatada aega, lasta tal hingetõmbeks kohvi juua.

Väga urbanistlik park. Ilma liigse taimede joondamiseta, ometi teatavat esteetilist rahu pakkuv. Õigupoolest saab nüüd juba ühe jutiga päris tõhusa raja, varieerudes läbi erinevate pargitüüpide - alustades näiteks Kadri tee otsast Jaapani aiast läbi, üles Kadrioru pargi ülemisele astangule tammesallu, sealt lossi tagant läbi prantsuse reguraalpargi Apollo platsile, rosaariumi juurest alla, ümber Luige tiigi krahmates nurga pealt Pargi kohvikust kaasa kohvi ja mõnusa saiakese, Koidulast tagasi üles, vene muuseiumi juurest Apollo platsi Kumu poolsest servast Peetri maja juurde, trepist üles Valge tänavani, üle silla uue Lasnamäe linnaosa valitsuse hoone juurest Pae parki, kus tiir ümber karjääri, uuesti Valge silla peale, Peetri ringi mööda Jaapani aeda tagasi. Või sajal muul moel alustades kusiganes muust punktist.

Ahjaa, seal Peetri ringi tagumises servas, Kadri allee viimases osas on kuu aega üleval mingi üpris omalaadne installatsioon - rada metsa vahel vms. Aga muidu on pool parki muidugi täiesti üles songitud praegu.

Pae karjäär muutus täna minu jaoks Pae pargiks. Hea kui on inimesi, kes säherdusest muundamisekunstist lasevad osa saada.

Kolmiksprint

2011-09-12T00:42:00.000+03:00

Käisin laupäeval Andineemes SRD kolmiksprindil. Hämmastaval kombel ei olnudki sealkandis talv noori mände hulgakesi maha murdnud, vaid sai üle mitme aja valdavalt hõredas männikualuses ilma turnimata silgata.

Kohaletulnud naisisikute vähesuse tõttu tuli läbida kõik kolm sprindiosa, kuigi viimasesse pidavat saama ainult kolm paremat.

Esimesed kaks kilomeetrit sprinti kulgesid tavalise suundorinteerumisena Jõekääru Perepuhkuse ümber. Esimesse punkti minnes taipasin üle kontrollida kaardi mõõtkava, mis aitas vältida punktidest ülejooksu - 1:5000. Vigu teha ei õnnestunudki - niisuguse suurendusega reljeefi saab päris tõhusalt välja lugeda. Ääretult ehutav oli pääs viimasesse punkti - kui olin mõned meetrid lõuani nõgestes kahlanud ja asi väga torkivaks läks, siis oleksin peaaegu, et otsa ringi pööranud ja tagasi sumanud, aga tagasitee tundus selleks hetkeks juba nii õudne, et katsusin vaid veel kiiremini läbi risu punktini tungelda. Sügisnärtsinud nõgesed, aga torkisid nagu saadanased.

Teine kaks kilomeetrit sprinti tõotas tulla humoorikam - sest pakuti reljeefikaarti suhteliselt ujuva reljeefiga osas teisel pool teed puhkekeskusest. Esimesse punkti jõudsin rohkem klassikalise PT-ga, kuid teise punkti minnes vedas see rängalt alt ja mitte mõmmigi ei saanud aru, millist küngaste vööndit julgeks pidada kaardile veetud 2,5 meetrikõrguseks siiluks. Kuskil see punkt pidi ju lõpuks olema ning pärast tihedamat siiberdamist paistiski taas üks lootustandev küngas. Hiljem startinud Merike ja Maris said mu seal kätte ja nii oli ülejäänud osaga veidi lihtsam, tuli nende selgadega vaid silmsidet hoida, et trajektoor õige püsiks ning hõre mets lasi seda ka pikalt teha. Pärast viiendat punkti kadusid nad silmist, aga lõpu osa ei olnud enam nii kaelamurdev.

Õige võistlus algas ju alles nüüd, kolmandas valikpunktidega osas, kus tuli kaardile kantud 18st punktist 9 võimalikult kiiresti pulgale noppida. Noh, jah - enne kui midagi tarka suutsin välja mõelda ja liikuma hakkasin, väänasin jälle ühes augus parema jala välja. Masendav. Tolles raiesmiku servas oksarisus võib sellest ju isegi aru saada, aga see, kuidas ma üks päev raamatupoes, täiesti siledal põrandal, täiesti sirgete tossudega, täiesti rahulikus kõnnakus jalast välja astusin, läheb juba anomaaliate klassi. Narr oleks raamatupoe riiulite vahele vedelema jääda olnud, samal ajal kui metsas mätta vahale istumist ei pane keegi tähele. Toona poes oleks võinud ümber minu joonistada sädemepilve, mida tavaliselt Tomi ja Jerry multikas panniga pähe saanud kassi muhu ümber veetakse. Eile metsas nii valus polnudki, toibusin üles ja jalutasin oma 9 punkti lõpuni. Täiesti kogemata kukkusid 4 viimast punkti umbes täpselt samale trassile kui esimese sprindi viimased neli punkti. Võib-olla sai natuke napakas haak 31sse tehtud ja oleks võinud pigem 34 võtta.

Mets oli Andineemes hea mõnus nauditav läbida ja õhtuks olin nendest sprindilikest lõikudest päris rammestunud. Väga suur vihmasahmakas tuli alla alles ära minnes. Tükike poolsügist taskus.

* * *
Jätkasin sügistormlemist tuhandetega Vabaduse plaltsilt Vabaduse platsile. Vaevalt et see ainult Tallinki poolvaba pääse Stockholmi on, mis suurel hulgal kodanikke suurt osa teisi linnakodanike hullutamas on, kes jälle otse sadamasse ja maalt koju ei pääse. Või just see kius ongi. Õigupoolest oli päris camp kulgeda pikalt mööda trammiteed ja kuulata sadade teiste sibajate tossutaldade pladinat kuniks see kuskil Russalka juures mingi kiskoori lärmi kadus.

Käisin seal juba kolmandat aastat 10km aega alla tunni taga ajamas. Aga ikka mõned minutid üle. Seekord küll vaid poolteist. Pean samas tempos aega parandades veel mõned aastad jätkama. Koormav, aga motiveeriv.

* * *
Sügisrahutust saab ka raamatutesse mässida. Nii olen lõpuni läbinud Lauri Sommeri "Kolm yksiklast". "... kyberneetikud ja metalingvistid, armastajad, leiutajad ja nõiad - eks neid kanna ju edasi seesama, ainult erinevalt rakendatud uid: maailm on muudetav". Tea, kas on - vahel ei leiduks nii palju yksiklasi, kui oleks. Melanhoolne lugemispala. Muutis enesegi sissepoole pööratuks.

Teine päev kahmasin raamatupoe uudiste letilt Valdur Mikita "Teoreemi" ja pääsesin üksindusest välja. Seniks kuni jänesekapsa teoreem tõestatud sai, oli kõiksuses uitav rahvahulk meeldetuletanud kui mitteüksi me oleme. Nõia teoreemi tõestamatusele kaasaelamine lükkas kohati täiesti segaste südmuste keerisesse, mis saavad aset leida ilmselgelt ainult sellest tulenevalt, et maailmas elab rohkem kui üks inimene. Tänu Valdurile võiks ju loota, et ma ei ole "Inimene, kes on lugudest ilma jäetud, kõneledes eluaeg aina ilmast, autoõnnetustest ja spordivõistlustest ning sellest, et tervis on pisut sandivõitu."

Käisin järel lugudel, mida vestab Allan Vainola "Inventuuris" ja kuus uhhuduurlast "Ratastel Teheranist Addis Abebasse". Kui Allan rohkem tolkneb siin ja seal ning üpris kuivalt terasid puistab, siis vennikesed ratastel ajavad kohati nii ohjeldamatut loba, et mõnes lõigus ei pääse naerust kõõksudes kreeka-e poosist. Vahel jääb imestada ainult mis veider iha sunnib tüüpe päevi ja öid räpaurgastes veetma. Aga vähemalt nad ei ole lugudest ilma jäetud. Võib-olla see ongi see, mille kohta Valdur Mikita sõnab: "Kuid ainult lugude jutustamine leevendab nukrust, mis katab maakera nagu atmosfäär. Üksnes lugude jutustamine meelitab kurbusest välja miski (ja seda võibki õigupoolest leida ainult kurbusest), - mida võiks lõppkokkuvõttes nimetada maakera nukrusjõuks. Nukrusest sünnib asju, mis panevad vastu." Vahel tuleb lihtsalt teha kolm sammu, et lood vastu tulema hakkaksid.

Ja et lood meesmõtetest liiga kaldu ei läheks, sest nii võib lihtsalt robinal kiigelt ühte serva hunnikusse veereda, võtsin Katarzyna Grochola "Armastuse avalduse". Ooh-jah. Meesmassi hunnikusse ilmusid õhuaugud. Kõik rasked, kärina ja jämeda häälega öeldud sõnad muutusid murtud piidega kammideks. Sokihais hajus laiali ja asemele hõljus kerge, tabamatu õiearoom.

Nii need lood lahustavad teineteist, mõni veidi sõredam, laseb enda mõttel ka läbi joosta, mõni tihedam, laseb sügise sootuks unustada.

Bingo-o

2011-09-06T09:31:00.005+03:00

Bingo loomaaias oli just midagi sellist, mida tasus eilse sooja ja päikselise ilmaga koos Raideniga järgi proovida.

Lunastasime omale kumbki loomaaia põhiplaani, mis oli ülepuistatud 40 kontrollpunktiga. Kolmekilomeetrine ehk lühim bingo-rada tähendas seda, et neljakümnest punktist tuli üles leida vähemalt 10 sellist, millel lisaks tähisele ka SI-jaam küljes. Need jaamatud tähised ristis Raiden kohe tünga punktideks püüdes rajal teisi möödatuhisejad selliste eest hoiatada.

Päris tõhus kaardilugemise harjutus seitsmese jaoks - loomaaia kaart sisaldab laia ampluaad kõikvõimalikest tingmärkidest ja eriliigilistest objektidest, kuni tunnelini välja. Loomade olemasolu orienteerumislikus mõttes oli kohati küll pigem segav asjaolu, sest elukaid uudistades kippus kaardijärg käest kaduma. Eks neid seal ikka leidus - Vietnami rippkõhtsiga oma põrsa pesakonnaga meelitas kangesti silitama ja 10 sendi eest hangitud linnutoidu partidele ja luikedele loopimiseks kulus omajagu aega.

Sisustasime o-võtmes pea kaks tundi kolme kilomeetrisel rajal kombineerides kulgemisse fauna koos tüngade ja bingodega.

Valgehobusemäe xdream

2011-09-05T01:13:00.000+03:00

Laupäeva hommikune teekond Valgehobusemäele läks Aegviidu poolt, mööda kümnetest varajastest seenelistest, kes teeäärsetest autodest korvide ja pangedega välja ronisid. Samal ajal kui meie veidravõitu ettevõtmise poole suundusime - või kui arukaks saab pidada rattaga rahmeldamist mööda metsaaluseid, kus kultuurse väntamise asemel kulges osa ajast ratast üle murdunud puutüvede tarides ning jalgu mustjast porist sikutades.

Põhimõtteliselt võib seda metsa nautimise ekstreemvormiks ju pidada.

Talvises lumesegaduses olime oma tiimi pannud kirja lisaks kevadisele Tallinna etapile ka Valgehobusemäele, umbes sellise mõttekäiguga, et see on suhteliselt ligidal minna ja küllap seal külluslike metsade vahel rattaga sõita saab. Ja osutuski domineerivalt rattaseks etapiks. Rattaradu oli veetud ja joonistatud halastamatult mitmete selle paikkonna kaunite loodusobjektide juurde, vaid Kakerdaja rabas jäi hulpimata. Punkte sai noppida küll ühes ja teises (KP 1(34) ja KP 28 (74)) otsas Liivojas, Tarvasjõest (KP 2/27 (35)), Väikse- ja Suure Kalajärve äärest (KP 22(63)), üpris ligi Linajärvele (26(73)), Taganurga mägedest (jalgsi valik-o) ja Uuemetsa raba servadest (59, 61), Nokust rääkimata (24(65), 25(66)).

Juba teel esimesse punkti tundsime rõõmu oma varajasest stardipositsioonist, sest võis vaid ette kujutada, milliseks vesine ja mullane rada muutub pärast seda sadade ratturite poolt läbimist. Toda ei olnud tagasiteel vaja enam fantaseerida, sai omal nahal tunda ja haista, kuidas tümaks tammutud muda üle tossuserva vajub ja umbse vaakumi ümber jala moodustab. Ning et poris tammumine ja ratta sikutamine liiga üksluiseks ei muutuks, tuli end vahelduseks uputada mõnda põlvekõrgusse äärteta kraavi või rattaga koos end nabakõrgustest kuusetüvedest üle lendama sundida.

Tõsi, mitte kogu läbitav trass ei olnud nii jõudu neelav. Näiteks ratta libistamine Kalajärvede ümber ja vahel kulgeval laudteel ei olnud kaugeltki nii pingutav ning nii rattaralli legendi järgi kui ratta valik-orienteerumine kulges valdavalt sootuks kultuursematel ning üpris laugjatel kruusateedel ja metsaradadel nii, et pidin vaid paar korda ratta seljast maha tulema, et mitte lollakalt ühe koha peal ennast mäenukist üles vändata, vaid rahulikult ratast tasakaalu hoidmiseks käekõrval üles lükata. Kümned murdunud puude tüved väiksematel radadel ei ole isegi mitte mainimisväärt.

Kõikide nende rattaharjutuste vahele mahtus ka paar muud liikumisviisi ning isegi üks ajulihaste tööd soosiv lisaülesanne. Kõikide nende rattapunktide juures sai tehtud üks massipsühhoosi ajel tehtud rumalus, kui teise punkti Tarvasjõele minnes ratta teede risti maha jätsime ning jõest läbi sumades aru saime, et peame rattad teelt ära tooma ja jõest ikkagi veel 2x edasi-tagasi läbi sumama.

Meil ei tekkinud kaugeltki nii keskpärast olukorda, nagu kirjeldas mulle oma juhtumisi Risto, kus ta nn rattaralli osas kaarti keerates oli otsustanud ühest rööpa paarist teise veereda ning hoopis külje valusasti maha veeretas. Eesliikunud tiimikaaslane oli selja taha vaadates uurima asunud, mis siis toimub ning samuti vääratanud ja rattaga siruli visanud ning tema taga sõitnud kolmas kaasvõistleja oli kukkujale otsasõidu vältimiseks püüdnud rada vahetada, kuid samuti rööbaste vahele kõhuli visanud. Ehk selleks, et rattarallil külakuhja moodustada, ei pea üldse esimene sõitja libastuma, piisab ka sellest kui seda teeb viimane.

Püüdes liikuda ajalises järjekorras, siis pärast esimest portsu 9,4 rattakilomeetrit jõudsime Jägala jõe äärde, et legendifragmentide järgi tuvastada neli punkti jõe kallastelt - uhades umbes 2,6 kilomeetrit üles voolu ja siis vulinal allavoolu tagasi. Ja kuigi meie vongerjad ponnistused kanuu algmeetritel pävisid kiiremate tähelepanu, kuna me oma vänderdamisega neil kuidagi mööduda ei lasknud ja seda täiesti tahtmatult, siis kilomeetrite edenedes sinusoidne trajektoor Jägala jõel hakkas tasapisi lähenema sirgjoonele. Ülesvoolu minnes tegmine kiire põike läbi ka tagasitee kaheksandast (40) punktist ning tänu sellele saime tolle tagasiteel õigete puutüügaste vahelt ilma lisaringideta kätte. Üldse on kummalisel kombel just kanuu etapid meil paar-kolmkümmend kohta libedamalt läinud kui ratta ja jalgsi lõngerdused.

Ilmselt sellepärast, et Jaan sai läbi soostnud jõekalda esimesse kanuupunkti minnes nabani märjaks, sikutas ta maale naastes kanuud kaldale nii intensiivselt ja süvenemata, kas me isaga ka paadist väljas oleme, et suutis minu kui tüüri paadist lihtsalt välja kallata. Paraku mitte kaldale vaid kalda alla ning minu kiiskamise peale, et miks sa nii tegid, ei kostnud muud, kui et ma olevat vette väga elegantselt plartsatanud.

Noh selle vaatemängu peale ei jäänud muud, kui areenilt kiirelt kaduda ning käbedam väntamine paar punkti vahet andis järgmiseks võimaluse ennast kuivaks valik-orienteeruda tihedas võpsikus. Pärast Läti rogaini sellised metsad küll suurt närve ei kõdita, täiesti muhe kodune padrik. Otsustasime noppida 49-54-56-50-52 ja teiselpool liini 57. Kõik läks väga täpselt, välja arvatud 50-52. Tulime liini serva alla välja, aga keerasime ilmselgelt liiga vara metsa rüppe tagasi ning heitusime mõningastest pinnavormidest, mis päris hästi ei olnud kohaldatavad kaardipildiga, aga sinisekollase lohu serva sattudes, läks mets ja maa paika tagasi ning rüselesime punktid lõpuni. Arvatavasti oli meil siiski sedavõrd lihtsam kui nendel sellidel, keda Jaan oli kuulnud üks teiselt küsimas, mida see sinine kaardil võiks tähendada.

Pärast maarännakut jätkus rattaga uhamine valik-orineteerumise formaadis - 61-59-62, ja siis peale joonorienteerumine, ikka koos rattaga. Seda Kalajärve matkarada ma muidu rattaga läbimiseks ette ei võtaks. Mõned osavad on vast võimelised välitma laudteel kahe laua vahele kinni sõitmist, minu eelistus oli need lõigud ratas käekõrval maha libistada. Noku talu maadel leidis aset midagi jahimeeste seltsi ürituse laadset, kus teadjamad oskasid sarvede järgi tuvastada metskitse, pealuu järgi kopra, käppade järgi ilvese, hammaste järgi põdra ning nahatükkide järgi saarma ja metssea. Jeah, mis jõle loom. Saarmast me selles elukas tuvastada ei suutnud ja selle karistuseks tuli tegeleda saagimistöödega - ilmselt vastastiku abi eesmärgil - küttepuude varumine RMK tarvis, iga valesti tuvastatud looma osa eest - üks nott pliidipuudeks.

Uuesti ratta selga ning huvitavate teevalikutega tagasi Valgehobuse mäe poole. Viimasest metsa (õigemini küll oja) punktist (28) keskusesse tagasitee valik tekitas korraks küsimuse, et äkki on läbi metsa põhja poolt mingil viisil otstarbekam, aga punkti ümbritsenud tümast soost pressis koos ratastega läbi vaid üksikuid ning nii valisime meiegi lõunast kaarega tee, mis alguses oli ju igati sümpaatne külavahetee, kuniks Liivojale aina lähemale jõudes üha meeleheitlikumaks mudas sumpamiseks muutus. Tunne oli nagu oleks hiid metssigade tihedasse asurkonda sattunud. Mudast segipööratud oja põhja kohta võis järeldusi teha eesminejate veest väljaulatuvate kehaosade järgi. Mõnel puhul õnnestus mõnel põlve pealt enam-vähem nabani sisse vajuda. Püdeljalt metsarajalt lõpuks heledale aasale jõudes ei võtnud enam ei pea ega jalad, kus võiks leida viimase lisaülesande. Kuidagi suutsime selle masside liikumise järgi tuvastada suusasilla alt.

Ülesanne ise lihtne - 2x3 petanqi kuuliviset ämbrisse ja ennastsäästvam oli kuuest neli ämbrisse loopida. Meil õnnestus kolm ja pool. Pool maandus ämbri serva mõlki lüües kahjuks ääre pealt ämbrist välja veeredes. Nii tuli pudruste jalgadega läbida karistusringina tõus Valgehobusemäkke ning alla jõudes meenutada lapsepõlve, kuidas igast suvalisest endast kõrgemast plangust õieti üle ronida oligi.

Kokkuvõttes jäi ainult imestada, kui hämmastavalt vilets jalgrattur ma olen - Jaan ja isa said mu seljataga teenimatult venida, samal ajal kui ma tuld välja lööva põlvega vändata rebisin. Ma ei tea, ilmselt on mul mingi viga man, aga rattasõidust hakkab põlve välisküljel olev nukk rämedalt valutama - mida rohkem tõusu, seda rämedamalt. Selline tunne on, nagu pedaalile pressides üritaks sääreluu põlve juurest välja tulla. Ilmselt selle pärast ma olengi viimasel kahel aastal kolm korda ratta selga sattunud. Kahel varasemal (Sakus ja Tallinnas) xdreamil oli lihtsalt siledam maa.

Kui jätta kõrvale viimane kahetunnine lisaülesanne enne koju pääsemist, et anda omanikele tagasi nende rattad siiski konditsioonis (poritud), milles nad meile loovutati, siis ei pidanud pettuma selle kandi maastiku ilus, võlus ja vaevas. Ilm soosis nii vees suplemist ja soos sulistamist kui survepesu järjekorras aja veetmist. Tagumise otsa rivis kohtab pigem kaasvõistlejate lõõpivat aasimist kui et sõnade ja ilmetega kolkimist. Enda füüsiliseks raputamiseks ruumi ja aega jagus, ainult tsipake kaheldav siiski on, kas too on ikka see viis, millel tahaksin lasta päeval olla ja õhtul oodata.

* * *
Pühapäeval sõitsime maale ja muu loba vahel pajatab Raiden: "Aeg jäi seisma. Aeg peatus ja läks kohvi jooma." Mina: "Kuhu ta kohvi jooma läks?" Raiden: "Kuskile Lauluväljaku kanti. Kui sa lähed tast liiga palju tagasi, siis sul on kole pikk maa tagasi tulla. Kui sa lähed tast kogemata liiga palju edasi, siis sa võid juba surnud olla. Parem on oodata koos ajaga kui ta seisab."

V Retki rogain 2011

2011-08-23T00:13:00.000+03:00

Läti võsa veel varvastes ja peas, läksime Soome rogainile mõtetega, et ehk taastub põhjanaabrite juures lõunanaabrite pool kadumaläinud arusaam, miks meiesugustel on mõtet üldse rogainida.

Poolel teel Helsingist Hankosse, Raaseporis, veidi edasi Fiskarsist, Kisakeskuses, asus seekordse Soome rogaini keskus. Need on kõigil viiel korral üpris eriilmelised olnud - taluhoovist spordihallideni, nagu ka maastikud: tundrutest Lapimaal tihedalt asustatud Lõuna-Soomeni - viljakoristust, metsavedu või järveäärses mökkis laupäeva pidavaid perekondi oli seekord üpris tavaline kohata ja igasugust eramaade lahtimõistatamist tavapärasest rohkem. Ometi jagus piisavalt üksildasi uitamisi imekaunite järvevaadete vahel, kivikaljudel turnimist, pohlapõldudest ja mustikaväljadest rääkimata. Sügis koputas iga sorti seentega, mis kukeseenekollasena, pilvikupunasena, männiriisikapruunina ja kümnes muus variatsioonis end sambla taustal eksponeerisid. Seente vahel rullis tuul kollaseid kaselehti.

Kisakeskus paistis olevat pop kehakultuurlaste kogunemise paik - platsil kõndis ringi tüüpe saalihoki keppidega, siseruumidest kostus võitluskunstide harrastajate hüüdeid, eemalt väljakult jalgpallikohtuniku vilet. Laupäeva hommikul kell seitse rivistusid telgi taha üles noored kuulitõukajad, kuigi dekoratsioonide järgi oleks oodanud pigem vibudega treenijaid. Ning kaarti võis mõõtma minna sisehalli pingsilaudade taha.

Toda kaarti ikka andis mõõta. Peab tunnistama, et nii keerulist raja planeerimist pole ammu ette tulnud. Õnneks on Soome rogainil rajatööks aega kolm tundi ja see kulus kahe kolmandiku osas tõsiseks nuputamiseks. Punktide jaotus, kiirrongi raudtee, järvelahmakad ning hallide kivialade rohkus lubas genereerida mitmeid erinevaid kulgemisplaane, aga kõik kukkusid välja stiilis viska üht ja viska teist ka. Jäädes kindlaks soovile öösel mõneks tunniks magama tulla, muutsime oma olukorra ainult keerulisemaks. Kilomeetrite ja punktide suhe näis parem olevat siiski ida-lõuna suunal. Venitasime oma marsruuti pikemaks ja tõmbasime seda siis jälle koomale, punkte lisades ja jälle maha võttes. Lõpuks saime oma kaks ringi välja nõiutud.

Esimese päeva eesmärgiks kujunes 22-29-72-105-32-74-79-43-93-102-24-92-67-77-82-36-45.

Teise päeva varahommikust pidime minema 23-28-85-57-104-34-94-65 ümber Kullanjärve ringile.

Ei mäleta varasemast Soome kordadest, et nii palju segadust oleks valmistanud jämedamad samakõrgusjooned, mis lõikusid praktiliselt sama karva tähistatud teedega. Õigupoolest oligi peamine hullutaja kaardil pruuni karva markeeritud teed ja mõned mitteteed. Reljeef andis maastikul toimuvat kenasti edasi.

Huvitav koht asus kaardi kirde osas, kus kahe järve vahel pidavat olema tähistatud koolmekoht, umbes 1,4 kuni 1,6 meetrise veega. Meie ring nii kaugele ei ulatanud, aga tundus, et see oli pigem mõeldud headele ujujatele või pikkadele inimestele.

Tegime ennem suuremaid kaari mööda teed kui et kippusime metsa kivide vahele turnima. Kilomeetriseid suunaga orienteerumise otsi püüdsime vältida, lihtne oli ümber kaljurünkade teed otsides suund kaotada ja väikemaid järvi omavahel segi ajada.

Nii nagu korraldajad olid lubanud, siis suuremad punktid pidid olema ka raskemini kättesaadavad ja nii ka mõnel puhul oli. Näiteks 105 asus saarel, legendis tähistatud ristiga, millega mõnel puhul hoopis sipelgapesi või kännuhunnikuid tähistatakse. Tõsi saareni oli umbes kümmekond astet poolde säärde vett, aga valik oli igaühe oma, kas jalad märjaks teha või kaldal sodiste sokkide väljanäitus korraldada. Enamus kasutasid viimast varianti, sest mets oli nii kuiv, et ega jalad suurt märjaks ei saanudki kui öise kastega või mõne vesisema samblatuusti sees.

32st 74ssse minnes tuvastasime liini alla jõudes selle imeõhukese joonena ka kaardil, mille servas liikumine hästi suunda hoida aitas. 43 viskasime pooleldi laiskusest, pooleldi järjekordse kaljuronimise võimaluse tõttu oma punktikorvist minema.

Teel 102. punkti kohtasime kahte seenekorjajast soome piigat, kes asusid uurima, kus pool võiks asuda Antskog. Ega me ei teadnud, aga kaardi abil tuvastasime nende asupaiga ning selgus,et nad hoopis teises suunas liikuma peaks. Tüdrukud ise arvasid, et metsas seeni korjates oli kõik nii selge, aga teele jõudes ei saanud enam midagi aru. Me küll vaikselt arvasime, et ega seal metsas ka teab mis lihtne nüüd pole. Punkt 102 ise seevastu asus kõrgema kivilasu otsas ja ülevalt teerajalt lähenedes saime ta kuidagi õige kivi tagant kätte, kuid sealt pääsemise muutis eriti vastikuks pooleliolev metsaraie.

24 juures olev veepunkt tekitas umbes samu emotsioone kui Lätis kohatud kaevuvee punkt. Veevõtu paik asus umbes kolm meetrit järvest eemal ja kui kaane pealt lahti lõid, vaatas vastu järveveega pea samas tasapinnas igasuguse sodiga kaetud veepeegel ning eriti huvitavaks muutsid kaevu siseilme rakmete vahelt sisse tolgendavad puujuurikad - selline seestpoolt habemega kaev. Natuke ümbritsevat asurkonda uurinud, tundus turvalisem otse järvest janu kustutada.

Pelgasime oma pimedasliikumise oskust ja veidike kõhedust oli esimese ringi lõpupunktidega. Nii otsustasime 82 kättesaamiseks kindla peale väikse ringiga mööda kraaviserva minna, see töötas, kuigi mõned suvalised lombid näisid pimedas ka kui osake kraavist ja aitasid eksitada. 45st lahkudes lõppes tee ning keelualast pingsalt eemale hoides sattusime üpris tõhusale teerajale, mida kaardilt ei tuvastanud, aga mis meid pimedas metsas pikemast sumamisest päästis, kuigi aimugi polnud, kuhu kanti see välja viib, aga suund sobis.

Hommikuse ringi osas järve vastaskaldal tekkis mitmeid kõhklusi ning eriti dramaatiliseks läksid kõhklused pärast 28ndat kui mind valdas kella peale mõeldes paanika. Üpris rumalalt siiski, said 85 ja 57 välja visatud, arvestades hilisemat ajavaru, ei olnud ratsionaalne otsus. 34sse minek aga tundus loodusele peale vaadates liiga kahtlane ning viitsimine hakkas ka juba kaduma ning kadus ka see punkt meie nimekirjast.
65 punkti juures tuli keegi autoga oma koera jalutama ning koer kargas autost välja, kohe lõrinal haukuma. Pisut veider keset metsa, aga ju me haisesime selleks ajaks juba nii jubedalt, et peni ei suutnud seda taluda. Peremehel õnnestus oma kaaslane siiski ruttu rahustada.

Kui viimastel sirgetel finishi poole kihutasime ja ühest soome tiimist "reipal" sammul möödusime, teatas vanemapoolne proua meid teravpilguliselt seirates midagi laadis, et mis neil viga, need on öösel maganud. Noh lõpeks ei olnud see ju neilegi keelatud.

3x kanapaella
Kui millegi üle näägutada, siis natuke hash housis pakutud söögi üle. Südaööl metsast naastest läks kanapaella väga hästi kaubaks. Hommikul veerand seitse, kui pudru veel valmis polnud, ei olnud kanapaella enam mu lemmikroog, aga natuke krõbistasin. Rajalt naastes teiste taldrikutes kanapaellat vaadates, tekkis mul arvamus, et kõht ei olegi tegelikult tühi. Eks enamusele, kes öösel keskuses ei käinud, sobis kanapaella hästi. Varasematest Soome kordadest mäletan mitmekesisemat valikut.

Tagantjärgi tulemuste alt erinevaid rajaläbimisi vaadates, kohtab üpris huvitavaid susserdusi ja mitut muud masti kavalusi, aga mulle näib, et Lea ja Lauri teevalik on üks ratsionaalsemaid. Eks see takkajärgi punktirodu vahtimine annab muidugi vähe aimu, mis võis toimuda siis ja praegu maastikul olles ning millised on konkreetse seltskonna füüsilised võimed ja kas parem tulemus jäi rohkem jõu või mõistuse taha. Soome rogain on aga alati pakkunud tõelist gümnastikat, et oma võimed ja soovid etteantud tingimustes optimaalsemail viisl mängima panna. Kuulitõukajana ei ole mõtet vibulauda sihtima minna.

Seekordsed 53+22 kilomeetrit jätsid kanna taha küll ühe villi, aga taastasid veendumuse, et just maastik ise on esmajoones see, mis paneb uskuma, et äkki me siiski võime ja tahame. Lummab ja haarab endasse. Annab lootust kui saad vahel tast üle vaadata, mitte et ta sind ennast kogu aeg üritab alla neelata.

Narvat või Kanepit

2011-08-14T23:36:00.004+03:00

Kumba eelistada?
Selgus, et mõlemad mahuvad ühe päeva sisse.
Täiskuuhullus.

Õigupoolest vaatas Kanepi sprint o-kalendrist juba kevadel ahvatlevana vastu, aga tundus nii üksikuna nii kaugel ja nii ta maha kriipsutatud sai. Ei kombineerunud Koprakarika ega Kaika Suveülikooliga.

Varsti ilmus kalendrisse Narva Energiajooks ja kuna tööandja oma töötajate jaoks üpris palju tollel üritusel panustas, siis 13.august sai omale näo - perega Narvasse. Aeg ja elu paneb aegajalt plaanidele nende realiseerimiseks jala taha ja sõitsin Narva hoopis üksi. Päikesesillerdavast hommikusest Tallinnast vihmaladistavasse keskpäevasesse Narva. Mööda Kuusalu valla männimetsadest, üle Lääne-Virumaa põldude, läbi Padaoru, jäädes kinni hingematvasse merevaatesse Aseri ja Purtse vahel, vongeldes Narva välja.

7km jooksu trass kulges läbi kesklinna, ümber bastionite, mööda Narva jõe kallast lubades kiigata narvalaste igapäeva ellu nii kuuekümnendate elurajoonides kui kaldapealse eramute hoovides ning üle jõe Venemaale. Väga mõnus trass. Kui 90ndate alguses tundus Narva sattudes nagu oleks Venemaale sattunud, siis nüüd tundus nagu oleks lihtsalt ühte linna sattunud. Ühte veidi väsinud ja natuke igavlevasse, aga väga rohelisse ja põnevasse vastandeid täis linna. Linnaelu elavdava Anne Veski ja kindluse show Narva lahingust jätsin seekord nautimata ning võtsin suuna Kanepile. Maret lausus, et kui ma viieks jõuan, siis reservi kohti on veel küll.

Ja nii tuhisesin seenevihmatavast Narvast päikselisse Kanepisse. Minema kaevanduste kuningriigist, mööda kurkidest, sibulatest, tomatitest ja soojadest kaladest. Kiigates üle kõrkjate halli Peipsit, jõudes üle kergelt lainetava Vooremaa ääre Tartusse, et saada üle Emajõest. Serva mööda linnast välja, ikka-ikka lõunapoole, lasta rabada end Tatra oru vaadetel kuni Vana-Võrumaa ääremaile Kanepini välja.

Ootasin oma stardikorda ning oleksin võinud sooja päikse, alevi vaikuse ja orienteerujate maheda mulina saatel püstijalu magama jääda. Täielik ajaauk. Kõik muu ümberringi kulges, aga ma ise viibinuks justkui kuskil täiesti eemal, täiesti paigal, liikumata.

Korjasin end stardiks kokku ja kui ma jooksu eel taon omale pähe, et hingamine korda, siis nüüd - keskendu kaardile! See õnnestus parasjagu nii palju, et teiste järel esimest punkti kohe vale maja tagant otsima läksin. Õnneks on sprint mulle õpetanud, et punkti numbreid tuleb kontrollida. Igatahes sundis see viga veel tihedamalt keskenduma ning edasi läks päris ladusalt.

Kuuendast (39) seitsmendasse (51) tekkis hingeline segadus punase joone alla jäävast eeldatavast aiaaugust ning millegi pärast tahtsin kohe ümber esimese kuusepõõsa punkti keerata, aga sattusin prügila sektsiooni. Kümnendasse (45) punkti ei saanud vist kõige operatiivsem tee valitud ning Narva hakkas sellel pikal teelõigul kõvasti tunda andma - kuidagi jube raske oli seda lühikest juppi läbida. See eest majade vahel ringi vahtides imetlus aina kasvas - mis kaunis koht. Justkui Rootsi oleks sattunud. Värvilised puumajad lilli täis ja korrastatud aedadega, maakividest kirikust rääkimata. Idüllilised alevivaated kuni lõpuni välja.

Minu pikaldase saabumise ajaks oligi seltskond staadionil juba ennast autasustamist vaatama sättinud. Istusid kõik aia ääres rivis nagu pääsukeseparv võttes viimast põhjamaa päikest enne lõunateed. Vilkamatele jagati humoorikat-väärikat pruukosti ning laiali nad lendasidki. Väga mõõõnus sprint. Laitmatu korraldus ja Kanepi reljeefne alevik muutis ürituse koos rajameistri õnnestunud pingutusega ääretult meeldivaks ajaveetmiseks.

Päikese ketas asus aina hoogsmalt allapoole vajuma, et teha ruumi pannkook kuule. Kuhu serva sa moosi paned. Plagasin Kanepist Kadriorgu - kõditades ilunärve korra veel Tatra oru kandis avanevate maastikupiltidega ning lasin lummata end meelelistel uduloomadel, kes Tartu maanteäärsetel põldudel päikesekiirtest kiiskavpunaste pilvede all tumedate metsaviirgude taustal voolasid. Tartu maantee vonkleb kohati nii palju, et maastikust läbi sõites tekib natuke sama efekt, mis stroll pargis - iga käänaku tagant avaneb täiesti uus pilt.

Kadroru pargiski on kirde nurgas jõutud jaapani aia rajamisega lõpusirgele. Kirde tiigi ümbrus on muutunud päris kardinaalselt, sisaldades mitmeid stroll park elemente. Tiigid on muutnud kuju, teerajad on kõvasti vonklevamad, ilmunud on mõned künkad, sillad, taimestik on ohtralt mitmekesistunud, kividest rääkimata. Õieti polegi jõudnud seal veel rahulikult ringi lonkida(strollida) ning eks taimestik tahab mõned aastad täis kasvada, aga üks nurk (või looge), kus läbi jooksin oli üpris zen. See on paik jaapani stiilis aias, kus maastiku vaadates on kogu elementide (vesi, kivid, taimed) asetus selline veidi hüpnotiseeriv ning on ääretult lihtne end ära lõigata muust ilmast oma mõtete keskele. Selline rahu voogamise paik.

Järgmise nädala lõpus katsume Jaaniga põhjanaabrite juurde rogainile voogata. Soomlaste kodulehele ei ole küll ilmunud hirmsaid pilte koprasoodest, raiesmikest aga küll. Eks näis. Muidu mängime teisipäeval tennist, sekka ka neljapäeval. Võtsime omale treeneri ka abiks, aitab labidalöökide osakaalu vähendada.

* * *
Lugemine on sel suvel kuidagi pärsitud. Kuidagi pressisin end suvehakul Louis-Ferdinand Céline'iga "Reis öö lõppu", mis pani endalt aeg ajalt küsimusi esitama, kellena ja milleks ma olen. Või "Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume". Ja-jah, teeskleme siis edasi, et ta pole seda juba teinud. Võib-olla tolles teoses lõputult pakatav iroonilisus elu üle, oli see, mis järgmist raamatut veidi vaevaliselt kätte võtma ajas. Või "... ja kogu maakera on üldse vaja ainult selleks, et me kõik ühes kohas kokku saaks. /---/ Kuni me elus oleme, pole meil võimalik teistega tegelikult kokku saada. Liiga palju värve virvendab igal pool ja ümberringi liigub liiga palju inimesi. Me saame kokku alles vaikuses, kui on juba hilja, nagu surnud."

Eks nii oligi kergem üle minna olnu tudeerimisele ja lugeda Kenneth Hensalli "Jaapani ajalugu". Leidsin sealt enda jaoks mitmeid uusi aspekte, eriti viimase sajandi käsitlusest.

Jaapanlaste mõistmise vahele võtsin ette Inglise palverännaku - W.G. Sebald "Saturni rõngad". Sebaldi kirjeldamiskunst on imetlusväärne ning see kuidas ta suudab oma teel kohatud paikadest pajatada seonduvatest inimestest ja asjadest, paneb unustama kus ta alustas ja kuhu õieti jõudma pidi. Märkamatult jõuab ta rannakalameestest jutustades heeringate eluni ja selleni, kuidas neist valgust on üritatud saada. Sebaldi rännakus on midagi kohatult sarnast Céline'i öö lõppu jõudmisega, mõnevõrra erinevas tonaalsuses küll.

Viljandi Folgi päevil on kombeks ikka läbi astuda pisikesest "Athena" raamatupoest, kus raamatute hulk ei koorma, vaid neid on hea ise mööda lühikesi riiuleid lapata ja leida. Kuna me pidime kuulma minema Kristiina Ehini vetelkäimise lugu, siis sikutasin välja "Pillipuhujanaise ja pommipanija naise". Kristiina lood on täis tundelisi naisi ja mõttelisi mehi, kes teineteisest läbi hõljuvad ja vahel harva kahe jalaga maa peale satuvad. Aga seal kipuvad nad haiget saama.

Keila sprint terviseradadel

2011-07-31T22:09:00.000+03:00

Formaadis üks-ühele.
Väikesearvuline osalejaskond muutis kesknädalase ettevõtmise taas, nagu mullugi, sääraseks ühelt teisele, üksteisele teineteiselt. Soojaks ja mõnusaks.

Mälestused viimatisest viibimisest tollel maastikutükil kerkivad üles ajast kui seal veel ühtegi ametlikult tervistavat rada polnud, vaid mingid segased kuhjatised ja natuke prügi, neljapäevak aastast 2003 umbes. Seetõttu oli päris huvitav näha, milline areng seal sellest asjast aset on leinud. Esines objekte erisuguseid, teagi milleks ma neid discgolfi korve pidada oleks osanud, ilma rajameistri eelneva hoiatuseta sääraste eluktae eest.

Kvalifikatsiooni ring kulges osalt uusasumi majade vahel, päris lõõskavas kuumas ning tänavasilt tekstiga Barsbüttel tekitas esiotsa kahtluse, ega kuuma palju saanud ei ole. Nojah. Ega vist, aga kuhu jäid siis Nieuwegeini, Chiatura, Birstonas, Nacka, Huittinen ja Sigulda.

Kokku sain silgata veel korra omaette ja kolmada korra üks-ühele. Õigupoolest olid rajad päris mõnusad. Tasakaalus. Üldijuhul just sprindilikult kiired, kirjus teede ja sildade rägas. Sekka nuputamist, kas paremalt või vasakult või kuidas suhtuda lõikamist võimaldavasse tiherohelisse, kus muuhulgas paburitsikivõsas end kassiküünistuskriimuliseks muuta sai. Sügavat segadust tekitas punkt 32 plank&põõsas, mida enda jaoks ikkagi nii tõlgendasin, et üle aia seda rabada ei tohi.

Tegelikult oli päris innustav kolmepäevatagust, umbes kuutekümmendkahte Läti metsa, st raiesmiku ja mudasoo, kilomeetrit enda kerest kiirema liigutamise vormis välja saada.

Kodutee muutus Sauelt Pärnu maanteele linna poole keerates valguse ja varju kahekõneks. Tahavaate peeglist paistis süsimust valgunooli pilduv taevas kui eespool loojuv päike elu helgemaid toone heietas. Sossi mäel foori taga seistes rippus tulikiiskav päikeseketas kesklinna kõrghoone nurgas, samal ajal kui must pilv tagumikust hammustama kippus.

ERC 2011 Lätis

2011-07-26T14:04:00.000+03:00

Läinud nädalavahetusel läks selgitamiseks, millistel eurooplastel on kõige rohkem jaksu ööpäev läbi Põhja-Läti soodes kobrastega võidu ajada.
Või oleks pidanud hoopis kohe küsima, kes on Liivimaa parimad rogainijad?

Reedeses leitsakus lõuna poole liikudes vasardas peas mõte, kuidas sellise ilmaga veerežiim organismis enam-vähem normis hoida. Ausalt öelda pole säärase kuumaga kogu oma paarikümne rogaini juures varem liikuma pidanuki. Kohaliku ilmataadi poolt lubati siiski veidi leebemat olukorda - paarikümne sooja kraadi juures koos mõningase vihma võimalusega. Eks näis.

Suviselt soomekeelses Pärnus maiustasime Grandis paari muheda koogiga ning põhjustasime linnast lahkudes veidike kaost ühesuunalistel tänavatel. Hea algus.

Tänu varasematest aegadest kohatud sõbralikele Läti piirivalvuritele, teadis Jaan, et neil on uus asfalttee, mis andis võimaluse kohe pärast piiri vasakule Staicele-Aloja-Valmiera peale keerata, ilma kruusaaukudes rappumata, aga me ei jätnud seda ikkagi tegemata kuskilt poolelt teelt Valmiera-Cesise vahelt otse Rauna peale keerates. Jõudsime võistluskeskusesse parasjagu nii, et enne väikest äikest oma telgi üles munetud saime ja vihmakrabina saatel põõnutama keerasime.

Võistlushommik algas entusiastlike korraldajate poolt äratusega kell seitse pajatusega sellest, et platsilt võib leida hommikusööki, dušši, joogivett ja veel üht-teist. Kuumus oli järgi andnud ning ümberringi süvenes tüüpiline sagimine - söömine, riietumine, kotipakkimine, kehaosade plaasterdamine ja/või vaseliinitamine, vetsusabatamine. Kella poole kümnest muutus sagiv sipelgapesa ümber kaartide nokkivateks tasasteks rühmitusteks. Igal oma tehnika mehhaaniliste vahenditega teekonna leiutamiseks.

Kaart mõõtkavas 1:35000, domineerivaks Rootsi rahvusvärvid - kollane ja sinine tekitas esiotsa veidi õudust. Vähegi asjalikuma ringi tegemiseks näis vees sulistamise vältimine võimatu. Nii mõnigi punkt näis rohkem allveeorienteerumise mailt (veilt), näiteks 90, 96. Pärast mõnigast ohkimist ja puhkimist ja muul viisil häälekalt kaardi peale hingates, tekkis kaks põhimõttelist suunda, mille vahel me oma võimekust või pigem selle puudumist arvestades võinuksime ette võtta:
- kagusse või
- otse lõunasse enne kui me omadega põhja lähme
Hommikune ring jäi põhja, teisele poole Pleskava maanteed.

Stardi eel kütsid korraldajad pinget üles kosmose muusikaga ning kaarti kaks tundi puurinuna oli selge, et saabki paras kosmos olema. Paljud eestlased kogunesid stardiks samasse edela nurka ning kõiki neid kõvasid kujusid enda ümber silmitsedes soovisin mõttes neile vaid head teed ja pehmet vett.

Mass paiskus kõigis neljas suunas laiali kui kosmosemuusika kinni keerati ning punktini 24 liiguti reipas jutuvadas. Vahest ei peaks üks orienteerumine nii kontaktne spordiala olema nagu ta seda selles esimeses punktis kippus olema.

Teekond läks järgmistes punktides - 55 ja 51 veel üpris inimtihedas jorus, kuniks 28sse minnes elu hõredamaks läks. Üle väga kidura põllupinnasega söötis heinamaa marssides, kus isegi ohakad õieti kasvama ei soostunud, puhus vastu soe tuul ja tunne oli nagu rändaks üle lõputu kõnnumaa mõnes A-tähega maailmajaos. Kaardil jämedad sinised kraavid olid õige niredeks või pea olematuks kuivanud. Kõik kidus.

Ma ei suuda meenutada mingeid tähelepanuväärseid sündmusi 68 jõudmiseks, kuid mäletan väga selgelt sealt 83sse liikumist. Võehh! Alustuseks me jooksime kinni totaalsesse raiesmiku peale kasvanud energiavõsasse, kus lihtsalt ei mahtunud läbi ja suuna hoidmisest suurt midagi välja ei tulnud. Võtsime ümber raiesmiku, aga sattusime rõvedate sooalade lõksu. Ega lõpuni selgeks ei saanudki, kus me täpselt oleme, aga läbi noore võsa pressides suutsime suunaga end ikka kuidagi ojja kinni joosta, mille serva mööda idasse liikudes punktini jõuda õnnestus. Kurnav. 73 me oma teekonnale isegi üldse ei mõelnud. Liiga kosmiline näis juba kuivalt rada planeerides. Maastikul viibides veendumus seda punkti vältida, sai ainult kinnitust. Jõulist võsaläbimistehnikat tuli jätkata, et saada kätte 88.

96sse punkti kuivalt pääseda oli vähemalt teoreetiliselt võimatu. Igatahes õnnestus punktini pääseda väikese lödistamisega põlvini vees ning sealt lahkumisel suutsin külje vette visata. Mis ei olnudki kõige hullem arvestades kuumusega, mis tegelikult liiga tegema kippus. Pidevalt suu kuivas ja ajas jooma, pea oli veits uimane. Suplus kraavis koos sisalike ja konnadega mõjus värskendavalt, mis aitas vähe reipamat sammu üles võtta, et 82sse jõuda. 98 justkui lihtne punkt, aga mäenõlv, mis oli kaetud lõuani ulatuvate sõnajalgade või vaarikavartega ei teinud punkti leidmist kergeks. Mööda terrassi kõige alumist loha liikudes jäi punkt ilusti ette.

Punktist minema liikudes järjekordsel raiesmikul - ragin, karjatus ja parem jalg tagurpidi või pahempidi või kurat teab mis pidi. Igatahes ilgelt valus oli. Kui mõistus valust lahti laskis, siis istusin maha, koukisin kotist teibi, ja tõmbasin jala karguks alla. Kannatas astuda küll, teatud asendis painutada eriti mitte. Mis tähendas seda, et lisaks palavusele tõmbas tempo alla ka välja väänatud jalg. Viskasime 75 ja 87 järjekordses raiesmiku hirmus minema ja piirdusime teekõnniga - 30-52. Vaated järvele - lätlased ei saa öelda, et neil ei ole saari. Selles järves oli koguni kaks tükki. Mõlemad punktid nii pandud, et sa need kaks saart ilusti ära saad vaadata.

Nokkisime joogipunkti juurest ära ka 27, mis oma asukoha poolest veidi ebarogainilk näis ning imetlesime neid punnsilmseid vigurloomi, kes seal läheduses pakutud kaevuveest kallatuna meie veepudelites ujusid. Paelussid ei tohiks silmale nähtavad olla vist. Kallasime osa veest minema ja tarvitasime joogiks seda osa, kus silmnähtavalt liikuvaid olevusi polnud. Jätsime kaevumolluskid ning kõrval asuva poe, mille ümber veel viimast lahtiolekutundi ääremaine askeldamine käis ning alustasime tagasiteed põhja. Punktidest tihkasime ette võtta 85 ja 97. Tegelikult sellel tagasitee suunal väga head trajektoori välja ei mõelnudki. Kombineerisme rada valides erinevaid variante, aga teades, et siis juba 8-10 tundi teekonda jalgades on ning pimedus peale laskub, ei julgenud väga aju- ja ressurssimahukaid ettappe plaanida. Seetõttu selline veidi nüri tagasitee.

Punkt 100 oli selge ideefiks ja pealegi ei olnud ta kaardilt vaadates ju mingis lõputus soos, vaid tsipakeses mäes, teerajalt korra kõrvale. Eah, pimedaks läks. Kui alt tulles talu hoovist läbi saime, siis lehmakookide vahele karjamaale jõudes saabus kätte see hetk, kus ilma lambita enam maad väga hästi ei näinud. Pooleteisest valgustajast oli nii palju kasu, et vältida lehmasõnniku sisse astumist, aga kas nina ees kulgeb lehma või rogainijate rada, oli tuvastumatu. Pealegi rada lõppes ära ning ees oli täiesti lohatu sarapik. Kohe-kohe pidi tulema mingi vesisem osa, mis mõnel pool sellise tähistusega üpris jõle oli olnud. Selle mäe all siiski vaid veidi niiskem sõnajalgade kasvupaik. Roheline triibutus tähendas aga metsikut oksaräga ja murdunud puude risu. Nähtavus umbes kolm meetrit enda ette, seda kas pinnavorm ka tõusma hakkab sai aru umbes siis, kui mäele otsa koperdasid. Lootuses, et oleme kuidagi ikka suunda hoida suutnud, oli ainumas nipp turnida mööda puutüvesid mäe nukist üles kõige kõrgema kohani. Liikumine oli ikka jõle vaevaline. Seda, kus suunas pinnavorm tõuseb, sai umbes iga kolme meetri tagant uuritud. Led-lambi valgusvihk on kitsas ja nii raputasin kogu aeg pead vasakule-paremale, et mingitki pilti saada ja turnisime rohkem oletuste najal edasi. Ühel hetkel näis, et enam kõrgemaks kuskilt ei lähe, kuigi oksarägus ei saanud päris hästi aru ka. Laususin midagi sellist, et mina küll ei tea, mida veel tegema peaks, kui ühe oksahunniku tagant KP-tähise valgusvihku sain. Jee! Tore küll, aga siia mäe otsa ei olnud plaanis päiksetõusu ootama jääda. Millise nipiga tabada mäe alla jääv rada. Ega midagi pikalt nuputada ei olnud. Mäest alla loode-lääne suunal ja kui kraav vastu tuleb, eks siis on palju saanud. Punktist lahkuvad lohad kadusid seal rohuvabas tihnikus kohe käest ning nii ei olnud muud, kui vahtida silm punnis alla jõudes, kas on märke rajast. Tundsin kitsa ja käänulise metsaraja tammumisest siledamaks lihvitud puujuurikate järgi ära, aga tollest oleks väga lihtne seal pimedas ka üle uidata olnud.

Käänulise metsaraja pealt lõpuks laiemale kruusateele jõudnud, saabus kogu rogaini elamuslikum hetk - pimedas helkis heinamaa taustal vastu päikseloojangust viimane hele triip koos üksiku taevasse paigutatud tähega mustas teavas. Teisel pool metsaviiru tagant tõusmas kuusirp. Ütlemata hunnitu.

Imestan, miks me 35ndast nii külmavereliselt mööda luupasime. Ilmselt peletas järjekordne võimalus vees ja raiesmikus öötunde veeta sealt eemale. Noppisime veel vaid 25nda, imetlesime teeäärses heinas siravaid jaaniussikesi ning pärast mõningast madistamist tee tarvis mineva kuuma vee nimel keskuse hash house'is, sättsime end väikesele uinakule.

Pühapäeva varahommik tervitas peenikese uduvihmaga ning jalaga, mis ei olnud ei parem ega halvem. Teip uuesti peale, sutsuke kaerahelbepudru hinge alla ja teisele ringile. Muideks putru tulebki läti keeles küsida lihtsalt "putru". Olime oma hommikuse tuuri jaoks eelmisel päeval mõõtnud erinevaid variante põhja pool Riia-Pihkva maanteed, aga sel hetkel jäi saagiks 43-26-36-56-81-49-23. 81sse minnes tekkis maastiku lahtimõtestamisel lahkarvamusi kaardistaja ja meie vahel. Kraav, sihid ja teesõlm, kust maha keerata näisid päris elus teistsuguse paigutusega ning alguses sattusime täiesti vale kõrgendiku peale.

Finišisse tulime pooletunnise varuga. Kuidagi ei tahtnud lõppu jooksime peale jätta. Jalg oli ikka paras tümikas all. Nii jäid 22 ja 42 külastamata. Jaan küll arvas, et viimast peaks puhtalt selle numbri pärast ikka võtma. Mul oli kahtlus, et äkki Lätis 42 elu mõttena ei tööta ning üldse oli mul nendest Läti peamistest vaatamisväärsustest - raiesmikest ja koprasoodest rohkem kui kopp ees. Ja mulle tundus, et kui ma veel ühe nendest seekord vaatamata jätan, elu mõte sellest ei muutu.

Nii kogunes meie sõjasaagiks tagasihoidlikud 129 punkti, üks väljaväänatud jalg ja mõned villid, mis parimal juhul sobib tagalas tosserdamiseks. Samal ajal kui eesliinil 9 kaasmaalast tegid puhta töö, külgedelt toetamas mitmed noored ja vanad, mehed ja naised samuti uljaste skooridega. Vägev! Ilmselgelt näib enamus eestlastele negatiivsete pinnavormide rohkus hästi sobivat.

Tasapisi kogunes telkide juurde sileda maa kohta väga õhuliselt ja veetlevalt kandiliste liigutusetga kulgevaid tüüpe ning nende endasse vaatamise konsentreerituse aste ületas noil hetkil parimad buda mungad. Ilmsesti võis enda seest üht-teist hingelist leida, samal ajal kui kõik kehaline koprasoodesse maha jäänud oli.

Selleks, et pühapäeva õhtul jõuda maal veel kirsipuude otsas kõlkuda päästmaks linnukeste käest pangetäis luuviljalisi, lahkusime keskusest enne autasustamist. Finiši juures murul lebasid mõned kehad. Söögimajja olid sabatama ja seletama jõudnud vähe reipamad sõdalased.

Maastik oli sedakorda tõeliselt sportlik ja vähem matkaja sõbralik. Selleks, et edukalt liikuda, tuli agressiivselt võpsikutele ja mülgastele sisse sõita, üle tammuda, läbi ragistada. Maaliliste maastikuvaadetega kaadreid esines, aga harva. No lõpeks ju selgitatigi Euroopa paremaid, mitte ei kogunetud mõneks vanaduspensionil oleva presidendimatkaks. Maastik oli Euroopa parima osa vääriline ;)

Korraldus sujus, kuigi mingit tühja-tähja võiks ju mainida - näiteks pakutav toit oli hea, aga selle laiali/kätte jagamise korraldus oli liiga brownilik. Ning joogivett oleks võinud jagada samuti seal samas söögipaigas. Omapärane oli joogipunktide asukoha selgitused eraldi lehel - eks need tuli siis kaardilt endal üles otsida ja sinna kanda. Aga iga pisiasi viriseda poleks lõpeks ühele rogainijale kohane.

Ma ei tea, kas me nii pea julgeme oma nägu Läti metsades näidata, aga ajukurdudesse on jäänud siiski üht-teist väärtuslikku, mida nostalgilistel hetkedel meenutamiseks aeg-ajalt välja koukida.

Kehra

2011-07-16T15:04:00.000+03:00

... taga, teisel pool Jägala jõge on mets, mis ei paku just palju o-tehnilisest küljest, kuid mõjub mitmekesise ja endasseneelavana. Maasikavälud vaheldusid mustikasaludega ning kuusetihnikud sõnajala mudastutega. Murdunud puudega võitlemist jagus, kuid sellega hakkab juba harjuma.

Raja ülesehitus oli fifty-fifty - esiotsa sai kõikide taimekooslustega tihedalt lähisuhteid harrastada, kuna sihte ja radu mööda ringi oleks juba liiga ringi olnud. Mis ei tähendanud, et ma ise endale mõned ebatüüpilised ringid sisse planeerimata oleks jätnud. Teises osas oleks radade eiramine liigse metsaarmastuse ülesnäitamisena tundunud ja nii tuli vudida, kuidas hing ja jalad lubasid. Mis ei tähendanud, nagu radadel murdunud puudeta hakkama oleks saanud.

Lähinädala korduvad võimalused Kõrvemaa küngastike külastamiseks saab asendatud läänepoolsemate kantsidega teisel pool keskmist vett. Sest see, et Jaan on veetnud suurem osa oma selleaastastest tööpäevadest lähima kuningriigi pealinnas ning et ma oma elunatukese jooksul sealt vaid korra kiirteel läbi tuhisenud olen, ei tähenda, et me kumbki teaks eriti midagi Rootsimaast ning seda Sigtuna vallutamise asja peab lõpeks ometi veidi lähemalt uurima. Juhtum, millest rootslased ise suurt parema meelega midagi mäletada ei taha ning mis on mõnevõrra arusaadav mõeldes Jante seaduste peale. Eks katsume siis lähemalt kaeda nende paikapidavust.

Lätlased püüavad tulevaks nädalavahetuseks hirmu ja segadust külvata hunnitute loodusvaadetaga ning Ets pajatab maagilisi lugusid maagilistest paikadest. Tõsi, noid ülestähendusi lugedes tekkis mul naiiv-blondilik küsimus - mis nende reiside "asjalik" eesmärk oli. Lihtsalt, et taibata.

Viimsi ürgmetsad

2011-07-08T00:14:00.006+03:00

Eemalt vaadates võib ju tunduda, et Viimsi poolsaar on valdvalt koht, mida katab madaltihe uusasumite võrgustik, mille vahel liiklevad kiiskavad plekkkuudid. Ent ometi leidub nende uusasumite vahel taimestikust pakatavaid võpsikuid, mille vahel liikumiseks tuleb osavalt okste eet põigelda ja end oskuslikult läbi tihnikute pressida. Oksahunnikutele lisaks jalgu väänutamas sammeldunud kivikülvid.

Nii on see nädal pakkunud võimaluse oma akrobaatiliste oskuste näitamiseks teisipäeval Rohuneemes ja neljapäeval Randveres.

Kuna mõlemal kaardil on teede ja sihtide võrk üprist tihe, siis olid rajameistrid suurem osa punkte mõnuga lajatanud suvalise kivi taha keset kõige rõvedamat padrikut. Ning mõlemal korral andnuks teid mööda suurelt ringi joosta, alternatiiviks suuna järgi läbi võsa tunglemine. Eks sai nii ja naa proovitud - kui jooksmine nüriks läks, siis hüppasin metsa ja kui ürgmets alla neelama kippus, siis siirdusin teeradadele.

Tõsi, täna Randveres juhtus see keskpärane lugu, et isejoonistatud kaardil teise punkti(55) oma trassile märkimata jätsin ja nii veidi õgvendatud variandil kulgesin.

Rohuneeme metsas raketibaasi alal kokkulükatud savimägede tagant avastasin üle serva alla vaadates kolesoo. Silmitsides varasemat kaarti, siis see ala näikse suurenevat. Miski veesoon oleks justkui mäega kinni lükatud ja selle taha koguneb nüüd vesi, mis kuskile enam voolata ei saa ning ala meenutab rõvedat koprasood. Ilmselt hea paik Läti rogainiks treenimisel.

Suvel näevad need mäed veidi arusaamatud välja, aga talvel on seal päris huvitav suusarada risti-rästi ringi vonklemas.

Ja kuigi see pidev okstega võitlemine kohati veidi tüütuks muutus, siis suurepärased o-virgutused padurohelises mõlemad.

Päikesekius

2011-07-04T00:21:00.000+03:00

See kui kõrgrõhkkond lükkab osooni kihi kõrgemale ja hõredamaks, annab päikesele võimaluse oma kiirtega aina lihtsamalt maapealseid küpsetada.
Kõik viljub ja valmib kiirtempos - päevaga venivad hernekaunad pikaks, puhkevad õide roosipõõsad, küpsevad maasikad tulipunaseks. Südasuvine kuumus on mõjunud ka vanusele selliselt, et nüüd Läti rogainil lausa noorveteranina esineda saab.

Päike küttis samuti neljapäevast o-metsa Läsnal ning iga metsatüüp, mida läbida lõhnas omal läbiküpsetatud moel - krõbisev männimetsaalune vaheldumas kuusetihnikuga, magusalt lõhnav maasikavälu jaheda sookailuse rabaga. Järvede siledal pinnal vesikuppude lehed laisalt liuglemas.

Kogu selle meeliskleva ja küdeva looduse keskel jalutuskäik kontrollpunktide külastamiseks. Rajameister ei olnud teinud just keerukaimat rada, mida tollel maastikul kokku panna annaks, kuid ohtralt künkaharjadelt tõusmist ja laskumist muutis ettevõtmise selle soojaga üpris füüsiliseks, sekka üks mõnus rabalõik.

Detailsem rajalõikude kirjeldus jääb seekord ära. Kaart on endale saba taha kasvatanud ja Saksamaale öökulliks lennanud. Umbes midagi sellist lausus üks Albert Uustulndi tegelane "Tuulte tallermaas" kui ma nüüd seda aastakümnete taha jäävat lugemist ikka õigesti mäletan ja midagi segi ei aja.

* * *

Tulin linna. Pühapäeva õhtu.
Vastu voogab rahvariideis ilusaid inimesi.
Sest inimesed on ju kõik ilusad ja head.
Kui nad tulevad laulupeolt.
Tuul lehvitab nende seelikusabasid. Ja nende lippe.

Kõht seedib vahukoore torti maasikatega.
Meenub laul suurest Leninist, kes oli üllas.
See oli minu laulupeo laul.
Nüüd on teised laulud, aga "vahukoore tort maasikatega suvekuumas" tunne on sama.

Homme ei hõiska ega nuta enam keegi.
Selle maa pärast.
Vahukoore torti maastikatega saab Soomes, Iirimaal ja Austraalias palju parema hinnaga.
Ainult iseenda pärast.

Vahel mulle tundub, et eestlastel ei ole elamiseks muud usku vaja kui laulupidu. Aga vahel mulle tundub, et suremiseks jääb sellest usust napiks.

Apuparra 100 kontrollpunkti

2011-06-27T01:04:00.000+03:00

Tegelikult küll kõigest 45. Kui ma peaks selles metsas 100 punkti läbima, siis ma kolistaks siiamaani seal risus.

Olin hommikusöögilauas jõudnud ära mõelda just selle mõtte, et huvitav, kas Risto A jätab seekord ürituse tõesti vahele kui ta juba helistaski, et sõidab rongiga Aegviitu, et sealt väike 5km matk teha ning kas ma viitsin ta pärast linna tagasi visata. Mhm. Kõik on korras.

Tollel väljasõidul kohtab üldse mitmeid harvemini ettetulevaid o-tuttavaid ning tänavune stardi-, finishi- ja melukoht Kõrvemaa keskuses oli õige mõnus aja sunuks löömise paik peale metsas rassimist. Närid terrassil porgandisalatit ja vahid kohe seal samas finisheerivaid tüüpe. Jagad omi muljeid ning kuulad teiste elamusi. Päike kuumutab kangevõitu selga ja õieti ei viitsigi ennast laiskuselummast linna liikumiseks lahti rebida.

Enne õnneliku orienteeruja seisundisse jõudmist tuli hakkama saada 5,6 kilomeetrile hästi paigutatud 45 punktiga. Jukola oli suhteliselt naljanumber võrreldes selle kohalikus metsas rassimisega. Mõni punkt nõudis ligipääsemiseks lausa akrobaatilisi võtteid - näiteks üks (191 vist) oli jäänud mahamurdunud mitmeharulise haava(vist) okste vahele - alt ei mahtunud ja üle ei jõudnud astuda, kuidagi sai vingerdatud.

Esimene osa ei läinudki eriti suurte apsakatega kui välja arvata kohe esimesest punktist väljudes kaardi valepidi ette võtmine ja suunaga 180 kraadi teises suunas minema tuiskamine. Märkasin viga küll suht ruttu, aga kolm minutit hiljem rajale tulnud Maari sai mu nii kohe esimeses punktis kätte. Ja nii me siis tuiasime vaheldumisi järgmised punktivahed. Vahemaad olid niipalju väiksed, et ei kiiruste ega oskuste vahe suurt mõjule ei pääsenud ja kumbki kummast ette eriti ei saanud. Reljeef selles kaardi osas töötas, jalad püsisid otse all ning viimasesse etappi alla oja äärde oli päris mõnus joosta.

Reljeefi esimene punkt 19(171) kohe oh-oh - pool libamisi otse mäkke. No veel oli jaksu. Näib, et sellega aga hakkasid mõistus ja jõuvarud tasapisi otsakorrale saama. Järgmisse 20(169) kaldusin juba oluliselt ära. Edasi, selle asemel, et nõlvaku serva mööda 21(212) minna, proovisin hakatuseks mäkke ronida, kuniks taipasin, et sinna peab järgmise punkti järel turnima. Päris hulluks läks asi 23(173) veidi lauskjamal nõlval. Sahistasin sõnajalgade seas ilmsesti punktist napilt mööda. Ega seal lamedal nõlval polnud ka targemat teha kui tagasi eelmisse, lohad olin käest kaotanud. 24(175) tuli ka kuidagi kobamisi-libamisi. Sain aidata eksnuid 174sse. Kaval auk, kuhu mul õnnetus sisse koperdada, aga kuhu need, kellel seda vaja oli, loomulikult kõrvalt mööda jooksid.

Võib-olla aitas vesi, mida ma lõpuks võtta tihkasin, aga ülejäänud reljeefiosal ekslesin olulisel määral vaid ühe etapiga - 27(178)-28(179). Seadsin suuna Marje ja Merikese selja järgi, aga kui ma mingisse valesse punkti lõpuks välja jõudsin, olid nad ammu kadunud. Õnneks see vale punkt palju tõlgendamise võimalusi ei jätnud ja sain ennast üpris ruttu paika. 33(186)-34(187) läksin nõlva alt ümber mäe. Mäe küljel kiiskasid esimesed punased rammusad metsamaasikad, mida ei saanud mitte põske pistmata jätta. Eks ma olingi juba väsinud, sest juba 30(185) juures käisid jalad risti all, 31 paistis, aga päralejõudmine nõudis gümnastikat, mida minu jäsemed enam väga ladusalt ei vallanud. 33(186)sse minnes tekkis üldse kahtlus, kas kodanikud on lennanud siin või - loha kadus kiirelt ja vaarikavarte vahel tuli leida totaalses oksarisus koht, kuhu jala üldse pidama või asetada saaks.

See kõik võttis nii oimetuks, et viimases osas suutsin kahe punktiga juba tõsisemaid otsimisretki korraldada. Esimene punkt normaalkaardil tuli ilusti, aga järgmisega oli tegu, et kaardist üldse midagi välja lugeda. Oi, ma piinlesin seal, püüdisn suuna peale tuimalt, aga kadusin risu vahel ruttu kuhugi kst-sse. Kaardil tundus kõik nii kribu, nagu oleks 1:15000 kätte antud. Mõte ka eriti ei jooksnud, et oleks teele välja tulnud vms. Sain siis paar punkti normaalselt, kui suustin 40(196) jämedalt suunaga ära rabistada ja tuigerdasin jupp aega täiesti vales rohelises. Ega neid pinnavorme oli ka paras piin kaardilt kätte saada, aga kõige hullem, et maastik ei meenutanud kuidagi seda, mida kujutatud. Veel naljakam, et ronisin sealt välja teele ja plõnndi tagasi samas rohelises. Kuniks sattusin võõrasse punkti, mis meenutas kahtlaselt kaevikut, mille naaberroheliselt leidsin. Ehh, no siis sain vähemalt koju.

Viimased viis läksid suuresti lohasid mööda ilma krussitamiste ja ekstsessideta.

Hea rada oli. Isegi väga hea. Mets nii hea ei olnud. Hammustas, kriipis ja torkis. Lausa kolm korda viskas külili. Vastu ka hammustada ei lasknud. Vintsutas ja rullis. Okastega rullmops valmis.

Eks ma tolle pärast kaks tundi pärast tuulde lasksingi, et ennast sellest metsast lahti rullida ja vintsutused tuulde unustada.

Nüüd tuleb hakata mõtlema, kuidas Põhja-Läti soodes ellu jääda. Midagi vabadussõjast ette võtma äkki.

Ääsmäe

2011-06-23T12:24:00.000+03:00

Pärast Jukolat tundus hea mõte lõdvestuseks koibi asulavahelisel asfaldil sirutada, mida sprindikarika raames esmaspäeval seekord Ääsmäe külas teha sai.

Ääsmäe tundub linna poolt vaadatuna nii ligidal, aga tegelikult sai ikka uhada ja nii jõudsin kohale üpris eelviimasel minutil. Leidsin autokoha lasteaia väravas ja kui riideid pagasnikust võtma läksin, küsis üks just koju asutav laps "Missuguse lapse ema sina küll oled?" Mul ei olnud ähmiga paremat kirjeldust võtta kui, et tegelikult ma ei olegi selles lasteaias ühegi lapse ema. See oli pisut segane vastus, võttes põnni pisut mõtlikuks.

Rada oli väga kiire, aga kindlasti mitte nii kiire nagu väidab mu ajalipik - 4.38 min/km keskmiselt. Vigu nagu suurt ei teinudki. Pisut kohmetusin kolmandasse(39) minekul nõgesepõõsastes. Kindlasti oli mitmeid teevaliku küsimusi 1(34)-2(57), 6(45)-7(35), 8(46)-9(47), 10(31)-11(48), mis kõige hullemini vast lahendatud ei saanud.

Esimestel etappidel oli veel kõvasti Soome metsa jalgades ja seekord kippus kere vaimule alla jääma. Iseenesest aga oli sprint väikeses asulas, kuhu ma viimati sügaval sotsialismi ajal sattusin (mäletan isaga käisime seda Antsude küla kaemas), hea värskendav vaheldus.

Ma kujutan ette, et keskmisel mitteugrilasel nõuab selle küla nime välja hääldamine pisukest pingutust.

Jukola 2011

2011-06-21T23:46:00.000+03:00

Laupäeva varahommikune merealus kündis vapralt üle Soome lahe merd, lastiks o-laulupeole siirdujate hordid. Peterburi ei jäänud enam kaugele kui teisel pool Kotkat Ravijokis, mõnikümmend kilomeetrit Vene piirist, autodest aina o-peo õhinas suunistujaid välja hüppas. Olime igaaastase o-palverännaku sihtpunktis päral.

vaade stardialale meie telgi tagant

Tänavune keskus osutus nii kompaktseks ning eestlaste telklaager oli paigutatud nii parkla lähedale, et oma nodi magamispaika tassimisest ei veninudki käed poole pikemaks. Üpris tavaline oli siiski näha telgi kõrvale pargitud aiakäru. Seda, et kõik EST tähise all võistlevate võistkondade telgiplatsid kõrvuti paigutatud oleks, varasemast ei mäleta ja nii said kaasmaalased aidata pea kaotanud Aasa 5 naiskonnal oma 10x10m telgiplatsi tuhandete teiste selliste tükkide seast määratleda. Mul oli küll hea värviline plaan tindiprinteriga välja trükitud, kuid ei olnud hea plaan sellega tibutava vihma käes vehelda.

Salpa-Jukola aastal koosnes SK Aasa 5 taas poolel juhul debüteerijatest, ometi vanadest o-kaladest Maarist, Siirist ja juba Jukola-teadjamatest Küllist ja Tiinast. See, et me lubasime seekord kaasa tulla ka ohjur Jaanil, on ilmselgelt andnud lõppprotokollis tõhusama tulemuse mullusest. On ikka suureks abiks metsas kive loendada teadmisega, et vaid mõne kilomeetri kaugusel telgis põõnutab rahulikult autojuht, kelle metsa eksimise pärast ei pea muretsema.

naiste stardiks kogunemine

Esimese vahetuse usaldasime Maarile ning seekord said kõik startijad kohe hakatuseks kõikide ülejäänute silme all oma mäkketõusu oskust demonstreerida, sest stardiala oli venitatud alla põllule, et sealt kohe üle kümmekonna meetri järsult tõusta ja hing kinni rabada enne K-punkti jõudmist. Maari kulges mõõdukas tempos, pärast end lihtsate eksimuste pärast sarjates. Võib-olla ma olin ta eelmise aasta kogemuse põhjal ära hirmutanud ja ta lihtsalt mõtles üle.

Rada oligi selline petlikult lihtne. Just kui näis, et võib tempot tõsta ja maastiku terane jälgimine ning kogu aeg kaardis olemine ei ole nii kriitiline, just siis viskas rajameister vimka, mida ei oodanud. Ehk pealtnäha lihtne rada ja mitmete kinnijooksmist või korrigeerimist võimaldavate objektide olemasolu, ei tähendanud sugugi luba end lõdvaks lasta. Tõsi nii traagilisi kadumisi kui mullu, ette ei tulnud ning viga oli kiiresti korrigeeritav. Maastik ei olnud ka kaugeltki mitte nii tehniline ja kurnav kui mullu. 6,21 linnulennulist kilomeetrit koos paraja künklemisega kivinukkidel oli mulle just paras.

Esimene etapp (51) ostus siiski veidi päevaku stiilis etapiks, kuid metsaga kohanemine läks selliselt, et kraavinurka kaldunult pistsin valele poole jooksma, kuniks taipasin suunda kontrollida. Teisest (51-79) tegin puhta teejooksu ning see aitas soojaks saada ja rahuneda. Nautisin pilvealust üksikute piiskadega ilma, et pärast teist punkti orienteeruma hakata. Olin suhteliselt üksildane, häirivaid sotsialiseerujaid ei kusagil ning seega oli peamine vastutus olla kindel valitud suunas ja kontrollida lohade hargenemisi potensiaalsete hajutuste eel.

Viiendasse (84) minnes hakkas ühel momendil jalaasteid palju saama, aga punkti lähedust tunda ei olnud. Enne kui jõudsin oma jooksuhoo lõplikult peatada, hakkas läbi hõredama männiku kumama joogipunkt ning selle järgi sain kiirelt end paika ning selge oli, et punktist peab välja tulema jäme rada kosutuspaiga suunas - nii ka oli, väike edasi-tagasi jooks. Pikem seitsmes etapp (33-77) sai pärast pikliku künka diagonaalis ületamist, kus suund väga kergelt kaduma kipub, sipelgapesa kõrvalt möödumisel kinnitust, et kõik on kontrolli all, sest pesa oli eeldatavsti pruuni ristiga kaardile märgitud ning lõpplahenduse teele jääva kaljuseina all, kui klaarus, et leidub kivipragu üles, mitte ringi ronimiseks. Suured rammusad mustad punktid olid eluslooduses väljendatud suurte rammusate mitmemeetriste kividena ning need olid raja mitmes osas õige headeks kontrollobjektideks. Järgmise 8(80) jooksin üle. Õnneks jõudsin 67sse ja kui ma ühe seal äsja punkti võtnud tüübi selja taga ta tööd kaardiga jälgima küünitasin, siis näitas ta lahkelt kõikidele kiibitsejatele, kus 67 kaardil on. Selge värk - sammudega tagasi ja õnnestus üpris täpselt õige kuuse tagant punkt leida.

Edasi kuni lõpuni ei suutnud ma vigu suurt enam teha. Kõik olid kaine mõistusega lihtsalt läbitavad punktid. Pikk etapp 12(81)-13(55) oli selge teeotsa kinnijooks, suunda õnnestus üpris täpselt hoida. Eelviimasesse (43) minnes oli kaardipilti vaadates üpris kindel, et tuleb hajutust kahtlustada. Selja taha moodustus põdramammidest rong. Täiesti ebatavaline situatsioon minu puhul, aga kõik klappis ja kuigi ma õige pisut punktist vasakul olin, teadsin sammu pealt 10 sammu enne paremale keerata, mis rongi laiali lammutas ning paljud pettumusega 43 numbri üle pead vangutama jättis. No aga ainult üks nendes oli mu käest enne uurinud, kas ma 43sse lähen.

Viimasesse punkti lipates ei olnudki vaimset ja füüsilist väsimust ning nagu telgiplatsikaaslased TONist kommenteerisid, siis ma sibasin enda kohta ikka päris hea ajaga kokkuvõttes. Tuleb muidugi tunnistada, et senine parim aeg kolmest varasemast korrast sai 40 minutiga ületatud :) Kas tõesti nii palju lihtsam rada? Või pigem hea enesetunne, hästi sobiv ilm. Keskendusmivõime, reageerimiskiirus ja võhm toimisid sünkroonis, üks ei jäänud teisest maha.

Vahetusalast minema siirdudes täisrahulolu. Nauding rajast ja metsast. Tasakaal iseenda ja maailma vahel. Vaatamata sellele, et punktisooritus polnud perfektne, suutsin vead lahendada kärmelt, ilma ajusilenemiseta. Sain kätte just selle, mida o-metsast otsin - kindlasti ei ole see finishis kurnatuse piiril viibimine.

Külli ja Siiri liikusid samuti ladusalt ning nii sai meie peamine sportlik eesmärk, mille suutsime enne kamba peale telke püstitades välja mõelda - lõpetada enne tuhande piiri saabumist, küllaga täidetud.

Aga ega Jukola ei ole siis ainult mingi mõttetu sport - abstraktsete numbrite tagaajamine läbi kehalise ponnistuste. No olgu, võib-olla esisajas on. See on endiselt fluidum, mis sunnib tuhandeid tüüpe öösel kell kolm karjas ekraani passima, kus sabadega värvilised punktid liiguvad sigri-migrisel taustal ja selle põhjal kladede jagu teooriad genereeritakse. See on endiselt fluidum, kus kogu selle 30 000 pealise massi hulgas ei kohta kaks päeva ühtegi suitsu kiskuvat kodanikku. See on endiselt kaks päeva omaette eksisteeriv maailm oma reeglitega, milles elavad positiivset energiavälja kandvad kodanikud ja kelle hulgast päris maailma naasemine aitab olla natuke parem inimene.

See on marurahulik stardikohtunik, kes palub publikul pildi tegemiseks mitte aediku najal vedeleda, et me aiaga ümber minnes ise ajalehtede esiküljele ei satuks. See on oma riiulid Salomoni tossudest tühjaks müünud müüja, kes kogu oma päevasele rassimisele vaatamata allesjäänud tootevaliku innustunult su ette tassib.

See on kõik need ja paljud pisidetailid kokku, et sa koju naastes asud innukalt uurima, kus see järgmise aasta Jukola õieti toimuma pidigi.

Eks ma olin endale ühed uued matkatossud ära teeninud. Vähemalt mulle tundus nii.

Tõsi, seekordne tõeline tahtejõu triumf neljandas legis jäi lives nägemata.

Jussi, kes sügisel kaitsejõudesse siirdub, innustasime me kaasatoodud kilekotiga, millel kiri - Findland's Biggest Fitness Centre - The Finnish Defence Forces. Viimane paneb jätkuvalt õla alla makaroni keetmisel ning tassib metsa serva näppimiseks militaarset tehnikat.

Mõned kirja saanud teiste mõtted:
etsilt
Ristolt

Jaani ja minu kolmveerandtunnine ponnistus meeste stardi vaatepositsiooni hõivamise järel

Üle küpsenud kevad

2011-06-14T22:43:00.000+03:00

Kevad on valmis küpsetatud - kastanite küljes on valgete õite asemel väiksed rohelised karvakerad.

"Põhjamaade kliimas vähemasti sa ei lähe kohe pahaks; põhjas on inimesed kaamed algusest peale. Surnud rootslasel ja natuke magamata noormehel pole erilist vahet. Aga koloonias[Aafrikas] ussitab mees juba järgmisel päeval peale laevast maha saamist".*

Toda ussitamist jagus siin nädalajagu päevi, kuni eilsest saati end jälle normaalse põhjamaalasena tunda on saanud. Vähemalt ei ole seda pahaks minemise tunnet enam.

Põhjamaise spordiga tegelesin täna TTÜ ümbruses. Või teate te mõnda Kreeka orienteerujat. Igatahes valitses õigesti doseeritud temperatuur mõnede kehalis-füüsiliste liigutuste tegemiseks.

Mustamäe järsaku nõlvad on küll midagi sellist, millele punkte paigutada kuidagi nii, et need erilist rajaelamust pakuksid seal kümneid kordi silganuile, on üpriski keeruline. Seetõttu oli tegemist pigem kuuekilomeetrise sprindielementidega jooksuga, kuid parasvöötme kliimale kohases miljöös üpriski mõnusa pingutusega. Mustamäele saab päris koledaid radu ehitatada - korduvate nõlvast ülespunnimistega, millest seekord säästeti, kuid Rahumäe liivikutes kergel jalal hõljujat just ka ei õnnestunud esitada. Eriti sümpaatne oli kaardi mõõtkavana 1:10000, mis raja eri maastikutüüpidele laili tõmmata lasi.

* * *
Kusjuures Keskus on oma juunikuises numbris pakkunud soovituslike suve kultuuriliste elamuste hulgas välja ühe hittüritusena 25.augustil toimuva orienteerumise Kohtla-Järve kaevanduspark-muuseumis. Mul läks küll jupike aega, et trükitehnilisest võttest alustamaks peatükke eriti rammusa suurtähega, kuupäeva 5 asemel 25 lugeda ning mulle tundus juba, et Keskus on sellise ürituse ise välja mõelnud.Vähemalt ei ole neil paadunud spordilehelikku arvamust: "Orienteerumisneljapäevak kujutab iseendast üritust, kus paartuhat kodanikku pargib metsaveerele, tõmbab jalga lohkvad dressipüksid, võtab kaardi ning kandub metsatukka, teadmata, kas kunagi veel välja pääseb. Väga populaarne ja naljakas spordiala, mida mõned võtavad surmtõsiselt, targem osa inimkonnast aga kui ägedat meelelahutust".

Ussitamisteni. Reis öö lõppu ei ole veel läbi.

* Loius-Ferdinand Céline "Reis öö lõppu"

Kloogaranna

2011-06-09T22:45:00.004+03:00

Masohhistlikumad tüübid läksid täna randa küll, aga mitte end veepiiril praadima, vaid männiõietolmusesse metsa end sääskedel pureda laskma. Nondega oli kaks võimalust, kas joosta nii kiiresti, et nad ei saa sind kätte või üritada nendega võidelda. Nii kuluski osa aega kaardiga vereimejate peletamiseks, mitte selle uurimiseks.

Uimasest heinaparklast liikus stardi poole loid rivi. Taustaks kägude kukkumine ja meeste lõõp. Aarfika kõrbetuul sasis juukseid päästes hullemaist - leemendamisest ja sääskdest. Vähemalt esialgu.

Juba esimesse(33) punkti minemiseks tuli hakata ajukurdusid pingutama - kas otse või ringi. Otse tundus alustamiseks liiga võikalt siniroheline.

Mida edasi, seda agressiivsemaks väikesed vereimejad muutusid. Oja punktide (47-46-48-49) juures lisandus ka nõgesemõnu. Nii oli üpris õudne ojakäärdu ära eksida, sest kaardi uurimiseks seisma jääda ei kannatanud ning oja ümbruses asukoha tuvastamiseks tuli liikuda mudas ja vees nõgeste vahel. Nüüd kukal sügeleb ja jalad kipitavad.

Kui rääkida mõne sõnaga veel orienteerumislikest aspektidest, siis vaatamata pidevale vehklemisele ja võib olla just kuumuse pärast kui liikumistempo aeglustus oluliselt, oli aega nii palju pinnavormide ja taimestiku iseärasuste märkamiseks, et vaid korra olulisel määral kõrvale kaldusin 4(38)-5(39). Tõsi 5(39)-6(47) üle songerja reljeefi, segase liinialuse ja soiste mülgaste plaanisin esiotsa veidi teisti kui oja mingis suvalises kohas ületasin ja väikse kaarega teiselt kaldalt lähenesin. See on hämmastav kui segaseks hetkega kogu kaardipilt ja tegelik maastik seal käärulise ja nõgesesse kasvanud oja ümber alati muutub.

Ent ometi kogu verelakardite karjale vaatamata oli metsast uimlevasse parklaalasse pääsedes mõnus enesetunne. Ikka see endine rõõm - metsast, rajast ja üdini sõbralikust o-kogukonnast.

Vahel jätab mõni kogukonna maha. Vahel veidi ootamatult. Seepärast seisavad sõnajalad, tinistavad lõhnakellukesi piibelehed, kummarduvad kuused, kahisevad kased.

XXXVIII SJ

2011-05-29T22:53:00.000+03:00

Suvejooks on Vanalinnapäevadest VIII võrra traditsioonilisem üritus, sedakorda Voose mõhnastikus. Tava hoiab jõus LSF Pronoking Team ja neil tuleb Suvejooksu jätkuv säilitamine hästi välja.

Suvejooksul on rajameistritel kombeks pakkuda kraadi võrra kangemaid radu kui päevakutel, millele valitud maastikud vaid kibedust lisavad. Et esimesel päeval nii kange kraamiga välja tullakse, selleks ei olnud ma valmis.

Esimene pool rajast ei läinudki väga hullusti, kannatas isegi ajalist võrdlust teiste võistlustulle asunutega. 12. punktist alates juhtus ainult rida arusaamatusi. Takkajärgi kaarti vaadates on raske aru saada, kuidas kahe tee vahel mõnesajameetrises vahes kogu aeg nii eksinud saab olla.

Kõik algas väga rahulikult - kaks esimest (78-50) punkti olid lihtsad. Kolmas (70) nõudis pisut keskendumist. Neljandasse (59) pääsemiseks tuli küll läbida hullumeelne kasevõsa, aga punkti leidmine oli lihtne. Raja kõige kergem punkt oli viies (81). Seitsmes (67) läks veidi kobamisi. 8-9-10 (37-39-43) aeglaselt, aga kindlalt. 11(44) oli viimane punkt, kus end veel normaalse orienteerujana tundsin.

Edasi järgnes rida katastroofe. 12. punkti siirdusin liiga kõrgelt ja ei saanud muidugi jupp aega seal mõhnade vahel aru, miks punkti ei ole. Rahvast sebis igas suunas, aga see oli ka kõik. Eks lõpuks läksin alla tee ja sihinurka tagasi ja alustasin sammudega uuesti. No polnudki nii hull. 13(75) tuli probleemivabalt. 14(49) ja 15(47) puhul liikusin mõlemal juhul suunaga mööda ja no enam paika ei saanud ennast. Mõlemal korral liikusin lõpuks tee peale, et seal enda asukoht kuidagi paika saada. Aga nii kui metsa vahele tagasi sain oli kaardi ja tegelikke auke omavahel täiesti võimatu klappima saada. Kuidagi olen nene punktide juurest märked oma SI-pulgale ikka saanud.

16nda punkti juures lagunesin täiesti laiali. Emotsioonid hakkasid üle pea käima - viha enda ja maailma vastu vaheldus nukrameelsuse hoogudega. Korra tekkis isegi soov istuda kännu peale ja nutta natuke, õnneks polnud parasjagu ühtegi ligiduses. Siis jäi ette punkt 84. Kõigepalt tekkis lootus, et äkki keegi satub siia, saaks uurida, kus me kaardil oleme. Järgmisel hetkel taipasin, et aega on ilmselt juba nii palju kulunud, et siia ei satu enam keegi enne kui punkte ära korjama tullakse. Uurisin kaarti ja märkasin et punkti tuleb väike sihijupp ning sellega olin enda asukoha kaardil lõpuks tuvastanud. Nüüd jäi üle ainult otse kohale marssida ja kuigi reljeefi järg kippus jälle käest kaduma, siis puhtalt suuna ja sammudega jõudsin otse punkti. Eks see hambad ristis suuna hoidmine nõudis küll mõningast kuuseakrobaatikat.

Edasi oleks võinud ju arvata et järelejäänud neli punkti ei saa ometi enam midagi keerulist olla. Aga kui ma 17. punkti minnes ennast liini alt K-punktist leidsin siis mul hakkas sees keerama. Mul sai korraga igasugusest orienteerumisest absoluutselt kõrini. Sõimasin mõttes rajameistrit vastikuks kiusupunniks ja lubasin endale, et ma hakkan parem tennist mängimas käima.

Isiklikult ei ole mul midagi keerukate radade vastu, eriti pidades silmas Jukolat, siis keskendumisvõime proovilepanek polnud sugugi paha. Suvejooksul ma lihtsalt ei oodanud midagi sellist, vaim ei olnud valmis ja ei suutnud end ka käigult mobiliseerida. Iseendaga olen rahul ainult selles osas, et kogu seda jama pooleli ei jätnud 16nda punkti juures.

Kui Maari mulle pärast finishis seletas, kuidas ta muudkui järjest neid punkte võttis - näe siit, siit, siis see auk ja siin punkt ja ... Siis ma tundusin endale tõelise lambana. Isegi piinlik loomi noomida sedasi.

Igatahes olin ma teiseks päevaks hea õppetunni saanud ning asusin Voose võsas hoopis enesekindlamalt liikuma. Mõningate teevalikute osas võiks natuke norida. Näiteks ei märganud ma, et teise (36) punkti minemiseks võiks sihti ära kasutada. Kolmandas (39) punktis lasin ennast üldisest pea laiali rahvavoolust kaasa kiskuda ja tuuseldasin mõttetult kuusejuurikate vahel. 4-5-6 (85-45-62) osutusid kergekaalulisteks jooksudeks ja turnimiseks. Seitsmes (79) nõudis rahunemist, et end reljeefi mitte ära kaotada. Rohkem ma kadusin küll ümberkukkunud kuuskede vahele, aga raiesmiku serv aitas hästi õigesse orvandisse. Edasi läks kuidagi ilma suurema mõtlemiseta. Kui, siis veel üheksandasse (42) minnes suutsin mõned muhud alustuseks lohkudeks lugeda.

Tegelikult oli teise päeva rada ilmselgelt lihtsam ja sisaldas rohkem jooksuvõimalusi. Kahe päeva peale kokku neetult huvitav oli.

Ma ei räägi kogu sellest võsast ja lõptutust tuulemurrust, mida kaks päeva ohjeldamatult rünnata sai. Teise päeva teeetapid olid lausa huvitavaks vahelduseks, eriti üks lõhnavast sirelipõõsast mööda vedav. Ning kuusepadriku ja kasevõpsiku kiuslik loomus sai leevendatud õitsema puhkenud maikellukeste lõhna läbi.

Järgmine aasta Kõpu poolsaarel Hiiumaal. Saab näha. Enne sootuks lähemal Jukola ja 100KP. Tõeliste suve maiuspalade rida jätkub.

Ööbikute aeg

2011-05-27T00:43:00.000+03:00

Kell on 8 hommikul. Seisan Ülemiste Statoilis. Bensiin vuliseb paaki. Jõllitan kaubanduskeskuse reklaamtahvlit. Ümberringi voogab hommikune tipptund. Üle kõige kostab ööbiku laksutamine.

Õhtul Jägala linnamäe metsas ööbikuid kuulda ei olnud. Hoopis vali tuul kõlgutas lagedal parklapõllul karukellasid ja sundis hambaid plagistama.

Pagesin tuule eest metsa puude ja sääskede vahele.
Rada tassis esiotsa reljeefipesadesse ja pakkus mõnusat nikerdamist kuni kuuenda punktini, mis sujusid eriliste vigadeta. Edasi jätkusid sirged lõigud rikkaliku taimestikuga siledas metsas. Ka need kulgesid ladusalt kuni 10(47) punkt tõi tagasi männiluidetele. Uitasin puntkist üpris lähedalt mööda. Seal lohkude ja muhkude vahel oli end raske millessegi kinni saada, tiirutasin siiski oletuslikult reljeefi ja metsa piiri lugedes õigesse auku. Edasi tuli ära käia 11(61) ületades punktini pääsemiseks neli korda toomingavõsa, mille juured varsakapjade vahel mudas ning mis tähendas lõpuks ikkagi seda, et ka seekord said jalad märjaks ja mudaseks.

13(45) oli veidi nüri, aga eelistasin järjekordse sõnajalgade kooslusega tutvumise asemel lagendiku servast ringiga silkamist. Eelviimast punkti pidasin aga viimaseks ja kui kompostritähiselt number 54 vasu vaatas, siis - oi see küll minu punkt ei ole. Mõningase jabura tiirutasime järel taipasin, et see oli ikka minu punkt küll. Ja lõpuks tagasi lagedale tuule ja sääskede kätte. Metsas oli sääski nii palju, et kui oleks suu lahti teinud, siis nälga poleks jäänud.

Jõuan koju. Kell on 9 õhtul. Astun autost välja. Üle tuhmi linnamüra kostab vali ööbiku laksutamine.

Suve netsuke

2011-05-24T22:01:00.004+03:00

Muideks, kuu aja pärast hakkab päev jälle lühemaks minema.
Muide, kas mitte umbes kuu aega tagasi ei lõppenud talv.

Võib-olla just noil põhjustel vedisin end ikkagi metsa, õhtust suvetuult otsima.

See Raudalu ümbruse mets on ikka üks paras võss. Nii palju pugemist ja tunglemist toomingavõsa vahel. Miks ma ennast ikka sellest üllatada lasen. Mõned helgemad männipuised teelõigud vahelduseks. Ühes sooservas angervaksade vahel kümblesin väänduvate okste roheluses nii mõnegi minuti enne kui täiesti juhuslikult punktile (46) peale sattusin.

Ikkagi, tahaks võtta selle tüki suve ja nipsasjakeste toosi pista. Mõnel pimedal talvetunnil hea välja võtta.

Kollaste võidukäik

2011-05-19T22:37:00.008+03:00

Varsakabjad võistlevad võililledega kraavipervedel. Kummal on rohkem. Õisi.

Võililled sirguvad võidu rakvere raipega põllu äärtes. Kummal on rohkem. Õisi.

Mesilased rõõmustavad.

Üks osa inimkonnast püüdis end täna õhtul rõõmustada Ihasalu metsades, lenneldes kontrollpunktilt punktile.

Enne lendlema asumist tuli meie pesakonnal küll jõuda natuke pärast Kuusalu tõdemusele, et Leesi ja Neeme on veidi erinevad kandid, kus Ihasalu otsida ning enne kohale jõudmist kulus terve Neeme tee Jägalast alates tolmlemisele, sest suurem osa teekattest oli lihtsalt lahkunud.

Ihasalu metsad on kiired ning ükspuha, millise kivi taha või kraavinurka rajameister on punktid sokutanud, enamus trassist sujub läbi hõreda männisalu. Et päevaku miljöö ikka õige oleks, oli eelviimane punkt (51) visatud tümasse mereäärsesse võpsikusse. Ringiga oleks ehk mudast pääsenudki. Ebakindla põhjaga maastikul lödistamise korvas tee viimasesse punkti - vaade helehallile Kaberneeme lahele.

Teel koju kiiskas maantee servades õhtuvarjude taustal kollane õite meri veelgi kollasemalt. Taevas roosalt sekundeerimas.

Paus mõtetele

2011-05-17T22:44:00.087+03:00

Koostame jänesekapsastest päringu.
Kirjutame puukidele skripti.
Sisestame muda tossudesse.
Paneme sõnajalgadele uuenduse peale.
Testime porilompide koormust.
Riliisime raiesmikud.
Taastame murdunud kuused.
Analüüsime ülaste olukorda.

Täiskuu.
Nende pilvede taga, mis ainult ähvardasid.

Kombineerisime ennast isaga täna Kose-Uuemõisa, et lasta lummata end kõikematvast rohelisest. Tuleb tunnistada, et Kose-Uuemõisa taga padrikus ei mata mitte ainult vasttärganud rohelus, vaid ütlemata palju sai vingerdatud ümber mahamurdnud kuuskede ning mudistada mudapõhjalistes ojades.

Jooksmine läks veidi tümalt. Eriti alguseotsa kaks lihtsat teeetappi. Kuigi otsustasin end kolmandas etapis (2-23, 3-47) veel säästa ümberkukkunud kuuskedest ja poristest ojapõhjadest, siis teerada jõeluhal oli madalamates kohtades vee all ning ringi tosserdamine mööda pokusid võttis oma aja. Ülejäänud punktid kuni üheksandani kulgesid tõelises rägametsas, kohati õige tihedas võpsikus ning kompassinõela jälgimisest oli ilmselgelt kasu, et pihta saada orvandite seeriale ojaservas.

Krahmasin põskepistmiseks peotäie jänesekapsast.
Mõtlesin kõrreliste küljes kõlkuvatele puukidele.
Lörtustasin-lirtsutasin mudakraavides.
Imetlesin krussitavaid noori sõnajalgu.
Mõõtsin porilompide sügavust.
Silkasin raiesmiku servas.
Püüdsin leida väljapääsu murdunud kuuskede vahelt.
Nautisin lainetavaid ülasevaipu.

Hea paus oli.

Rohelised libled

2011-05-14T01:30:00.000+03:00

Enne kui siirduda roheliste liblede manu, oleks mul eetrisse paisata arvamus kujunenud haridussituatsiooni kohta, obstsöönseid sõnu siiski kasutamata.

Abituriendid hakkavad järgmisel aastal kirjandi asemel tegema tekstimõistmise katseid. Tallinnas kooliteed alustavad põngerjad peavad kooli pääsemiseks tegema tekstimõistmise katseid. Mida põrgut seal kaksteist aastat vahepeal tehakse!?

Noh tõsi-tõsi, haarates kinni (:)kivisildniku eelmises (6. mai 2011) "Sirbis" ilmunud artiklist "(:)kõik kassikullaks", kus ta kirjandi kaotamise üle manades natuke krossilikult öeldes "Põhimõtteliselt ei ole muidugi vahet, kas surra välja Tammsaaret lugedes või feispuukis lämisedes, projekt eesti rahvas on lõpetatud ja tema hauakirjaks on + + +" üritab sülitada Eesti Pangale, Eesti Energiale, Tallinna Veele, Riigikogule, veriste kätega palgaarmeele ja meditsiinisüsteemi vampiiridele lisaks ka Eesti kooli peale, siis mulle tundub, et on viimane aeg täielikult keelata ka matemaatika riigieksam, sest noorte inimeste sundimine abstraktselt mõtlema võib neile äkki ajusurma põhjustada.

Kas Kivisildnikul aga sülge ikka jätkub? Võib-olla jagubki. Parem siis juba süljelärakate eest põgeneda. Mõnda teise maailma. Kes kuhu, mõned roheliste võrsete druiidsesse maailma.

Innustatuna aastatagustest emotsioonidest Keava mägedes, oli kindel plaan endale see neljapäev Rapla tagant ajutiselt mõni teine maailm leida.

Parkimisplats lehma karjamaal tervitas saabujaid rammusa maa aroomiga, et mitte öelda lehmasita haisuga. Aga tollest polnud lugu. Tunniajane võimalus piiritus võsas tungelda sundis lehmakookide asemel eesseisvale rajale keskenduma.

Rajameister oli niipalju leebe, et kaks esimest punkti anti maaga kohanemiseks, et edasiseks sukelduda kõikehaaravasse metsarüppe. Magesõstar, väänduv toomingas ja murdunud kuused haarasid tõesti kõikjalt kus said. Suutsin etapid imekombel ilma suuremate vigadeta läbida, mõnel puhul oleks võinud ju terasemalt teevaliku võimalustele keskenduda. Enne linnamäele ronimist 8(45) tekkis hunnitu võimalus ka mudakraavi läbimiseks, mis andis õige päevaku fiilingu - kui ikka tossud pärast muda järgi ei haise, siis nagu polekski päris õige metsas käik olnud.

Keava mägede taimne vaheldusrikkus mõjus mingis mõttes nii nagu täna juhtumisi ERSO hooaja lõppkontsertil kuulatud Mahleri Sümfoonia nr 3. Mahler ütleb oma teose esimese osa "Suve sissemarss" kohta: "Suvi on võitja, kes sammub keset kõike seda, mis kasvab ja õitseb, roomab ja lendab, igatseb ja unistab. Ja kõige selle kohal sulandub meie sisse igavene armastus - nii, nagu kiired ühte fookusesse kokku jooksevad". Tõsi, erinevalt Mahlerist, kes oli pillide rohkusega kohati üledoseerinud, oli eilse rajameistri ettesöödetu üpris parajas doosis.

Pärast finishit oli hää lehmakoogise aasa peal lasta paitada end õhtupäikese kiirtel ja nagu ikka, viia läbi arutelud teiste metsast pääsenutega äsjakogetud emotsioonide üle. Armastus näikse süvenevat, Mahleriga või ilma.

Ahjaa, ja uus mõnus särk on mul nüüd ka. Kressroheline, valge pealussiga, seotud ühe Kivisildniku poolt täissülitatud institutsiooniga. Aga tollest pole lugu.

Eks paelusside ja armastuse vahel olen püünud ikka ka kirjasõnale silma visata. Nii on jalgu jäänud Toomas Pauli "Totrus ja tähendus". Paulil on oskus ühte raamatusse kuhjata kokku totruseid ja tähendusi sellisel hulgal, et pärast raamatu sulgemist jääb endale esitada vaid küsimus - kummal siis on rohkem mõtet - amööbil või inimesel.

Natuke lihtsam oli hakkama saada Hanifi Kureishi "Midagi sulle öelda" looga. Kuigi sealsed inimsuhted, nende normaalsus või ebanormaalsus mõjusid ebareaalsete ja irratsionaalsetena. Isegi kui see pidi nii irriteeriv olema, siis ikka jäi võõraks see pakistanlasest londonlase maailm, hädad ja veidrused.

Sootuks paremini haagib Günter Grassi "Vähikäigul", kus ta endiselt suudab ühte lihtsat lugu jutustades ära rääkida ka kogu Läänemere regiooni lähiajaloo. Ühes lihtsas laeva põhjalaskmise loos näikse kogu II maailmasõda sakslasi oma taagaga jätkuvalt koormavat. Ilmasõda on sakslastele kordades raskem taluda kui meile eestlastele. Meil oleks lihtsam justkui selle võrra, et me poleks justkui ise endale kannatusi kaela tõmmanud. Kuigi mulle tundub, et praegu täiskasvanuks saaval põlvkonnal ei ole nonde viletsustega muud suhet kui meil Vana-Kreeka ajalooga. Ei siin ega seal pool.

Ja muidugi olen ma jahvatanud läbi microlinklaste "Üle piiri", mis on välja kukkunud omamoodi nurga alt ajastupeegeldajana ning kuhu zazibealgi on omal viisil jälg jätta õnnestunud.

Kaarel Kressa kirjatükis "Vereurmarohumesi" aga sõnab: "Kõik, mis tapab, teeb kedagi tugevamaks".

Järgmiste libledeni.

Impressionism metsas

2011-05-06T00:30:00.000+03:00

Vääna-Jõesuu on paras koht pealinlasele väljasõidu korraldamiseks, umbes nagu pariislane Roueni jõe kallastel Normandias. Jõe ümbruse metsatukad pakkusid linnas kopitama läinud tüüpidele rohelist värskendust - olgu siis sambla, naatide või hiirekõrvadega toomingate kujul. Karge merebriis uhtus linlikud mõtted õhemaks. Unistus suvest süvenes.

Rajameister oli tagataskust koukinud veel mõned sellel maastikul läbiproovimata etapilahendused. Ning juba esimesse (63) punkti minnes viskasin poolel teel kõhuli, äkki on reljeef paremini tunnetatav. Ei olnud, hoopis jala väänasin veidi välja. Teise (32) punkti pääsemiseks tuli võidelda õnneks veel lehtimata toomingapadrikus ning kolmanda (33) punkti kohta oli legendi niipalju visuaali lisatud, et küsimus tekkis, millist osa sillast ikkagi külastada tuleb. Etapi 4(50) - 5(48) lahendus mulle kohe meeldis - paelusjad mudamülkad lisasid kuraasi.

Kuni 13(46) punktini jätkus reljeefipesades snorgeldamine, teadmata millise kuuse taga tegelikult KP tähis peidus on. Kollaaž kunagistest ehituslikest objektidest enne 8(61) oli veidi eksitav. Vahetult enne 12(45) tekkis mõttetegevuse hangumine kaardil kujutatu tegelikku loodusesse kandmisel, mida aitas lahti päästa viraažitamine ümber küngaste.

14(52)st lahkusin algatuseks vales suunas, kuid ennast õigesse kaarde keerates, jäin pakutud peisaaži vangistusse. Madal päike läänekaares joonistas üle mere sirades mändidele taustaks müstilise värvigamma ning jõe suudmeala poole sillale silgates vahetus looduspiltide tonaalsus iga sammuga.

Lihtsamad punktid rannaäärsetes düünides andsid võimaluse eelnevate miraažide kütkes kaotatud aeg tasa teha neil, kel hea kehakultuurne ettevalmistus. Viimased punktid justkui männižalusii vahel mõnusalt kirjul samblavaibal lõpetasid vurle randevuu linnalähedases metsas.

Voilà!

TMV TBAs

2011-05-05T00:21:00.000+03:00

Botaanikaaeda oli kogunenud õige mitu potentsiaalset Tallinna meistrit, niisama proovijatest rääkimata. Peab tunnistama, et aed oma õieilus oli kordades lummavam mullusel EMV'l. Täna lasid tulevast taimetulva aimata peenardel nina väljapistnud taimejupid. Kõledavõitu põhjatuul hoidis vaatamata rohetavale murule meeles värsket mälestust talvest.

Sprindi võlu ja valu on paarikümneminutiline täiskiirusel täiskeskendumine. Esiotsa omadel on see veelgi lühemas perioodis. Stardiämbrist kaardi rabanud, on sekundite küsimus kogu aed paberil kujutatuga paika saada. Esimene punkt on stardist mittenähtav, aga ometi nii ligidal, et lihtne on mööda joosta. Õnneks pole sarnaseid putkataguseid lähiraadiuses palju. Esimene(56) punkt on kätte jõudnud 38 sekundiga (kiirematel ilmselt poole varem).

Järgmisele(32) pikemale etapile - teise aia nurka, mis tähendas kiiret teevaliku otsust, sest valesti valinuna võivad looked õige pikaks ja ajakulukaks minna, nagu läkski. Selgelt oleks võinud alpinaariumi nurgast otse üle lageda tiikide vahele minna, mitte palmimaja juurest mööda asfaltrada.

Seitsmenda(52) punktini kulges puhmaste lugemine otsejoones kuniks punktist tsipa vales suunas välja jooksin ning meelate aiavormide ja teeristide rägastiku õigeks keeramine aega röövis.
Üheteistkümnendasse(44) minnes ei lugenud kaarti ette rohkem kui ainult suuna kuhu minna ning oleksin ennast peaaegu et vanasse aiajäänukisse kinni jooksnud. Edasi 12(45)sse siirdumine mööda porist sõnajala orgu on samuti kaheldava väärtusega valik.

Võrreldes augustikuuga, ei tekitanud lopsakas lehestik segadust, milline roheline on lubatud läbida, milline mitte. Huvitav, millise emotsiooni andis kaart neile, kes seda täna esmakordselt sellisel kujul kasutasid. Mulle tundub, et mulje on hulga maad hõredam kui augustis - lehtpuud paistsid läbi, lillepeenrad ei reetnud ennast lõhnaga, palju floorat on üldse veel tärkamata.

Ometigi tundus rada liiga lihtne. Või tuli see sellest, et mullusuvine kogemus on nii värskelt keres ja suur osa aia laotusest istus veel mälusoppides.

Sprindi võlu on selle täpsuses. End kaardil korrigeerida on lihtne, aga vale liikumistrajektooriga läheb suhtelisel ajaskaalal päästmatult aega, mida kuskil tagasi joosta ei õnnestu. Ilmsesti on reeglid samad ka tavarajal, aga sprint on lihsalt selle väga tugev konsentraat.

Sprindi valu on selle lühiduses. Vahel tundub kuidagi napakas end veerandtunniseks pingutuseks kuskile välja ajada. Hästi korraldatud üritusest on aga emotsioon sama tihe ja enda mõtestatud pingutuse korral füüsiline kurnatus sama tugev kui kordades pikemal trassil.

Leppimine

2011-04-28T23:42:00.000+03:00

See tükk maad Kallavere külje all, on minus alati tõrksust tekitanud ja sellest jagusaamine on läinud alati üle kivide ja okasrisu, kummalises haisus ja kahtlaselt helkivate veekogude kallastel.

Jõelähtme o-maastik on varasematel kordadel mulle oma pinnamoega pidevalt frustratsiooni põhjustanud. Sel korral oli rajameister nii korraldanud, et minu valitud N40 rada suutis mu selle maa-alaga lepitada. Igatahes ei olnud ma üleliia häiritud kloaakjärvedest või sodimägadest või kõigest muust veidrast ja ebailusast, mis seda kanti ümbritseb. Rada kulges suurelt jaolt meeldivama poole peal ja metsatukk mõjus pigem turgutavalt.

Tõsi, orienteerumislikult oli seekord juba tõsisemat keskendumist vaja kui eelmine kord Pirital. Esimesse punkti minek kulus tavapäraselt ruumi ja kaardiga kohanemisele ning ma lihtsalt kuidagi sattusin sinna,. Teise punktiga tekkis ka veel geoloogilisi probleeme, aga edasistel etappidel avastasin, et orienteerimisvõtted on samuti lume alt välja sulanud ning vaid korra kaldusin trajektoorilt kõrvale, valesse lohku 10(38)asemel käisin ka 44s ära. Lisaks tundusin endale eriti kavalana, minnes etapi 11(36)-12(35) mäest alla mööda teed.

Igatahes päästis tänane käik mu selle o-maastiku vihkamisest.

Linna-xdream

2011-04-26T00:22:00.000+03:00

Kõigest kolm nädalat tagasi vaevasid tänavaääri talvel kuhjunud lumelasud. Sel nädalavahetusel oli vanalinn täis tänavakohvikuid ja neis peesitavaid turiste. Kuidas ja millal suvi saabuda jõudis kui alles sai paksu talvesalli kaela ümber sikutatud. Siin ta nüüd oli. Tolmune, aga kohal.

Selles tolmuses ja turistises linnas alustasid sajad xdreami-huvilised pühapäevasel ennelõunal jooksujalu tunglemist otse Vabaduse platsilt Pirita suunas. Meie nende hulgas mulluse eksperimetaalkoosseisuga koguvanuses 141 aastat.

Juba esimene punkt oli enneolematult keerukas. Nullpunkti juures Raekoja platsil vaatlesid väliskülalised justkui mõnede metsikute baasmaalaste rüsinat ümber rahapaja. Kontrollipunkti aluseid oli mõned korrad vähem kui nendest huvitatud linlasi ja nende kaaslasi.

Teine punkt meelitas tormlevad ja kätega vehkivad kodanikud linnamüüride vahelt välja sadama suunas. Sellise mäsleva karja koht ei saa mitte ühe väärika linna piires olla. Parem kadugu karjamaale.

Sadama ümbruse territooriumil tutvustatigi sportlashingedele neid meeliülendavaid linnapilte, mis avanevad Tallinnasse mereväravate kaudu saabujaile. No kes pagan pärast sellise porno läbimist sellesse linna veel tulla tahab. Kodanikud sportlsed tuiasid aga mööda tüheremaad ainult neile teadaolevat joont mööda, nagu võib vahel juhutda mõne põhja poolt külla saabunuga, sest joonel oli peidus kolmas punkt ja joon ise kulges mööda majaääri, läbi sadamahoonete hoovidest, üle parkimisplatside kuni Liivoja kinnistutaguseni välja. Seal, vanal tivoli platsil, ootasid jalgrattad ja kiivrid.

Need linnakodanikud, kes polnud pühapäevast jalutuskäiku sooritamas ei vanalinnas ega sadama servas, vaid olid otsustanud rahulikku pargimiljöösse sukelduda, said traumeeritud sadade ratturite poolt, kes tuhatnelja Pirita poole pedaalisid. Etapi ekstreemseim osa oli ellu jätta lapsega rattasõitu harjutama tulnud pereisad ja esimesi rulluisusamme tegevad paarikesed.

Pärast rattalihaste pingutamist Pirita teel algas kogu päeva orienteerumislikum osa. Ratastega või ilma, Rummu metsas orvandite vahel väikseid radu ja nende vahele paigutatud auke taga ajada, on alati keskendumist nõudnud. Meie kambas esines mõningasi mõttekrampe punktide täpsel tuvastamisel - aga suunataju püsis veel nii palju koos, et suurt ajakaotust sel lõigul ei kogunenud.

Pirita jõgi on ajast aega pakkunud ajaveetmist igat sorti lustisõitjatele ning seekord üritas kogu see Vabaduse väljakul lahti lastud kamp rallida jõe alamjooksul, et oma lõbu kätte saada. Osad neist selleks sukeldumas kontrollpunktide järele ka ilma kanuuta. Õigupoolest oli nii legendis kui punkti kõrvale kirjutatud ühe kanuupunkti juurde, et kanuu tarvitamine selle punkti tarvis väga abiks on. Aga kas meie tiimis olid kirjaoskamatud või lihtsalt uskmatud, igatahes otsustas Jaan, et silla punkt tuleb joostes ära tuua. Punkt oli muidugi silla alla nööriga riputatud. Õnneks oli jõe sügavus selline, et punkti võtmiseks ei olnud vajalik koos kaasvõistlejatega püramiide moodustada, aga nabani märjaks sai küll.

Kanuu oli see osa rajast, kus Jaani korraldused sõiduriista paremale või vasemale tüürida, olid ilmselt nii karmid, et kaldale kogunenud kalamehed viimsegi lootuse oma puhkepäeva nautida kaotasid. Kas me sellest just oma paati otsemini liikuma saime, aga kalad ja kaasvõistjelad kiiremini põgenema küll.

Tagasi maa peal. Ei, siiski maa all.

Ei, enne hämaratesse urgudesse siirdumist siiski päiksevalguses üks lisaülesanne, mis nägi välja nagu kilplaste maja ehitamine. Igatahes rapsisid kõik omameelest kõige kergema palgijuraka kuusest, kasest, haavast või sanglepast õlale ning tegid sellega tiiru künklikul heinamaal. Õnneks ei olnud nii kõrget mäge kui kilplastel ja allaveeremise osa jäi ära.

Edasi kulgesime sõnulseletamatu kahekorruselise majavare juurde, millesse heitis valgust umbes kaks ukseauku, mis peitis endas kaht kontrollpunkti, millest üks üles leida tuli. See oli liiga õudne, et mitte öelda ilma lambita oleks täisekstreemne olnud. Seinad tahmased, põrnandates lahtised kanalisatsiooniaugud vaheldumas jalgumurdva kolaga, ninna hingitsemas kiviseinte kõdu. Maja väljamõtlejale, kes sinna punkte panemas käis, annaksin kloaakpaiga esmaavastaja eripreemia.

Punkti me leidsime ruumkammise teel sealt siiski ülesse. Seintele olid tegelikult värske värviga ka mingid nooled ja kritseldused veetud, väga detailselt neisse ei süvenenud, pooleldi alateadlikult sai silmanurgast jälgitud, tea kas oleks võinud neid kohe põhjalikumalt uurida.

Maa peale pääsenuna, tagasi ratta selga ja mõnede vahepunktide najal uuesti Kadrioru poole vahetusalasse. Sealt tagasi vanalinna piirile joonorientiiri mööda, mööda sadama kõrtsidest ja kotte ruleerivatest põhjanaabritest, turnides taas tühermaadel, leidmaks kaks joonele jäävat KPd.

Vanalinna oli vahepeal veelgi rohkem rahvast valgunud , osad lausa lahtise autoga ringi patseerimas. Selleks, et füüsiline pingutus võimsam oleks, asus eelviimane kontrollpunkt üleval Toompeal. Midagi nii kurnavat, et Patkuli trepist üles, Lühikesest jalast alla, Pikast üles jne ei olnud korraldajad raatsinud teha, aga piisas ka ühest Patkuli trepist, et kintsud kangeks saada. Toompealt alla vabaduse risti poole, oleks saanud vabatahtliku lisaharjutusena Neitsi torni lähedal ka vibuga noolte laskmist proovida.

Meie lisaülesanded ootasid meid aga finishi juures. Kolme vahel tuli jagada kolm erinevat ülesannet, mis läksid nii, et mina sain tõukeratta, millega sõitmne oli mingil põhjusel veel kintsu krampi kiskuvam kui trepist jooksmine. Jaan sai hüpata batuudile, mis oli olnud sedavõrd kõhe kui et tunne oli olnud, nagu hüppaks mingile kõvale pinnasele. Ja isa rolliks jäi oravat mängida, mis tal erilisi käbedusega käis. Nii, et teised mind tranduleti ringilt lausa ootama pidid.

Lõpptulemuseks oli mõni koht eespool kui mullu esimesel etapil, veidi kanged lihased, linnatolmused kopsud ja päikesepunetav nina, sajad imestunud pilgud ja ehmatanud jalakäijad.

Vahel paneb ainult imestama, kui palju tühja maad Tallinna kesklinna ümbruses leida võib. Või kui sul ei ole jaksu maksta kalli õlle eest kai serval, siis sa võid soodsa hinnaga kaasa võetud jooke trimbata mõned kümned meetrid eemal põõsa varjus. Tallinn - valikute linn.

Õigupoolest ma stardis veidikene kahtlesin oma talvises valikus ennast sarja esimesele ja viimasele osavõistlusele kirja pannuna, esitades enalde küsimuse, miks ma siin olen. Päeva lõpuks ei olnud meist kellelgi kahtlust valiku ebaõigsuses. Päris kummaline viis pühapäeva sisustamiseks.

Enne starti õnnestus Jaanil üllatada pakihoidjaid kui neile oma just Rahva Raamatust ostetud "Piiblilood" hoiule andis. Nimelt läks nii, et kui olime rattad ära parkinud ja Vabaduse platsi suunas sõitma hakkasime, taipasin isalt küsida, kas ta SI-pulga võttis. Loomulikult ei olnud ta võtnud. No õnneks meiesugused tulevad kodust juba nii vara välja, et isa viskas meid Liivalaia nurgal maha ja tõttas ise koju SI-pulga järele. Nii jalutasime numbrid peal, läbi hommikuse kesklinna. Ja kui meil Draamateatri juurde jõudes ikka veel palju aega oli, siis tuli Jaanile meelde, et Raiden oli üks päev Aadama ja Eeva loo vastu huvi tundunud ja selle tarvis oleks paras üks teos soetada. Nii me siis "Piiblilugudega" xdreami starti suundusimegi. Õnneks oli neil pakihoid. Ja pakihoidjal küsimus: "Selline pakk ongi või?"

Ilmselt Jaan mõtles paradiisist välja aetud Aadama peale kui ta külmas vees punkti järgi sumas ja pärast ülejäänute peale paadis "paremale-vasakule" kamandas. Aga ega me ei lasknud ennast väga häirida - lengerdasime rahulikult vastu voolu edasi.

Katsed o-koolis

2011-04-21T23:57:00.000+03:00

Kesklinna koolipaanikute hulgas on lõppenud üks etapp ning selle markeerimiseks oli paras Pirita majandusgümnaasiumi taga metsas läbi viia värskendav o-õpe, et klassikaliste neljapäevakute avaüritusel reinventeerida oma teadmised klassikalisest o-rajast.

Laps on tõesti arenenud vahepeal. Suudab iseseisvalt lugeda nööriraja kaarti ja üritab sobival juhul otse lõigata. Üksikutes elementides, nagu näiteks reljeef, vajab veel pisut järelõpet. Igatahes on see piisav, et saada vastuvõetud taaskord sõbralikku pulgakommi lutsivate o-laste perre.

Nagu tänases Ekspressi anekdoodis, siis ega lolle vanemaid ei maksa metsa lasta.
Sprindi päevakud alamõõdulistel kaartidel on viinud selleni, et esimest punkti hakkasin ikka kole vara otsima. Jaan seevastu ei tahtnud kraavilodus pesitsevatele partidele peale astuda ja sattus nii mõnelgi puhul valede kraavide otstesse. Mõned punktivahed aga saatis teda rebane, kes lõpus otsustas siiski ühte teist punkti külastada.

Lõpptuemusena skoorisime aga kõik omad punktid ning meelehead valmistas tõdemus, et võpsikus õnnestus jalad kuivaks jätta. Ilmsesti oleme oodatud ka järgmistele üritustele sõltumata saavatud kohast pingerivis.

Seda Pirita kaarti ma ei hakka siia mitte üles panemagi. Seda on kõik niikuinii näinud.

Karu Sauel

2011-04-18T23:23:00.002+03:00

Kompassi päevakud muutuvad aina lõbusamaks. Täna sai osaleda karujahil Saue Tammikus.

Maastikuolud olid sobivamad küll rohkem romantilise kanuusõidu korraldamiseks. Põlvini vees sulistamise olin sunnitud kujutama sama heaks teraapia vormiks, kui seda on endale väljamõelnud jääaugus vedelevad talisuplejad, vastasel juhul ma oleksin juba radikuliidi kätte surnud, sest pärast koorisin endalt kannikateni märgi dressipükse maha.

Stardis tekkis mitmeid teooriaid, kuidas karu kotti ajada - kas praem on lajatada nuiaga või torkida kepiga. Selgus, karul on kollane karumüts. Meie Triinaga ei saanud aru, miks ikkagi kollane - kas tegemist on määrdunud jääkaruga või karvavahetava pruunkaruga. Aga karu ei ole jänes ja parem on ikka täpselt teada, millise välimusega tegelast tabada tuleb. Muidu ajad metsas mingit jumal teab mis meest taga, nõuad ei tea mida (kas piiksu saab) ja takkapihta sõimad karuks.

Veteväljade vahele jalutama tulnud Saue elanikule avanes aga pisut kummastav vaatepilt, kui ümber ühe karuks maskeerunud kodaniku juurde, kes letargiliselt mõmisedes kindlat marsruuti ringles, eri suundades tüüpe juurde ujus. Justkui korra käppa surusid ja siis eri suundades pladistades jälle minema kalpsasid.

Tuleb nentida, et rohkem kui karu, heidutas mind täna see pool maastikust, kus Ülemiste (võib-olla mõni Saue) vanake oli teinud ettevalmistavaid harjutusi Tallinna uputamiseks. Nii õnnestus mul korra sinna võpsiku vahele ära eksida kui püüdsin suurt vetevälja vältides karu trajektoori tabada. Sain karu teisel ringil jälle nägemisulatusse, aga siis jalutas ta taas samas kohas põlvini vette ning miski vägi ei ajanud mind kaks korda järjest samas tundmatus kohas vette hüppama. Peale kolmandat karupunkti jooksin otsa mitmetele tavapunktidele, aga kuna unistus kevadisest tuulutamisest metsas ei läinud päris hästi kokku selle kümblemisega, mida Saue tammik täna pakkus, siis otsisn üles finishi ja lugesin algõppe karujahist enda jaoks sooritatuks.

Olgu siis siinkohal veel ära toodud tänane ülesanne. Metsas tiirutas kaardile kantud ringi mööda "karu". 20 minutiga üks ring. Karu läbimisaeg stardist oli teada. Sel ajal startisid ühisstardist ka o-jahimehed. Kaardil oli lisaks karuringile ka n punkti. R3 rada tähendas kahte karurringi ehk 2x20 minuti jooksul võtta niipalju punkte kui jõuad, aga iga kord kui metsast ühe punkti võtsid, tuli karu ringilt tabada ning karu käes olev punkt ka võtta. Ehk ülesanne ise maru hea, millele aastajale vastav maastik veel kõvasti ektreemsust lisas. Sest see karu vett ei kartnud.

Maastiku kuivemal poolel kohtasin sinililli.

Täiendatud: Etsi sissekandes on link väga ilmekatele piltidele tänase ettevõtmise kohta.

Vee ja maa intervallid

2011-04-05T00:00:00.000+03:00

Lumi on lössakile vajunud ja maa hakkab tagasi tulema.

Vabaõhumuuseumis sai täna võtta mitmeid vee ja maa intervalle.
Vett padises kaela ülevalt, vulises kraavides, läikis roosakalt vastu merejääl, peitus lumehangede all, segunes poriga teeradadel, istus käsnjalt väljasulanud samblas.
Maad seevastu kohtas peamiselt muda ja lehekõduna üksikutel paljastunud pindadel.

Möödajooksvad kaasorienteerujad tekitasid tossutalla alt lenduvaid sopa- ja veepritsmeid, mis kõik on kokkuvõttes märk vältimatust kevade saabumisest ja vasikavaimustunud o-tajatest.

Intervallid tähendasid eelkõige seda, et igasse järgmisse paarisarvulisse punkti ei tohtinud minna kauem kui eelmisse paaritusse just mindud sai. Mul kella polnud, silkasin tunde järgi. Nagu vaheajad näitavad, siis korra olen patustanud - 7(51) järel olen 8(49)sse rohkem kui 2x kauem liikunud. Ning peaaegu kõikidel muudel juhtudel on rahunemise etapp kiiremini läinud kui eelnev jooksuvahe. Tõsi, paaritud etapid olid reeglina ka pikemad, aga näikse, et ajakulu taju vees liikudes ei ole sama, mis maismaal. Miilide värk.

Tegemist oli seekord selgelt pigem füüsilise üritusega õppimaks iseenda keha liikumist ajas ja vee erinevates olekutes, aga see kulus mulle ära. Ajupoolkerad jäid pahempidi keeramata.

Valikhajutused

2011-03-26T22:53:00.000+03:00

Bonsai "Ando"

Kartulibonsaisid tuleb iga päev aina juurde. Kuidagi saavad nad seal pimedas kartuliämbris aru, et on aeg. On aeg kevadisi meeletusi ette võtta.

Enda meeleheidet püüdsin meeletusteks pöörata lumises Pelgurannas. Sellekevadine teine o-start mõjus alguses nagu oleks polaaraladele sattunud. Mööda Stroomi ranna balustraadi esimesse punkti rühkides tuhises mere poolt vastu tuul, mis teele värskeid hangesid voolis ning silmadest külmapisaraid välja kiskus. Mändide vahel oli aga tuuletasasem ning kivistunud lumel ja kaanetatud kraavidel oli liikuda lihtsam kui suvel samblas ja sopas.

Mida rohkem ma reede õhtul eesootavat ühisstardi formaadi selgitust lugesin, seda hirmuäratavamad pildid kolme valikpunkti poolt aheldatud puud silme ette tõid ja hajutuspunktide kirjelduseni jõudes oli mõte täiesti laiaili hajunud. Jätsin selguse saamise lõunamaiselt homse hooleks. Kohapeal selgus, et kukepea.

Valikpunktis tuli suuta otsustada, kas A, B või C ning valitud täht oli kasulik meelde jätta kuni uuesti valikupunkti jõudmiseni, et siis taas suunda näitavaid otsuseid vastu võtta. Põhjapanevate järelduste tegemiseks oli kasulik süveneda veidikene eesootavatesse hajutusaladesse, sest õigupoolest näis pärast teist valikut, et C oleks olnud 16. punktis tsipa lühem kui minu valitud B. Ehk valitud täht määras, milline punkt hajutusalast võtta. Hajutusalas aga olid punktis tavalised numbrid, mida legendis ei olnud ja seega pidi veenduma, kas oled ikka õiges punktis.

Täitsa huvitav formaat. Iga 15 minuti järel metsa sukelduv ühispunt lasi tekkida tera võistluslikku pinget ja elevust päevakute muidu kergelt uimasesse kulgemisse.

Hajutusalasid oleks võinud rohkemgi olla. Veidike küsitavaks võis pidada valiku tegemise võimalust. Nii võib ju sõbraga kokku leppida, et võtame näieks A-sid. Samas point on ikkagi muus - just see, et ei tea, mida teine ees valis, lisas põnevusemomendi. Või olevat tulnud ette sedagi, et valikupunktist minema tormates tuli hajutusalasse jõudes meenutama hakata, mis täht ikka valitud sai, sest vale hajutuspunkti võtmine andis viis trahviminutit.

Igatahes emotsioon päevakust on hea.

Endiselt on võimalus Kompassi päevakutel klassikalist o-viisi harrastada ning see aasta on lisatud ka suund-o keskmine rada.

Joon koridoris

2011-03-19T20:34:00.000+02:00

Hah. Kevad. Kus? Sibulakorvis ja kartuliämbris. Esimeses turritavad rohelised kasvud nagu päikesepüüdjad antennid ja teises moodustavad valged idud pisikesi bonsaisid.

Või siiski. Kompassi päevakud on alanud.

Tohoh. Kohe selline kolme peaga lohe. O-kurdude tolmust kõvema laksuga puhtaks kloppimiseks veel miksitud ülesandega - joon mööda koridori. Söön piki esikut. Mis tähendas, et lisaks sellele, et kuus punkti Rahumäe järsaku nõlvadel kobamisi kätte leida, tuli nende punktide vahel liikuda etteantud joonel ning tegeleda joonele jäävate õigete ja valede punktide tuvastamisega. Mis minu puhul andis tulemuse, kus mõnede punktide vahel ühelegi õigele pihta ei saanud ning kuna valesid ka ei tihanud võtta, siis kogutulemus ongi nagu lumme lastud.

Tõsi, lumi oli sõbralikum kui mullu kevadel, rääkimata aastavahetusest. Enamus ressurssi ei kulunud jalgade hangest välja sikutamisele, vaid oskuslikule hõljumisele mööda kõvaks sulanud koorikut. Mis mõnikord siiski väga hästi korda ei läinud. Aga õnnestus väga hästi Mustamäe nõlvast tagumiku peal alla liueldes.

Tegelikult hää orienteerumislik pusimine, pähekulunud Rahumäe põndakutel ei saagi endale klassikalist o-stiili lubada. Ja kui mul Tartu Maratoni järel tekkis eskimo unistus, et tuleks ometi sooja, no oleks nii miinus viie kraadi piires, küll oleks mõnus. Siis praegu ümberringi laiuvaid lumekuhjatisi vaadates, on tillukene unistus, et äkki sulavad enne sügist ikka ära või muidu on uued liustike piirkonnad tekkimas. Tjah, eelmisel aastal sai siinses regioonis lumevabal samblal aprilli keskpaigast silgata ja terve juulikuu valitses pea 30-kraadine leitsak. Viimane kõlab küll kui väljamõeldis.

* * *
Eesti keel on ikka ... näiteks sõna "värvitud", mis tähendab samal ajal, et miskid, mis on ära värvitud, võib-olla hoopis ei omagi värvi.

40. Tartu Maraton * kumumine * (reisi)lood

2011-02-20T13:33:00.000+02:00

Kell on 10:02 maratoni päeva hommikul. Kuuse Lemps tunnustab (lohutab) neidki, kes on enda konditsiooni ja treenituse taseme osanud selliseks hinnata, et imeilusates oludes 63 km sõidu asemel kodus logelevad.

Reedeõhtune köhakonstert, kus me Jaaniga kordamööda soleerisime, viis siiski ainuvõimalikule otsusele. Seekord ei. Veidi valus. Laupäevane poolekilomeetrine jalutuskäik andis kinnitust otsuse õigsuses. Kare välisõhk, mida püüdlikult läbi nina sissetõmmata püüdsin, mõjus aga veelgi valusamalt. Tuppa jõudes pulbitses kerest välja taas köha hoog, mis sundis peast kinni hoidma, et ajud alles jääksid.

Reede õhtuks oli Ekstreemsport küll libisemise juba alla jõudnud panna, aga pidamise lasime soematele oludele määrida. Elvas kinnipandud hotellitubadele leidus teisi tahtjaid. Kahe tühmaka jagu mustikakiselli jääb tugevamatele tegelastele.

Kell on 10:09 maratoni päeva hommikul. Stardikanga alt libisevad läbi üksikud hilinejad. Sipelgate rodu on mõnusas jorus Otepää metsade vahele laiali tõmmatud.

* * *

Neljapäeval püüdsime Raideniga kumuda. Startisime koos teiste kunsti- ja seiklushuvilistega Kumu fuajeest kunstilisi ülesandeid lahendma. Nonde seas vägagi jõukohaseid kuuesele - mitu pingirida on auditooriumis kuni Roman Treumani autoportree ära tundmiseni. Kõigele küsitule oli vastus Kumus endas - erinevates näitusesaalides, raamatukogus, fuajees, kus iganes.

Tõsi, meil jäi see üritus pisut pooleli. Raiden hakkas tüdinema, kui asusime nuputama, kas muuseumi tegevuste hulka ei kuulu eksponeerimine, digiteerimine, restaureerimine, kommunikeerimine, atributeerimine, konserveerimine, säilitamine, uurimine, turundamine, kollektsioneerimine, tsenseerimine, kirjastamine, vahendamine või planeerimine. Mind ennast roiutas selleks ajaks ilmselt juba lähenev köhaepideemia. Ja nii me tordini vastu ei pidanudki. Jätsime lõpuni lahendamata ülesanded omale mõneks järgmiseks kumu-orienteerumiseks. Tegelikult idee oli hea. Midagi sise-o, autoorienteerumise ja x-dreami lisaülesannete stiilis kunstilis-kujutavas võtmes.

* * *

Ega neid maratoni eelseid kilomeetereid seekord väga tõhusalt kogunud polegi, vast kuskil 150 kanti. Kilomeetrite korjamise asemel olen libisenud ikka mõne raamatu vahele, sinna-tänna mujale. Korra sattusime rahvusraamatukokku Looduse Omnibussi õhtule, kus Tõivo Sarmet oma Fuji vallutust tutvustas. Ning kuigi Raiden sositas ürituse ajal Jaanile kõrva: "Issi sa oled siin vist kõige noorem", siis emotsioon, mida Tõivo Jaapani ringreisi lood tekitasid oli kuulamist väärt. Palju äratuntavat ning lahvandunud soov, nüüd ja kohe ise sinnapoole uuesti teele asuda. Ja ega me pole saanud seetõttu ostamata jätta järjekordset Jaapani ajalugu puudutavat üllitist, seekord Kenneth G. Henshall'i oma. Ning tõesti, veidi oma nurga all lõige hindamaks ajaloost pärit mõjusid, jõudmaks arusaamisele, miks Jaapan on täna see, mis ta on.

Aastavahetusest lõbustasin ennast Anu Samarüütel-Londi "Minu Londoniga". Anu elu moetudengina on üpris lugemisväärt materjal, kuid erilist notsalgiat pakkusid jalutuskäigud Thamesi lõuna kaldal. Näib, et mõnes linnas ei muutu kümne aasta jooksul mitte midagi.

Michel Houellebecq'i "Võitlusvälja laienemine" depressiivsest arvutiinimesest filosofeerib omal kiiksuga moel selle üle, kuhu tänapäevane infoinimene õieti jõuda üritab. Minategelase kaudu välja ëldu: "Mitte ükski tsivilisatsioon pole ühelgi ajajärgul olnud suuteline tekitama oma alamates sellistes kogustes kibestumust." on just see, mis igalt poolt kommentaariumitest vastu kiirgab, mis iganes poleks ka see teema, mis uudise aluseks. Veider, kas tõesti nii paljudel puudub midagi sooja, mille külge klammerduda, et mitte ennast hulluse vool pidevalt kaasa tõmmata.

Kalle Käsperi "Buridanid" viis mind üpris tüüpilise Eesti suguseltsi juhtumistesse eelmisel ja üleeelmisel sajandil. Olukirjeldused on sedavõrd täpsed, et hakkad taustal alateadlikult oma sugulaste saatustega kõrvutama. Selline lahe, mitte pealtükkiv lugemine. Saatuseid ei rebita liiga traagiliseks, pigem isegi väiksed sürrealismi ilmingud, mida nõukogude aja olude ja situatsioonide kirjeldused on isegi siis, kui need vaid kuivi fakte edasi annavad.

Käsperist kraadi, kui mitte isegi mitme, võrra kangemaks osutus Mehis Heinsaare "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Sellised moodsad lühilood vaheldudes Priit Pärna joonistustega. Aga lugude sisud. Uputavad su ettemanatavate kujutluste alla või jätavad suu lahti kukalt sügama. Sekundeerivad hästi pärnograafiale.
Olgu siinkohal stiilinäiteks ühe loo lõpp: "Siis aga näeb Ülo Leib korraga telliskivi langemas. Tellis on ilusat punast värvi ning langeb taevast otse tema poole. Esimest korda elust tunneb Ülo Leib vaimustust. "Vaat see on juba midagi!" jõuab ta veel öelda, enne kui kivi ta pealuu lömastab."
Ma ei tea, see tundub päris optimistlik lõpplahendus Houellebecq'i depressioonile.

Vahepeal püüdsin murda tihedamaid tekste. Võttes ette Walter Benjamini "Valik esseid". Eelmise sajandi 20ndatel, 30ndatel kirjutatu on kuidagi masendavalt ajakohane. Ei arene see inimene ka suurt midagi. Näiteks juba sel ajal vallanud mure: "Maailmanäitused on palverännupaigad kauba-nimelise fetishi juurde." Aga üldiselt annab Marek Tamme kokkuvõte väga hästi edasi tolle lugemismaterjali iseloomu: "see on otsekui keeleline labürint, millel on palju sissepääse, ent kus on lihtne järg kaotada." Pean tunnistama, et esines ohtralt nurgataguseid, mille sisu jäigi hämaraks.

Benjamini labürindist kuidagi pääsenud, istusin samale rongile hoopis Bill Bryson'iga teoses "Ei siin ega seal. Reisid Euroopas." Isegi kui Hamburgis lonkides aset leidvad arutelud kumminaiste omaduste üle võiks tunduda kuidagi liiga labastena, siis maitseelamused Rootsis või asjaajamised Sveitshi pangas võtavad vältimatult kõhu kõverasse. Ülimalt humoorikas ekskurss Hammersfestist Istanbuli oli mõnus ergutus veebruarikuises külmas, et end kapseldumisest välja raputada. Säherdune veidi lahmiv, kohati ülepakutud stiil, nagu mul endal ja nii ma kõik need 255 lehekülge naerda mugistasin. Eriti meeldis mulle üks Itaalia päikese käes logelev mõtisklus: "Hakkasin tundma sedasorti ärritavat süüd, mida tunnete vaid siis, kui olete inglaste seas elanud - kohutav aimdus, et kõik rõõmud, millega kaasneb midagi enamat kui tassike piimaga teed ja shokolaadiküpsis, on kuidagi usuvaenulikult mõõdutundetu. /---/ koju jõudes ma veel maksan selle eest - et pean terveid õhtuid istuma jäises tõmbetuules ja käima pikkadel matkadel metsikutes käsnjates soodes ... " Ehh-ehh, mis eestlaslik arutluskäik - elu tõsiselt mitte võttev kodanik saab kindlasti karistatud. Ometi on Bill keegi, kes ei ole depressioonis ega kibestunud ega naudi pähekukkuvate telliste ilu. Rõõm saab alguse hoopis lihtsamatest allikatest.

11. veebruari Sirbis ilmunud Jüri Talveti arvustus Aare Pilve "Ramadaanile" oli lõpuks selline, mis sundis mind otsejoones raamatupoest mainitud teos endale soetama. Neetud. Ma olen alles 37. leheküljel ja see on hea. Kolmandas päevas istub itaallaste elufilosoofiat kirjeldav mõte: "Kaose asemel tekib sellest hoopis omalaadne üksteisega arvestamise pingevaba õhkkond, kus pole väliseid ettekirjutisi inimsuhetele. Esmaspilgul jäi mulje, et kõik on ehku peal, aga tegelikult on see omalaadne "käsu alt vabanenud" olek, kus inimesed ise on üksteisele tagatiseks, et elu ei lagune laiali." Telliskive ei olegi selle mõistmiseks vaja.

* * *

Maja ees seisvad juba mitmendat päeva Toyota Land Cruiserid numbritega SOUTH1 ja NORTH1. Mh, vast jõuavad millaski üldsuseni sama põnevad lood, kui mõned aastad tagasi samade sõitjate masinatest SILK1 ja SILK2 - Peeter Vähi "Siiditeel".
Vähi

Pannjärve ...

2011-02-12T22:52:00.000+02:00

konnad ja karud olid tänasel päeval mattunud 70 sentimeetrise lume alla. Lume peal, ümber järvede, lookles kaks rada klassikalisel viisil suuskade liigutamiseks. Võimekamatele 40km, poolvõimekatele poole vähem, Alutaguse maratonil. Hea võimalus koondada vaimu nädala pärast suunal Otepää-Elva liikumiseks.Võib-olla mõnel juhul ka jõudu.

Teel Tallinnast Jõhvi poole selgis taevas alles Jõhvi kihelkonna piiril. Päike pigistas terve maratoni aja kiiri läbi -16 kraadise õhu, et õige pisut sooja pakkuda.

Jaan pani tuhatkonna tüübiga pikemale rajale minema, ise asusin veerand tundi hiljem rohkem kui 150 tegelasega oma uusi suuski testima. Sain suusad ju. Uued Rossignolid. Üleeile.

Suusad olid head. Rada oli ka mõnus. Aga mis toimus nende suuskade peal ja nende suuskade all. Kas oli see suuskade peal tegutseva tüübi saamatus hakkama saada sellega, mis oli suuskade all. Või oli see suusa-aluste kindel soov hävitada suusapealse arvamus, et ta võiks seda laudadel [tänapäeval pigem mingil nafta erikujul] liikumist osata.

Libisemisega olid tsipa nadid lood. Nii oli üpris tavaline, et selja taga sõitev kodanik laskumisel vägisi otsa tuli, isegi kui mõnel tõusul vahemaad suurendada õnnestus. Värske lahtine lumi mõjus päris hukatuslikult. 4-5 km enne lõppu, ühel järsemal laskumisel läks hoog ootamatult nii suureks, et lõpus olnud vasak kurv lahtisel lumel õnnestus sirgeks sõita, lõpetasin selle näoli lumes, vähemalt mitte puus. Raja viimases neljandikus olid jalad üpris püdedad ning peas vasardas mõte, et sellisel kujul ei ole järgmise nädala lõpus finishi joont kardetavasti kontrollaja sees võimalik ületada.

Kui see libisemise temaatika kõrvale jätta, siis võiks äärmisel juhul kaevelda veel külma ilma üle ning mõnevõrra pika supi saba pärast. Kuid need marginaalsed asjaolud ei kahandnud kogu Alutaguse maratoni üldmuljet. Joogipunktis suutsid külmast üle olla noored inimesed, kes suhtusid ka tagumise otsa kulgejatesse ikkagi kui inimestesse. Igatahes vääris äramärkimist mu soolakurgi menüüsse võtmine. Ma olevat olnud esimene, kes seda hammustada julges. Mh, tervitused kurgisoolajatele.

Vastukaaluks Pirita lõpututele libedatele ringidele, oli tänane looduse nautimine hea meeldetuletus, mida tähendab värske lumi rajapõhjas, kiuslikud miinuskraadid, lagedatelt ründav tuul, vähesed joogikogused vahepunktides.

Jaanil õnnestus kümme kilomeetrit enne lõppu hullude kintsukrampide kätte jääda. Nähtus, millega pole varem tulnud võidelda. Tekkepõhjused oletuslikud.

Tegelikult jätsime supi võtmata. Ei viitsinud tungelda. Põikasime tagasiteel hoopis Jäägri Grilli, natuke enne tuuleparki. Asjalikud portsud. Majavaimuna tiirutas ringi must kass, kes diskreetsel viisil külastajatega suhelda püüdis ning lõpetas Jaani süles, lakkudes ära taldrikusse jäänud veinikastme.

Praetud seast pungis kõhtudega, rammestus jalgades, soojas autos näis, et Alutaguse ei ole pelgalt soojendusbändiks Tartule.

Lumevallid maanteeääres on aga meeletud ja tundub, et igikestvad.

Sanctum

2011-01-30T02:28:00.000+02:00

Varraku ja Jahontsi vahel oli viide Sanctum'ile.
Suur, mitmemeetriste servadega reklaamilätsakas põrandale kleebitud - ümber mille, servadel ja peal sebis üle sajakonna orienteeruja.

"Grupp sportlikuma moega kontrollpunktide uurijaid võttis ette ülimalt riskantse ekspeditsiooni Tallinna ühte suurimasse ostukeskusesse, mis on ääretult ilus ja peaaegu läbimatu. Oodatult saabunud troopiline kuivus sunnib neid laskuma aina sügavamalt kaardile manatud detailidesse. Uurijate ainsaks lootuseks pääseda on leida teine kontrollpunkti viiv eskalaator, aga samal ajal tuleb neil seista silmitsi punaste noolte, suletud kordidoride, salakavalate kohtunike ning lämmatava kuumusega..."

Etteruttavalt, siis vaatamata dramaatilistele pööretele enne finaale, oli lõpp õnnelik. Head võitsid ja teised peavad rohkem harjutama.

Seekordne ostudeta uurimisretk nõudis selgelt suurimat füüsilist võimekust kui ükski teine sise-o varem. Pikad koridorid ja kavalalt ühesuunaliseks muudetud läbipääsud andsid võimaluse tutvuda keskuse arhitektuuriga erinevatest vaatenurkadest ja kordustena ning tuua tubast vaheldust välistingimustes juba rutiinseteks muutuvatele suusatamisliigutustele.

Rada oli keerukam kui mullu - peale füüsilise vormi ei teinud kurja ka kere tipmise otsa sihipärane kasutamine. Kui ma vaid aduks, milline neoontuluke mu esimesel jooksul teel teisest kolmandasse punkti eksiteele meelitas. Igatahes läks midagi väga valesti ning ma oleksin peaaegu võinud olla see merekoopauurija, kelle haid tavaliselt ära söövad.

Ostlejatele ei ole mõtet liiga palju hapnikku anda - võib-olla see on üks viis, et nad uimastatuna liialt oma rahavarude üle arutleda ei suudaks. Tundub, et selle võttel oli mõju ka minu o-sooritusele või vähemalt on see võimalus põhjendada oma pikaldaseks veninud ponnistusi.

Kristiine Keskuse kell lõi südaöist kahteteist korda, et jaanuarikuu eelviimase päeva algusest teada anda kui kojuminekuks ennast teele asutasin. Eskalaatoritelt kostusid jooksjate plõnksuvad tüpsud. Sanctumile viitava reklaamplakati keskmes igavlesid omaniku poolt maha jäetuna kaks musta sokki - ekpeditsiooni täielikuks õnnestumiseks toodud ohvrid.

Sise-o Reaalkoolis

2011-01-09T22:55:00.000+02:00

Aitab luulelisest meeleolust ja siirdugem reaalsuse manu.
Täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi ruut võrdub kaatetite ruutude summaga.

Stardikolmnurga peal seda teoreemi tõestada ei saa. Küll aga oli täna võimalus endale üht ja teist tõestada Reaalkoolis. Järjekordne sise-o oli kohale meelitanud kaugelt üle saja praktiku.

Tänased kaatetid õnnestus hüpotenuusiga siiski oluliselt ladusamalt kokku panna kui päris esimesel korral.
Igasugused trikid saaliuste, keldrikorruse ruumide, külgtreppide korruste kinnipanemisega ning peatrepi osalise sulgemisega olid vähemuses. Teisel ringil oleks ju võinud mõne koridori või trepi ikka kinni tõmmata.

Korra kogu seda matemaatikat läbi teinuna, oli nüüd sedavõrra lihtsam, et kaardi järgi maja lahtimõtestamiseks väga palju aega ei läinud. Ometi õnnestus korra parem ja vasak tiib omavahel segi ajada ning valesse klassi punkti järgi põigata. Samuti tekitas segadust esimese korruse poiste-wc punkt, kus tuli läbida uks, mida markeeris kolnurk. Valepidi kolmnurk. Igaks juhuks alustasin trepi juurest uuesti, aga jõudes taas sama kolmnurga ette riskeerisin endast vale mulje jätmisega ja tõin pissuaaride vahelt punkti ära.

Ning kui jalad pole ikka harjunud mööda astmeid niipalju päeva jooksul edasi-tagasi väntama, siis nad õhtul natuke valutavad. Ega toda poleks ju pruukinudki ekstra tõestama minna.

Reaalsus oli see, et inimesed olid täna kordades reipamad kui pea kuu tagasi. Valguse võidukäik on alanud.

Aastalõpuvõimalus 2010

2011-01-01T20:54:00.000+02:00

kaart on tühi
õhust rahast põrmust
teed mu viivad
Asko Künnap*

Aasta viimasel päeval, taas Trummi tänavale. Kus lumevallidele vaatamata ja suusarahva hirmuks pääses Tähetorni metsadesse kella ühest üle kolmekümne võistkonnajagu orienteerujaid tolgendama.

Hittvahetuseks teine ja kolmas, kus Harku metsaservas tuli joosta oma paarilise poolt interpreteeritud kaardiga ning valdavaks kujunes kolme kriipsuga kaart, mis ei osutunud alati piisavaks, et anda edasi kogu Harku radade, kraavide ja reljeefi rohkust. Jaan lubas mulle EMHI-stiilis lumekaardi teha. Kuid ka tollest polnuks abi, sest võtmeks oli asjakohane suusaradade kujutamine valgel kaardil. Kõik ülejäänu oli lume all ja maaliliselt eksitav.

vaikset joigu

immitseb rändrahnust

jääaja hääl

Karl Martin Sinijärv*

Siirdun vahetusala poole. Läbi vaikuse ja lumma. Läbi lume ja kivistunud hetke.

Jätsin Jaani starti ootama sõnadega - jälgi pulka! Sest kaasvõistleja soe soovitus Si-pulga nöörimisest ning meenutused eelmisest aastast kui pulka oli järsakul turnides paaril korral lumest otsida tulnud, ei jätnud kahtlust, kus võib peituda võidu võimatus. Kuna meil aga nööri välja võluda ei õnnestunud, jäi usaldada õnne.

kosmos lahti
oma mustast ketist
öö saab jäine
Asko Künnap*

Mustade aukude tekkimise rohkus ähvardas viimasel vahetusel. Jaani poolt sel aastal kogutud lumelabidakilomeetrite hulk on minu omadest sedavõrd palju suurem, et sedakorda jäi ta viiendaks vahetuseks üksinda Tähetorni ümber tiirutama.

Vähesed suutsid loobuda lõbust tagumiku peal astangust alla liuelda. Või nagu Jaan kirjeldas, siis jalad olid lumes müttamisest niipalju läbi, et lõpus nõlvakust alla tagustades jäi vaid loota taaskord õnnele, et mõni känd kahe jala vahele ei jääks.

Õhtu lõpetuseks näitas loto, et aastalõpuvõistluselt Tavi Greppi kalendriga lahkumiseks ei ole mõtet liiga palju rapsida.

Ometi õnnestus Jaanil mulle söögilauas värvikalt kirjeldada võistkond nr 7 humoorikat finishisse jõudmist, mis ei pruukinud seda noile endale küll mitte olla. Hiljem kodus protokolli silmates tapasin, et pool kõnealusest võistkonnast istus meiega samas lauas. Nojah, vahel lihtsalt ei taipa kuivõrd koomilist piinlikust inimesed üksteise teadamata teineteisele põhjustada võivad. Ebaõnn liigub vahel ringi nii õnneliku näoga.

Tänud korraldajatele mõnusate võimaluste eest aasta 2010 lõpus ja kõigile jätkuvalt võrratuid o-võimalusi 2011sse!

* Seekord suled võõrastelt teosest "Eesti haikud"

* * *

Muidu mulle tegelikult meeldib saabuv "kopika" ajastu. See mündi letile klõpsides asetamise heli, mida saab teha kohvi ja saiakest või pudelit vett või jäätist ostes.
Tõsi, rahatähed ühikus 50 on rahakoti vahel juba ilmne liialdus. 500se kui sellise sularahana võib üldse ära unustada. Ümberharjumist nõuab 25se kadumine tekkiva 20se asemel. Kuigi jah, kuna ostud, mida tavapäraselt 25stega õiendada (näiteks päevakul osalemine) asenduvad nüüd niikuinii mündiklõpsudega :)

Üldse, tundun endale veidi friiki, kuna pole kunagi ostudest tagasiantavaid sente kuskile purki kogunud, vaid sularahaga makstes jälle krooniks kokku komplekteerinud ja müüjale tagastanud. Nii pole mul varasalves peale iidamast-aadamast jäänud paarikümne valge kroonise suurt midagi panka mündimasinasse kolisema viia. Lastel ikka mõned põrsatäied on tekkinud. Suurem õiendas oma mõnisada krooni juba varem ära. Raideni hoiupõrsas sai täna hommikul stardikomplektist ümberkonverteeritud.

Must või valge

2010-12-12T02:11:00.000+02:00

.

õhtu kaamoses
pikalt kiirgab valgust
lumeväsimus

Kas keegi suudab öelda, mis maal ma neli kuud tagasi elasin. Kas sellel on midagi ühist paigaga, kuhu täna sattunud olen.

Pae Gümnaasiumisse sise-orienteerumisele jalutan läbi lumesaju mööda Majaka tänavat. Siin käib vilgas laupäeva ennelõunane elu - koduperenaised poevõrkudega, pensionärid koerakesega, trenni ruttavad nagamannid, töntsi sammuga vanakesed, tunketes töömehed, suitsu sikutavad taksojuhid, mitut sorti määratlemata kaliibriga muud rahvast vastu sebimas. Tänava lõpus, R-kioskist, võtan pudeli vett. Putka kõrval müüb keegi oma käsitööd ja kola. Selja taga sahmab käheda grusiini häälega tuiakas vanamees vene keeles midagi täiesti arusaamatut. Müüja näikse tundvat ostjat ja tema soove. Aina allalangev lumi värvikaid tegelasi ja nende toimetamisi matta ei suuda.

Keeran Punasele tänavale. Kas ees lumega müttavast kopast möödumiseks rammida läbi lumekuhjatise või karata sõiduteele, kus on niigi kitsas. Kopajuht märkab mind, peatab töö, rehmab käega. Saan mööda, viibutan vastu.

Astun jalgu kopsides koolimaja uksest sisse. Maha jääb lumes askeldav Majaka kogukond. Nooled juhatavad neljandale korrusele garderoobi.

Starti ootav seltskond on korjunud võimlasse. Kas peagi läbitav treppide hulk või möödunud võitlused lumes, lumega ja lumel, aga valitseb keskmisest endassesulgunum meeleolu. Jutukõmin täidab küll saali, ent oldakse justkui mõtetega mujal. Mustad mõtted valgel taustal? Või teevad viimased nädalad enne tõelise valguse pöördumist pikemateks päevadeks põhjamaalasega oma töö. Kogu sel saabunud valgel lumel ei ole ikkagi jõudu, et kapseldunud tegelasi piisavalt käima tõmmata, neid nende pimedusestressist välja rebida.

Ometi-ometi, ringid koolimaja korruste vahel tekitavad kohatist hämmeldust ning tunne on, nagu mängiks Alicega imedemaal kabet ning korra näib, et sellest urust legaalset väljapääsu täna ei ole. Aga ükskord saab lugu lihtsalt läbi ja sa lihtsalt jõuad finishisse. Tulin. Esimene ring oli paras - piisavalt nuputamist ja mitte liiga tappev füüsiliselt. Teine ring oleks võinud pikemgi olla.

Aulasse kogunenevad riburada finalistid ja kaasaelajad. Taustaks vaikne venekeelne räpp. Viimane kuuik siirdub koridoridesse ja klassiruumidesse omi uusi õppetunde saama. Lappan omale läbitud kaardid ning hiilin minema.

Pakin end sisse ja siirdun uuesti lumeretkele. Majaka tänava kogukond elutseb endise toimekusega. Neil justkui ei olegi lumeväsimust.

Hakkab hämarduma.

* * *

Eks ma tapan noid pimedaid õhtuid nii ja naa, aga mõnikord koos mõne raamatuga. Graham Robb'i "Prantsusmaa avastamine" andis suurepärase võimaluse vaadata toda riiki uudsemast horisondist, kus silmapiiril on hulgaliselt kaardistamata metsi ja mägesid ning vahel võib silmata talumehi, kes maanteed üles künnavad, et sinna oma tatart ja kartuleid kükitada või kohata inimesi, kes kõnelevad keeli, mis pärinevad Ceasari vallutuste eelsest ajast. Mitmeid-setmeid veidrusi peamiselt 18. ja 19. sajandi Prantsusmaast oli ütlemata värskendav lugeda ning kahjurõõmuga tõdeda, et suurem osa prantslasi on sama matsid kui meie siin.

Sama veavaliselt nagu prantslastel omal maal paar sajandit tagasi, kulgeb Roy Strider'i liikumine "Minu Mongoolias" paar aastat tagasi. Tõsi, sulg jookseb tal ladusalt ja rohkem kui maastikulised ja olmelis-elulised raskused näikse teda ahistavat Lõunaristi maamunapeal viibimine. "Ta juba teab: meil pole enamasti mõtet vestelda, kuna tema teab minust juba nagunii kõike, mina aga ei saa temast iial sotti."

Jaa, et mul ilmselgelt igatsev-ihalevatest meestest veel küll ei saanud, siis Etsi kunagise vihje peale tellisin omale Raamatukoist Smartpostiga Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Ui-jah. Alguses oli mul naise kestas olles lihtsalt valus lugeda seda teost, nii hämmastavalt terav tundetaju, nii selgelt mehe meelte läbi tunnetatud elu. Mida edasi, seda rohkem muutus jutustus kahe inimese looks. Sisse lipsab Murakamilikult kelmikaid mõttekäike. "Isegi õhulosside seinad peab mõnikord värske värviga üle võõpama."

Ega ma pole muidugi saanud ahmimata jätta ka Bramanis'te "Õhk riisiterade vahel". Ühe käsipalluri ja tema perekonna kasvamise lugu Jaapanis. No tollest mingit elu tihedust või kergust puudutavaid teemaarendusi küll ei leia, ning kogu lugu on suhteliselt sirgjooneline läbimarss olnust ja kogetust. Mõned uudsed Jaapani elulaadi puudutavad momendid siiski.

Ja nii ma siis pendeldan ikka ida ja lääne vahel ning vahel naasen tagasi koju, et enne uusi rännakuid mõtiskleda niisama. Uidata koos Kalev Keskülaga läbi "Elu sumedusest". Õige mitmes mõttes meenutavad lood Mati Undi argimütloogiaid, aga on veidi sumedamad ja mõjuvad aastalõputõmblustes helgelt.

Suunistushooaja 2010 lõpusirgel

2010-12-05T14:27:00.000+02:00

Nüüd kui orineteerumine.ee on karva vahetanud nagu jänes ning lüharitega rajale asja enam pole, kui just talisuplejate kilda ei kuulu, on paras aeg kribida mõned kokkuvõtlikud märkused ja tähelepanekud.

Enne siiski mõni sõna eilsest silinderorienteerumisest. Küsimus sellest kas maakera on ikka ümmargune, oli eile Aigrumäel kohane asendada küsimusega - kas maakera on toru?

Pildil on illustreeriv tähendus

Silinderprojektsioon formaadina kõlas väga insener-tehniliselt. Tegelikult oli kaart taandatud õlletopsiks. Nojah, hakkavad meenuma vanad üliõpilaste lood tuletistest ja õllepudelitest ;)
Tõsi, õlu oli ära auranud ning ümber topsi keeratud kaardil läks esimene ring välisküljelt üpris ladusalt. Teine ring kulges pingsalt topsi sisemust põrnitsedes, sest raja teine pool tuli seestpoolt välja lugeda. Lumi ei olnudki ni paks kui olin peljanud ning vahelduseks suusasurmale (mis võib see talv saabuda kui nii edasi läheb) oli päris mõnus ennast jooksuga kurnata.

HOOAEG 2010

Isiklikud edud
On möödnud seekord rohkem kui 50 väljaastumisega. Olen sattunud pea 20le uuele maastikule ning esmakordselt jalga ja nutti ka EMV radadel proovinud. Avastanud enda jaoks sprindi ning kui kasutada millekski loogiliseks EOL edetabelit, siis kõik viis skoorimoodustajat on sprindivõistlused. Vaieldamatult on noil etteastetel läinud paremini kui ülejäänud viiel tava- ja mudarajal, sest sprindivõistlustel on õnnestusnud keskmiselt üks kuni neli osalejat ka enda selja taha jätta. Ja kui sport on see, mida tehakse medalite ja võitude pärast, siis pean tunnistama ka seda pattu, sattudes Tallinna MV märkeorienteerumises kolmandale positsioonile. Aga sel on õnneks omad objektiivsed põhjused.

Ülimalt sümpaatseteks osutusid sprindid ka valitud maastike, sinna paigutatud radade ja ürituste korralduse poolest - TTÜ Tehnopoli rada, Keila Jõepark, Tallinna Botaanika aed, Peetri ja Kaerepere alevid. Viimasest eriline ilmalumm - üks viimaseid kõrbesoojaga suvepäevi.

Mis meeldiv taaskohtumine aastal 2010 metsadega, kus viimati kuus-seitse aastat tagasi käidud. Peamiselt neljapäevakute raames Tõrrepõhja, Härmakosu, Randvere, Krillimäe, Kehra. Vääna-Tugamanni sprindina.

Kolm välismaist kogemust - Jukola Hyvinkääl, Retki rogain Pirkanmaal ning märtsikuine suvekülastus Isrealis.

Kevadine veerohkus tingis maikuise ürgroheluse nii nagu see saab ainult Eestimaises maikuus aset leida - Keava mägede ja Pakri poolsaare neljapäevakul, pooluputuses Rohuneeme esmaspäevakul, Ilves-kolmel Piusa ääres.

Kahel korral leidsin (siiski üliinimlike pingutustega) rajalt punktid, mis üritasid hävitada viimse eneseusu mingisugusegi o-võimekuse osas - reljeefkaardil Vääna-Jõesuus ning Ilves-kolmel teisel päeval. Täiesti unikaalne ja vandenõuteooriaid külvav punktimüsteerium leidis aset aga Kodasoo neljapäevakul.

TAOK Rogaini õhustik ning miljöö on midagi sõnulseletamatut, mida teistel üritustel raske lüüa on. Ometigi leidus mõnusat fiilingut ka suvistel jalasirutustel Pikasaare neljapäevakul, Kõrvemaa teisipäevakul, mainitud sprintidel. Omaette soojus on vana-aasta viimase päeva üritusel.

Füüsilise pingutuse tipp leidis aset Ilves-kolmel ning ilmsesti ka Soome maastikel Jukolal ja roganil.

Metsad, mis seekord erakordselt tõsisteks vastatseks osutusid, asusid Selgisel EMV ajal ning Jukolal Hyvinkääl. Viimast võis rajal olles lausa vaenlaseks pidada, leppimine siiski saabus. Ürgmaastiku keerukusega saab alati ka Soome rogainil rinda pista.

Loodusnähtustena üllatasid Kloogaranna neljapäevakul õgardlikud sääsehordid, piksenoolte sadu Tõrrepõhjas, puuga pähelajatav kuumus Kaerepere sprindil, luuüdini tungiv tuul Keila Jõepargis, lõputult kaelakallav vihm Selgise EMVl, võikad putukapilved Valgjärve teisipäevakul.

Rajameistrid pakuvad kõik, eranditult ja alati, oma tööga elamusi ja emotsioone, aga mõned sööbivad ihusse teravamalt, et mitte öelda sunnivad hallollusega kurnavat tööd tegema - Suvejooks Mustla-Nõmmel, Selgise tavarada, Kehra neljapäevak, viimane sise-o Tallinna Spordihallis. Mõned rajad lihtsalt meeldivad, tugev kompositsioon või harmoonia - neljapäevak Keava mägedes, sprint TTÜ tehnopolis, Märjamaa kolmapäevak, Pikasaare neljapäevak, TBA sprint, Selgise tavarada, Kakumäe esmaspäevak.

Mõned veidrad, kiiksuga, vinti ülekeeravad momendid, mis o-elu mitmekesistamisele küll ainult kasuks tulevad - sise-o Kristiine keskuses - neid poekülastajate nägusid ja hüüatusi; juhmilt mudasena Nõmme aedlinnas ühel teisipëvakul; Valgjärve teisipäevaku rajaplanering; Märjamaa kolmapäevaku retrokaart; Vääna-Tugamanni sprindiürituse "rahvarohkus"; Pirita ranna neljapäevak; vindised kaardid Kadriorus ja Aigrumäel.

Tippsündmus: mulle tundub siiski, et Selgise tavarada, kuigi lausvihm kõike mutta tallata üritas. Hooaja lõpule paneb võimsa laengu alati TAOK rogain ning kevad-suvisel rindejoonel mõjub vajaliku ärgitusena 100 KPd.

Kõike, mida tahaks ei jõua ega saa. Nii olen selgelt rohkem hakanud võistluselaadseid üritusi oma kalendrisse pikkima, eelkõige uudsema maastiku ja rajameistri järgu võrra tõsisema ponnistuse pärast. Endiselt on soovunelm külastada rohkem maakondlike päevakuid ning välisriikide üritusi. Näiteks sain Kirti blogist hea vihje Londoni linnasprindi jaoks ning mitmeid aastaid olen silmanurgast Veneetsia o-üritust kõõritanud. Aeg ja raha kipuvad aga kvalifisteerumiseks oma kriteeriume seadma.

Olge te tänatud kõik nende ja teiste o-hetkede eest, kes te neid tekitate.

Autoorienteerumine

2010-11-21T22:02:00.000+02:00

Viimasel ajal on maailmas nii palju kummalisi asju, et ... praegu ei maksaks ära surra, sest siis ei saaks teada kui palju kummalisi asju veel on.

Seda kas autoorienteerumine kummaliste asjade kilda kuulub, jäägu igaühele endale välja haududa.
Me Jaaniga proovisime tolle laupäeval JFFna järgi.

Iseenesest võiks ju sellise ürituse peale paduroheliselt röögatada, aga vahel mulle tundub, et inimene tähtsustab oma mõjuvõimu loodusele veidi üle. Lokaalses plaanis suudab ta kohati muidugi mõttetult sodi ja saasta kokku ajada. Kuid pöörates pilgu päikese poole ... kummaline tulekera. Kõik toimetused muutuvad justkui nii mõttetuks. Ja tolle mõttetuse küüsist pääsemiseks on paras pisiasjade juurde tagasi pöörduda.

Täpsemalt laupäeva lõunasse. Betooni 9a.
Varustatud Jaani moblaga Nokia N(misiganes), mis meid Soomes navigeerimisel hätta ei ole jätnud ning millest Jaan hommikul, teel kodust Betooni tänavale, ka koordinaatide järgi asukoha otsimise üles leidis. Lisaks veel igaks juhtumiks märkmiku, pastaka, joonlaua, kompassi, taskulambi ning Regio 2008 Eesti teede atlasega paberkujul. Etterutates - võileivad unusid maha.

OK Composter ettevõtmisel sai omamoodi kombel autoga mööda Ida-Tallinnat ringi sõeluda. Päeva lõpus kodutänavasse keerates oli tunne nagu taksojuhil pärast neljatunnist tihedat tööpäeva. Kuigi, ega ma seda tunnet tegelikult ju ei tea.

Stardis jagati kätte lipikud läbitavate punkti numbritega ning kuna tegemist oli ühisstardiga, siis selleks, et ei tekiks üksteise järgi sabatamist, sai iga võistkond oma esimese punkti asukoha vihje teada sms-päringuga. Omakorda oli nö neli liblikatiiba, mis seltkonda veelgi hajutas. Igasse järgmisse punkti jõudmiseks oli vihje SI-jaama küljes koos lubatud keskmise kiiruse (tüüpiliselt kuni 30km/h või alla selle) või miinimumajaga, mille ületamisel laksas 5 trahvipunkti. Igasugusel rallimisel sügavam mõte puudus.

Meil võttis jupi aega, et esimese punkti sõnumist "Armatuur saab otsa. Lambipost 3. 10sek +-20" tuletada info, et tegemist on Betooni tänavaga ristuva Armatuuri umbtänava lõpuga, mitte territooriumi ümber laguneva betoonaiast turritava armatuuriga kuskil kolmanda lambiposti juures. =:o

Armatuuri tänava lõpus olev kolmanda lambiposti küljes olev SI-jaama tagune andis järgmiseks vihjeks Hooldekodu tee 6 alajaama, kuhu tuleb jõuda kiirusega alla 30km/h. No see on üks parajalt loomingulise lähenemisega nummerdatud majadega tänav. Ning alajaamasid oli seal ka üle ühe. Hea tõmmekas.

Edasi oli puhas koordinaatide ülesanne, mille Jaani telefon ka lahendada suutis. Asukohaks Merivälja teel olev bussipeatus, kus bussid kunagi ei peatu. Tasku, kuhu randa minnes autod pargitakse ja seal oli tõesti bussipeatuse märk.

Edasi läks aga väga loominguliseks. "Väike Niitvälja enne muuli. R14. Aega 2min 45sek +- 20sek". Nina Merivälja poole, keris ette loomulikult Merivälja muuli. Aga mis Niitvälja, mis väike. Ja R14, mis kummitas. Keerasime Merivälja poole, Väike Niitvälja nimelist tänavat seal ju pole. Etteantud aega silmas pidades ei saa punkt aga kaugel olla. Tulime Merivälja aedlinna pidi tagasi, sõitsime Aia teelt Mähe-Kaasiku teele, mis jääb Merivälja tee ja rannajoone vahele, ise kogu aeg nuputades, mis koht ometi. Mina: "Niitvälja. See on mingi golfi värk." Jaan: "Pirital on ju ka muul". Mina: "Muidugi, seal mänguväljaku juures oli ju kunagi mingi minigolfi plats". Käes.

Nüüd uuesti koordinaatidega tagasi Lasnamäele ühe paanelihunniku otsa. Ning ring läbi - tagasi keskusesse Betooni tänavale. Ikka 30km/h või aeglasemalt.

Uus ring ja uued punktid. Alustuseks: "Torupilli Selveri juurest kanalisse sõites saab kella õigeks panna. Kell, mis on veega seotud. Värav." Eks ole. Ma peaaegu, et näen koduaknast seda kella. Seal kella juures aga läks väga huvitavaks: "Puhastuvahendiga sama nime kandva Tal. jalgpalliklubi staadioni ääres olev ilma elektrita post. Ei ole Flora". :) Oh-ohh. Alustame algusest. Ega me peale Flora Jaaniga suurt ühtegi klubi ei teadnudki. No mul keris veel Narva Trans, aga see on teine oblast. Ajax on mingi klubi kuskil Lääne-Euroopas ju. Egas midagi - kõne Jussile. Juss:"No te hullult orineteerute?" "Ja-jaa. Oled Sa internetis? Võta Eesti jalgpalliliidu kodulehekülg ja otsi I liiga klubisid, eriti puhastusvahendite nimega". Lasnamäe Ajax tuli pea kohe kätte. "Mis nende kontakt, asukoht on?" "Midagi ei saa aru, kõik on vene keeles." "No surfa, surfa". Peagi tuli midagi Uuslinnaga ning Võidujooksu 8. Klaar. Viskasin pilgu kaardile ja Uuslinnas oli kujutatud kolme kandilist laiku, mis võivad ka staadionid olla. Võidujooksu 8 oli valel pool Laagna teed, hoopis koolimaja ning läksime siis üle Tallinna kõige nõmedama lahendusega ristee (Võidujooksu silla peale- ja mahasõidud) teisele poole Laagna kraavi ning staadionile oli lausa viit püsti ning vanale põõsas olevale elektripostile saime ka kohe pihta.

Järgmine vihje - mis on ühist Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel ning antud oli veel idapikkus; alajaama elektirpost vms. Viskasin idapikkuse järgi joonlaua kaardile ja Mäe tänav joonlaua serva all. Suur alajaama hoone sellel tänaval tuli hiljutisest tavaorienteerumisest kohe silme ette. Ometi ei saanud kohapeal kohe õigele postile pihta. Olin fiksinud rohkem alajaama enda kui et elektriposti. Kui oma märkmeid uuesti kiikasin, asusime poste inspekteerima.

Edasi koordinaatide järgi Peterburi teele raudteesilla alla Susi hotelli juures. Küsimus oli, kuhu autoga minna nii, et vähima vaevaga silla alla pääseks. Jaan teadis mingit x rehviparandust seal silla juures. Jõudsime pärale, aga mida ei ole, see on SI-jaam. Tea kaua me seal ilma saabunud kaasvõistlejateta veel ringi tiirutatud oleksime. Oskasime mõlemad õigest kohast mööda vaadata.

Taaskord keskusesse ning uuele ringile. "Asfaldi lõpetab viimane puu". Ütlesin Jaanile, et sõitku tagasi sinna, kus me just tulime. Järjekordne umbtänav. Seekord ilma juurdlemiseta mõne asfaldiaugu juures puid lugedes.

Puu küljes oli SI-jaam pikema lugulauluga vangide raskest elust ja uue filtri unistusest. Sekka lugu majast, mida enam pole ning aiapost. Koht oli kohe klaar - nn Filtri tee läbimurde see osa, mis kulgeb Tallinna Vangla tagant. Paraku on see piisavalt pikk lõik ning silt vanglaaia küljes sundis ähvardalt eemale hoidma, siis loetlesime aiaposte teisel pool filtrit. Neid oli palju. Ning pimedus jõudis nende loendamise ajal kätte. Jaurasime seal ühes servas ja teises servas. Kuidagi poolkogemata, ühe teise võistkonna abiga saime õige posti lõpuks kätte.

Järgmiseks andsid koordinaadid ühe veetorni ukse ning kui ma selle asukohta GPS-l nägin, siis ma teadsin täpselt, kus see veetorn asub, aga mõnusalt segane oli taas, kuidas sinna autoga ligi saada. Nimelt, seal kus algab/lõpeb Tallinn-Väikse rongijaama perroon ja natuke Järve ülesõidu poole, on vana auruvedurite veetorn. Olen lapsepõlves sellest sadu, et mitte öelda tuhnadeid kordi rongiga mööda sõitnud. Aga kuidas ma sinna läheksin - auto Auru põigu juurde ja jala mööda perrooni edasi tagasi või mööda Luite tänavat kuniks äkki saab sealt elumajade vahelt kuskilt läbi või hoopis üle raudtee ning teisele poole Juurdveo tänavale rongijaama või saab kuskilt Türi tänavalt raudteele ligi. Eksperimenteerisime teise variandiga - samal pool raudteed, Luite tänavalt. Ebamõnus. Kulgesime Jaaniga pimedas mööda raudteed edasi-tagasi nagu kaks pätti. Vaadates teiste ülesriputatud radu, siis Türi tänavalt lähenemine oleks ilmselt õigeim olnud. Ei tea, nuputasime terve tee Saku tänavale järjekordset elektriposti otsima minnes, kus asukohast rajameister etapivahet loeb.

Kolmas ring ka läbi, tagasi keskusesse. Aeg hakkas otsa saama. Nagu tulemustest näha, siis viimase kojujõudmisega oleme kiirustanud. Punktist lahkumise kellaaeg jäi täpselt fiksimata ning Järvevana keskel hakkasime seda tuletama. Tulemuseks ainukesed -5 trahvipunkti kogu trassil. Kiirus 30km/h asemel 37km/h.
Peab tunnistama, et see totter kiirustamine on meilt röövinud vähemalt esikümne koha :)

Neljas ring jäi meie poolt tegemata. Kontrollaeg sai otsa.

Kokkuvõttes oli päris põnev ja kummaliselt veedetud laupäev. Tekkis umbes 10 mõtet, kuidas järgmine kord ürituseks paremini valmis olla ning mida trassil liikudes veidi teisiti tegema peaks. Näiteks võiks rohkem GPS-i usaldada ja vähem peast sõita.

Võib-olla kogu ürituse kõige segasemaks momendiks kujunes start ise, kuid edasises meil otseselt midagi selgusetuks ei jäänud. Ning rada ise ning vihjed väärivad vaid kiidusõnu. Selles sombuses novembrikuus, mil pilved liiguvad nii madalalt, et viivad mütsi minema, oli see üpris uute elamustega päev.

Mulle sõitmine tegelikult meeldib. Olgu üksinda pikki otsi tehes või koos seltskonnaga; omapärases mullis, mis tillukeses ruumis tekib. Mulle meeldib tegelikult ka puhas sõitmine ise. Polegi suurt vahet, kas ise sõites või kaardilugejana. Uni ei tohi ainult peale tikkuda. Ma ei tea, mis emotsioon see sõitmises täpsemalt on, aga midagi seal on, natuke rohkem kui lihtsalt kere kiirem vedamine punktist A punktini B.

Uue hooaja algus

2010-11-15T00:47:00.000+02:00

Kehvast suusailmast saadud masendust võis sellel pühapäeval peletada Herne tänaval.

Seal on üks spordihall.

Sprordihallis pani seekordne sise-o rajameister kodanike vastupanuvõime proovile. Natuke aitasid kaasa ka linditõmbajad. Allaandmine võis väljenduda erineval viisil.

Ühel kella poole ühesel ajamomendil sebis areenil kümneid ja kümneid inimesi ning eemalt vaadates oli seda raske orienteerumiseks nimetada. See oli kui ruumi ja aega kinnijäänute enda otsimise moodne viis. Nii tõsist tööd kaardiga sellises konsentratsioonis näeb harva. Liikujate ninad puurisid neid nagu oleks paberi nuusutamine andnud edasi vihjeid seal ilmutatud mõistatuse lahendamiseks. Suurtel kiirustel kokkupõrkamist ei olnud karta, sest enamus osa ajast viibiti Rodin'i kujusid meenutavates poosides.

Jõudsin ka ise sündmuste keskpaika ning miski ei suutnud mu itsitust tagasi hoida, sest see kuidas inimestel lindirägastikus juhe kokku kärssas ning siis erinevate emotsionaalsete ponnistuste läbi lahti kerima hakkas oli lausnauditav psühholoogiline ekperiment. "Mida kuradit siia täna kokku keeratud on?" laadis hüüatused olid ilmselgelt väljendused minas selgusele jõudmiseks. Neljandik tükki kaardist liivakasti kõrval oli märk sellest, et enesepuhastumise tee ei ole mitte igale ühele alati siin ja praegu asjakohane. Võib-olla niipaljude laste edu ja finaalijõudmine on otsene viide nende vähem sodiga koormatud ajule. Neil oli vaja vähem katlas küpseda, et väljapääs kätte leida. Õigupoolest vaevalt et nad küpsesidki, liikusid labürindist läbi nagu terav nuga sulavõist. Vaid ülim ratsionaalsus mõttetöös võis aidata end finaali noorte inimeste kõrvale pressida.

Ise ma sain peamiselt seljatatud treppidel liikumise loogika poolt ja suure helesinise mati käest, mille alumine vasak nurk oli lahti ning oleks olnud teisel ringil abiks näiteks kuuendast(51) seitsmendasse(43) liikumisel. Esimesest ringist parem ei piiksataks. Kasutasin stardist alla liikumiseks vale suunaga treppi, jõudsin alustuseks teise punkti ning tegin midagi tuvastamatut neljandasse jõudmiseks. Ju ma siis kihistasin omaette naeru selle asemel, et mõttetuid mõtteid täis peas sundida hallollust malemeistri tasemel töötama.

"Piin ei hiline vist küll kunagi"

- ütleb Ene Mihkelson "Tornis".

Mustamäe auuli intervallid

2010-11-07T17:16:00.000+02:00

Laupäevane meelelahutusprogramm kino Kaja taga ja selle sees oleks võinud ju olla tõsiselt intensiivne, kuid keskendusin siiski pigem lõunasele o-ülesandele, jättes õhtuse võimaluse tutvuda Kännu Kuke bändi kunstilise tasemega hilisemasse tulevikku.

Kadaka metsas sai sedakorda intervallitada, mis tähendab, et kiirustada tuli igasse esimesse ja kõikidesse ülejärgnevatesse paaritutesse etappidesse ning paarisetappidesse liikumise aeg arvesse ei läinud. Samal ajal ei tohtinud paarispunkti minekul uimerdada kaks korda kauem kui eelmise etapi läbimiseks kulus. Muidu liidetakse see tolgendamise aeg koguajale otsa.

Juba ülikoolis jagati tarkusi, et aja peale mõtlemine teeb inimese hulluks ning siis ma parem ei mõelnudki, rääkimata kella omamisest. Püüdsin Mustamäe elanikele nende lõunaste tegevuste vaateväljas pakkuda pilti ühtlases tempos kulgevast hullust ja kogu ajamatemaatika andekamatele jätta.

Rada ise oli tugevalt sprindiloomuline, eriti esimene pool, kus majadelabürindis optimaalseim tee leida. Tolles mikrorajoonis sik-sakitades tekkis küll korduvalt tunne, et siin ma olen täna juba olnud, sest majade vaheline ruum näis lõputu kordusena.

Raja teises osas tekkis mõõdukas hasart paaritud etappe aina kiiremini läbi lipata, seda vaatamata jätkuvalt kimbutavale tõvele, mis eelmine laupäev painama hakkas ning saavutas kulminatsiooni kesknädalal, mil meenutasin iseendale mingit köhivat-tatistavat-kähisevat olendit. Tänaseks näib see bakterite koloonia mujale kolinud olevat.

Formaat meeldis ja tekitas rohkem hasarti kui kilomeeter-o.

Sisehooaeg juba ka ukse ees - esimene üritus järgmisel pühapäeval.

* * *

Mis?

Oksahunniku tekkeloost saab aimu ähmasest videost:

http://www.youtube.com/watch?v=8LoJA3krIO8

Kilomeetrid paemurrus

2010-10-31T20:45:00.000+02:00

Eile käisin o-kilomeetritel Maarjmäe astangul, Paevälja platsil.

Arvestades ilma sombusust, kiuslikku kurguvalu ning eesootavat maastikku, näis tegemist olevat masohhismi erivormiga. Tollel arusaamatul tühermaal, kõliseva tuule käes, taustaks sügisballilikud dekoratsioonid, on isetekkeliste prügihunnikute vahel o-punktide tagaajamine alati veidi sürreaalse maiguga olnud. Ikka tundub, et sealt võiks saada võttepaiga mõne somnabuulse tegelase toimetamiste tarvis.

Oma seekordsel heitlusel paehunnikute ja närtsinud kulu vahel hakkas närima, et üks paik ei saa ometi nii mõttetu olla. Otse vastupidi, astangu servalt avanes megavaade Tallinna lahe käärule, mida ühes servast raamistavad vanalinna katused ja tornid ning teisest Pirita jahisadam koos sealt pääsenud purjekatega. Perfektne proportsioon.

Tolle maastikule mõtte andmiseks ei pruugiks piirduda vaid vaatega klindi servalt. Kalle Komissarov on ühes "Ehituskunsti" artiklis võtnud nõuks linnaruumi ja seal elutsevate tühermaade üle teoretiseerimisel kohaspetsiifilise näitena kasutada Lasnamäe paemurdu. Ja just, endine paemurd on olnud see o-kaardil pruunitähnilisena kujutatud ala. Kalle arutluses: "Murd on kõigile avatud, see toimib sealsete elamurajoonide avaliku ruumina, kus on ruumi autopesemisest mägironimiseni. Paemurru kasutus muutub hooajaliselt ning see pole kunagi päris tühi. Lisaks veel lähedus kesklinnale ja suurtele elamurajoonidele, hea juurdepääs, ühistranspordi peatused selle äärtes – seega linnaehituslikust vaatepunktist suur potentsiaal." Lisame siia veel supervaate muule linnale ja potentsiaali hakkab ülegi jääma.

Harutades veel natuke Kalle mõtteid:
"Paemurd on terrain vague per se, minu lapsepõlve ekspeditsioonide kuumaastik." - No eks laupäevased orienteerujad jätkanud neid ekspeditsioonide traditsioone.
"Demokraatlik, isegi kollektiivne ruum, mis ei sarnane põrmugi Kadrioru buržuaaliku avaliku ruumiga teisel pool kanalit." - Oi jaa, vastuolu, õigemini linnaruumi muutus vaevalt kilomeetri piires on totaalne.
"1990. aastate lõpul vihjati võimalikule arendustegevusele, sinna pidanuks tulema vabaaja veetmise koht sportimisvõimalusega. Tegelikult võiks lihtsalt pileteid müüma hakata, kõik muu on seal iseenesest olemas."

Aga piirkonnale võib ka sootuks maalähedasemalt ligineda. Lugedes intervjuud pae-vana Rein Einastoga, saab selgeks, et tegemist on ikka väga vähesel määral mõttetu paigaga. Tolle mainitud "hamba" (punkt 33 1. ringil) juures mu pilk mere külge klammerduski ning mõte ruumi pahempidi keeramisest, närima hakkaski.

Kui võtta natuke jutuks ka o-teemaline harjutus, siis enesetunne ja formaat ei läinud omavahel üldse kokku - igasugune kiirem liigutus ajas hirmsasti hingeldama. Esimese ringi asemel alustasin punktide võtmist teise ringi kaardiga, mida siiski juba esimeses punktis taipasin. Punkt 44 keset paemurdu õnnestus tabada tänu Merikese nägemisulatuses liikumisele. Mille järgi on otsustatud just see müürijupats kaardile kanda. Orienteerumislikus mõttes tekkis veelgi üksteise järgi sabas sörkimist ning asi oli tõesti rohkem kiiruses.

Kurguvalu painab edasi ja paeväljade asemel poetan siia tänase hetke väikekodanlikult territooriumilt.

Sepad soos

2010-10-24T15:23:00.000+03:00

Laupäeva ennelõunaks oli pargi vahel lumi katnud lehehunnikud. Ning lume katsid omakorda uued lehed.
Selliste kihistute vahelt keerasin masina nina paremale, Pirita teele.
Taevas möllasid pilved. Merel lained.
Sügismadal päike narris - aegajalt möödavilksatavatelt peegeljatelt objektidelt silma sihtides. Lisades puulehekollasele ja merehallile kiiresti vahelduvaid värvivarjundeid.

Pärast Pojengi, Astilbe, Gerbera, Priimula, Begoonia, Daalia, Amarülluse, Iirise, Levkoi, Asalea, Orhidee tee põiktänavatest möödumist jõudsin Nelgi tee otsa, kus Soosepa raba servas mõned dressid kogunesid. Esiotsa valitses rammestav lillelapselik miljöö, kus sai arutatud mõnede murusse tardunud seente söögiomaduste üle. Hiljem asusid sepad müttama lumisesse soosse, kus ülesandeks oli võtta 16 punkti ning pärast vahefinishit võtta uuesti need samad 16 punkti nii, et ei edaspidi ega tagaspidi samu punktipaare ei tekiks.

Eks mõnel sepal pea jalad ikka rohkem kui pea võtma.

Esimese ringil ei viitsinud nuputama hakata ja püüdsin lihtsalt kõige otsemat teed kõik punktid kätte saada (31-31-33-46-47-49-48-45-43-42-41-39-38-37-36-34). Mõte umbes selline, et siis on teisel ringil hea mäletada, kuidas esimesel punktid võetud said. Seevastu teine ring läks tõsise generuitamise tähe all. Mõlemal korral jagasin kaardi vasakuks ja paremaks pooleks ning lahendasin punkte poolte kaupa. Teise ringi ei suutnud kuidagi pääseda jaburatest edasi-tagasi jooksudest (31-33-47-45-46-48-32-49-43-34-41-38-42-39-36).

Ütlemata muhe oli - rajameistri soe toetus ning kasevõsas kohatud kaasvõistlejate mõttekrampides ilmed
olid südantsoojendavad, samal ajal kui jalad tasapisi märjast lumest külmetudes tarretusid.

Soosepa raba ümbritsetuna sadadest eramutest oli minu jaoks ennekülastamata paik ja tundub ürpris huvitav loodusjäänuk keset põllumajandust, st majapõllundust, Viimsi valla poolt kaitse alla võetud Mäealuse kaitsealal.

* * *

Oma lugemisradadel olen viimasel kuul väga aeglaselt liikunud. Haruki Murakami "Kafka mererannal" sai küll juba mõnda aega tagasi läbi, aga esitus oli niivõrd võimas, et kumendab ikka edasi. Väga vähe on raamatuid, mida ma olen nõus uuesti lugemiseks ette võtma. Aga seda võiks. Võib-olla see tuleneb mu pisukesest kiindumisest Jaapanisse. Toda kanti oleksin valmis igal ajal uuesti külastama. Võib-olla see metsa müstifitseerimine. Võib-olla on see aga erilisest erilise maailma loomise oskusest. Kui tahad, eksled sümbolite metsas, kui tahad, loed lihtsalt ühte jutustust. Ja korjad üles mõttekäike käigu järel, mis ajavad oma mõtte, omi radu käima. Mõned esimesel korral kinnijäänud:
- "Heakvaliteediline ja tihe ebatäiuslikkus virgutab inimese teadvust ja stimuleerib keskendumisvõimet. Kui kuulata sõidu ajal ainulaadselt täiuslikku teost täiuslikus esituses, siis võib tekkida tahtmine silmad kinni panna ja niisama ära surra."
- "Kui vaja, sülitab mets mu pikema jututa välja või siis neelab hoopis alla."
- "Üritan prooviks ennast neljakümne aasta pärast ette kujutada, aga see on sama hea, kui püüda ette kujutada kosmose lõppu".
- "Jah. Minu vanaisa ütles ikka, et küsid - häbened üks kord. Ei küsi - häbened eluaeg." "Täpselt nii see on. Kui inimene ära sureb, siis ta unustab kõik asjad ära, mida ta teadis."
- "Jumalad eksisteerivad ainult inimese enda teadvuses. On see hea või halb, aga eriti siin, Jaapanis, on jumalad väga paindlikud. /---/ Hüper-super postmodernne värk. Kui usud, et on, siis on olemas. Kui ei usu, siis ei ole. Siukse kraami pärast pole mõtet kogu aeg pabistada."
- "Ja lugematu arv oksi - see on okste maailm. Ähvardavad oksad, ruumi pärast kisklevad oksad, end osavalt peitvad oksad, väänlevad oksad, mõtlevad oksad, kuivanud ja surnud oksad. See maastik kordub lõputult. Pideva korduse läbi muutub kõik vähehaaval sügavamaks."

Jaan loeb parasjagu Haruki mõtteid tema New Yorgi maratoniks valmistumise teel - "What I Talk About When I Talk About Running". Tundub olevat väärt kraam nii kirjandus- kui spordihuvilistele :)

* * *

Vahepeal säherdune pisut veider ekskurss 1991 aasta Petrburi, prantslase Claude Dunetoni "Punaste metsade taga" kaudu. Noh, ometigi veel üks viis, näha, mida teised sellest ajastust näevad.

* * *
Kunagi septembris toimus ühel vettinud laupäeval Rohelisel aasal raamtulaat, fookusega reisiraamatutel. No nii ei saanud minagi muidu tulema, kui olin pähe võtnud üks säherdune endale ikka soetada. Ja tõmbasin letilt Kalle Käsperi "Kolm reisi". Too on küll juba 2005 ilmunud, aga piisava distantsiga kirjutatud, et mitte liialt ammuolnuna tunduda. Mulle need reisid meeldisid. Kalle kriipiv ja käre sulg on täis sarkasmi ja konksuga huumorit, et lugemine nauditav oleks. Õigupoolest ta reisib, nagu mõni "vana" inimene. Mitte nii nagu need "uued". "Vanad" panevad tähele rohkem seda, mis on nende ümber, takerduvad mõnda ootamatusse detaili ning juurdlevad, miks reisitaval maal on asjad parasjagu nii, nagu nad näivad reisijale olevat. "Uued" näevad reisil peamiselt iseendaga toimuvat actionit, ja seda millega nad aktsiioni käigus kokku puutusid, jättes pahatihti küsimata, miks.

Tuumasõda Kadrioru pargis

2010-10-19T22:39:00.000+03:00

Mulle imponeerib Kompassi korraldajate julgus käia kaartidega ringi natuke häbematult. Muie mu suul kestis esimese punktini, kui olin kaardi ämbrist omale pihku nilpsanud. Õnneks oli võimalus kolm esimest punkti segikeeramata pargi osadest leida, et siis plahvatuse epitsentrisse söösta.

Kõike unustamasundiv tuumasõda äsjamöödunud ööl oli olnud lõpplasuks pingutustele eelmisel töökohal ja niimoodi rohkem iseenda sisemusse vaatavana püüdsin leida lahendust, kuidas sektoritest optimaalseimal viisil 19 kontrollpunkti tabada. Kodu oli napilt tsoonist välja jäänud.

Kui kolmas(53) kohustulik suunapunkt oli mu üles paekalda servale tarinud, siis tuvastasin alustuseks kõik ülejäänud kaks punkti(49,39) järsaku pealt, sooviga mitte sinna üles rohkem ronida. Edasi läbisin punktid(38,37,40) Peetri ringi Pillapalu platsi osast. Peetri ringi keskosa segane kraavide võrgustik tammesalus võttis kukalt kratsima ja nii siirdusin arusaadavama osa poole - Kirde tiigi ümbrusesse. Muideks park on taasleidnud rahad, et seal jaapani aeda uuesti rajama hakata. Kaks aastat tagasi jäi masu oludes kõik seisma põhjendusega, et ehitaja ei osanud jaapani aeda õigesti teha. Nüüd pidavat jaapanlaste kontrolli all taas tööks minema. Teemajad ja taimed ja ... mitte just väga kaugel hiinlaste saatkonnast. Sooritasin ümber tiigi punktid 43-44 ja tagasi ülemisele terrassile 36 kaudu, et hakata otsast harutama Peetri ringi läbivat Kadri tee vasakut ja paremat kallast.

Fikseerisin ennast Väikse Hundikuristiku trepistiku juurest algava kraavi järgi ära ja sakitasin trajektoori 42-41-33-50-35-34-32, plaaniga siirduda alumisele terrassile veel allesjäänud punkte rünnata. Paraku ei mäletanud enam 41 punkti külastamist ja tegin sinna uuesti haagi. Kuna lõpetada tuli Musta Luige ehitusplatsi taga 54ga, siis püstitasin kujundi, mille otspunktid läbisid 47-45-46-48. Viimase asukoha aga ajasin segamini - Kadri tee (lõikab Peetri ringi lossitagusest lilleaiast Kadri tänvani) ja Mere tee (mis viib lossi eest otse Russalkani), mõlemal rajal on kahel pool madal kraav ja nende sarnasus kaardiseibidel oli segadusseajav.

Kandes oma liikumise seibistamata kaardile, siis mmmmmmmm... tundub, et täit selgust ei olnud päeval kella üheks veel saabunud.
Tõsiselt cool o-harjutus. Pargi tundmisest ei olnud suurt rohkemat kasu kui et otsmised punktid sai kaarti vaatamata läbi joosta.

Pargi arendamise generaalplaan näeb aga ette muidki huvitavaid rajatisi - väidevalt on kuju võtmas idee Ülemiste järvest vesi nii juhtida, et see KUMU kõrvalt kaskaadi mööda alla kuni alumise aia kraavide ja basseinideni välja jõuaks. Nii nagu see kunagi oli olnud. Alumise aia puudepadrik on aga endiselt kirvemeeste sihikul. Puud on seal tegelikult tõesti haiged. Kastanite lehed lähevad juba juunis pruuniks.

Ja kolmandaks on mingi kohutav plaan turistibusside liikluskorraldusega, millede voog ähvardatakse ühesuunaliselt mööda Mäekalda tänavat suunata. Talvel nad siia keeru peale kinni jäävad. Või lähevad jälle koos aiaga.

See aeg kui sai vaikselt maltsade, nõgeste ja naatide taha varjanult parginurgas elutseda, näikse lootusetult möödas olevat. Õhtul jooksma minnes kohtab tunni jooksul pea kümmet mõnda teist jooksjat. Tuuline ja vihmane sügisilm ei peleta parki jalutajatest enam inimtühjaks. Tiigiäärses "Pargi" kohvikus on ilusa ilmaga paremad palad juba lõunaks läbi müüdud. Jalutajate seas kohtab aina rohkem ka pärismaalaste keelt.

Isegi laupäevases kõverruumis kohtas kümneid tammetõrude ja kastanite korjajaid. Mõnel oli tõrusid selleks ajaks kolm kilekotitäit kui ma 38 punkti juurde jõudsin. See on 4 enne elu mõtet.

* * *
Mängime Raideniga autos igavuse peletamiseks jah-ei sõnamängu. Üks mõtleb mingi sõna ja teised hakkavad kas-küsimustega välja selgitama, mis sõna ta mõtles. Kuuese põnni parimad sõnad, mis suurematel on kinnikiilunud - süunipäev, aasta, haisukoll, tühjus. Viimase kohta esines küsimus "Kas lehmad teevad seda?" Vastus oli "Jah". Kui ma pärast selgitusi küsisin, siis "Lehmad söövad rohu ära ja siis ongi rohust tühjus".

*
Siseminister on küll hirmu ja segadust külvanud ning muidu loba ajanud, aga kui kuulsin uudist küberkeskuse kohta, kus serverid jäävad Prantsusmaale ja peakontor pidavat Eestisse tulema, siis esitasin endale küsimuse - kui ma oleksin terrorist, siis kus ennast õhku laskma asuda - servite või peakorteri juures. Esimes jaoks kulub rohkem lõhkeainet.

*
Loen imetlusega etsi blogist sissekandeid kuidas M50 klassini jõudnute hulgas käib hull rebimine, tirimine ja muidu ohjeldamatu sportimine. Vast see tuleneb sellest, et keegi pajatas üks päev raadios teemal, et pensioni ei olegi tegelikult tulevikus enam üldse vaja - inimesed tänapäeval muudkui töötavad, kuni ... parem siis tõesti surra juba hobide seltsis.

XI TAOK Rogain Teavaskojas

2010-10-03T21:18:00.000+03:00

Tõotas tulla imekaunis sügispäev, Taevaskoja ümbruse metsades, teisel oktoobrikuu päeval.

Hommikuse halli udu näris päike peagi läbi ning nii said sajad, et mitte öelda ligi tuhat rogainijat mõõta Teavaskoja, Kiidjärve, Roiupalu, Hatiku, Valgesoo, Ahja jõe ürgoru matkaradade pikkust ning silmitseda selle kandi maastiku mitmekesisust, alustades keskusest Maarjaküla hoovilt.

Ütlemata vahelduvad looduskooslused saime meiegi pea 40km ringi sisse 8 tunni jooksul mahutatud.

Targematena kui varem olime seekord võtnud nõuks keskuse lähedale juba reede õhtuks jõuda, kui et alustada oma laupäevaga öösel viie ajal. Hankisime toa Mammaste Tervisespordi keskusesse koos hommikuse pudruga. Kui ma nüüd kaarti ikka lugeda oskan, siis on tolle paiga spordirajad punkti 34 ümbruses ka rogaini kaardi nurgale sattunud. Maja oli rogainijad täis, mida võis hommikulauas ilmeksimatult ka osade tegelaste möödaliikumisel nende riietest levivast kõdumetsaaroomist tunda :)

Jaanil oli omaette tarkus banaanidega. Neid ei olevat mõistlik neljapäeval ette osta, kui ma just banaanimoosi ei armasta. Küll Tartust reede õhtul saab. No hea küll. Tartu Kaubamaja rõõmustas meid aga hea hinnaga juba vamis tehtud banaanimoosiga. Banaanitaarat ümberladustades üritasime siiski mõned koospüsivamad leida. Kaubamaja hilisõhtused müüjad vaatasid meie tegevust pisut kahtlustavalt, aga lasid külluslikus moosis sumada.

Endiselt on TAOK rogaini üks parimast osast rajale minev seinast-seina seltskond - kilomeetriõgijatest kuni vanaema ja sabarakkudeni, rääkimata karudest, oravatest, hundist, rebastest, sambliku otsijatest, seenelistest, sääsehirmust, primadonnadest, uitajatest, kohtunikest, väledatest meedikutest, inglitest (Vahuri, Charli), Ülgasest ja hiiekoerast, äiadest-ämmadest, jumbudest, kostilistest, kiilakatest, uudistajatest, vandersellidest, nipernaadidest, matkasellidest, võsarändajatest, rännumehest, metsameestest, kulgejatest, luurajatest, lumbikundadest, metsapiigadest ja -mooridest, rajaajajatest, rabakanadest, nilbudest, visadest vanuritest, sandist ja vigasest, vanadest ja väetitest, enesepiinajatest, ukerdajajatest, leemuritest, nohikutest, vihastest lehmadest, turbotigudest ja -parmudest, põdrakärbsest, Klaabust ja tigedast kalast, pesakonnast, Metsatölli sõpradest, suusahulludest, metsavendadest, M-klubist, teadmata kadunutest, gängist, setodest ja naabritest.

Ja see ei ole veel kaugeltki kõik, keda või mida te oma teel rogaini ajal kohata võite. Tundus, et puudu on veel Marx ja Engels ning revolutsioon võinuks alata.

JFF võttis oma tradistioonilise (kui kolm korda seda on) numbri 1 ja asus jõudu ning mõistust katsuma kõigi nende stsenaariumlike tegelaste ning ürgse loodusega. Üks on selline võistkonna number, millega saab kestvalt positiivseid emotsioonie rajal esile kutsuda - näiteks lisab vaieldamatult indu ühest mööda tormamine, sest siis saab ise esimeseks või supisabas saab jutujärje üles võistkonnaga, kus pooled on saabunud Moskvast ja teine pool Peterburist, kuidas meil ikka selline number õnnestus hankida.

Aga ega see tilluraja osalejate number ei tähenda, et sama pärast protokollis enda nime ees võiks kohata. 5km/tunnis käijatena, saavutasime punktide arvu, millega platseeruda keskkohast pisut ettepoole ehk 77 punkti, mis on seekordse ürituse statistilise sageduse tippväärtus. Lootusetu näis vastu saada Zerblattile, kuhu olid kokku sattnud hiljuti maratoni läbinud neli meesjõudu.

Mõni sõna detailsemalt, kuidas meil oma sõjasaagi kogumine korda läks.
Kukeseened jäid saagist välja. Korjasime Jaaniga kahepeale vaid ühe sinika ning mõned tühised varbavillid. Natuke jõhvikaid. Ja mõned punktid.

Rajaplaneerimine ei osutunud väga kergeks. Kõhklusi alumise ja ülemise poole valimise vahel jagus. Suurem viieliste hulk sundis vaatamata lootusele Valgesoos poegadega marjukorjava karuga kohtuda ikkagi ülemise ringi kasuks. Kui kaar paigas, oli üpris selge, et segane soo osa tuleb võtta alguses, pärast on all sõltuvalt sellest, millega me soost väljume aega tagasitee kombineerimiseks.

Alustasime Saesaare paisu piiramisega. Ühtviisi ilus, aga teistviisi veidi mõttetu paisjärv, sest väidetavalt 1953. aastal valminud elektrijaama tarvis hävitati üks Eesti suurim ja kauneim kärestik ning paari aasta pärast jõudis elekter Narvast kohale niikuinii. Punktid 20-32-31-41 tulid paisu äärsetel liivapaljanditel ja järsaku servadel ukerdades.

Edasi ettevalmistus kohtumiseks sooga läbi 30nda, mis oli lihtne sõnajalagade alla mattunud küngas. 43 koos võimaliku vaatetornis turnimisega jätsime juba plaani peal välja. Siirdusime otse 59 suunas, mis ei valmistanud muud raskust kui punktini pääsemiseks tuli jalad esimest korda märjaks teha. Punkti enda saime kätte ilma vigadeta lugedes sihilt samme. Järgmine, 53 oli aga sootuks põnevam. Juba 59 juures sai selgeks, et sinine triibutus on ikka täismärg soo. Ilus, aga külm. Suuna peale 53 tabamine tundus triki. Liikusime liini alla, mis aitas hoida suunda ja esialgu ka jalad kuivad. Samas on liinialune teadagi liinialune võpsik ning tuiasime sealt metsaserva, mis oli esialgu veel kuiv, kuniks korraga viibisime tutt-villpeade koloonias, jalad valdavalt vees. Katsusime tuttpeade vahelt otsemat teed kõrgemasse kohta jõuda, mis oli niipalju äratuntav, et punkti leidmine probleemi ei tekitanud ning natuke sai jalgu veest väljas hoida. Pärast punkti jäime mõttesse, millised on edasiliikumise alternatiivid. Jaan nentis, et alternatiivi ei ole ja ainus tee on nii nagu plaanitud - 50. Pealegi hindas Jaan suunale jäävat raba, kus villpeade asemel asus tihedam madalam männik ning rabasammal, et seal on kuivem. Muideks oligi. Sügavaks tammutud rabasiht oli küll märg, aga etapp oli väljakannatatav.

50 asukoht oli viie punkti vääriline. Tundub, et EMVde külastamine on andnud teatava kogemuse ka täisrohelises kuusepadrikus pinnavorme tajuda ning veidi kõheldes, aga saime ilma ekslemisteta otse punktini. Nina all ja üleval kostus ragistamist, aga kuused olid võtnud nõuks kasvada nii tihedalt, et seal oleks võinud veeta ka pooltunde, punktist mõne meetri kauguselt mööda ragistades.

Järgnevad punktid kaardi idaservast alla 51-42-52-40-54-55 tulid kätte praktiliselt vigadeta, mõnel juhul väikeste kaartega ning ka jalad õnnestus päikselistel radadel kuivemaks kõndida. Metsatüübid mõnusalt vaheldumas ning päike pealelõunaselt soojemais kõrguses. Mõningane arutelu tekkis meil 52st 40sse liikudes, et kuidas õnnestuvad läbirääkimised majaomanikega soovides nende aiatagust läbida, ilma et neil tekiks tahtmine soolapüssi rakendada. Kuid nagu hilisem kohtumine maa- ja majaomanikuga teel punkti 48 näitas, siis pigem oli teeäärde veejoogi võimaluse üles sätitud ning perenaine vaimustus üritusest, kus kodanikud kaheksa tundi muudkui jooksevad. Nentisime, et kõik ei jookse ja kõik ei ole kaheksa tundi, aga tema jaoks jättis rogainijate seltskond ikkagi piisavalt hämmastava mulje.

48, mis oli meie jaoks esimene punkt teiselpool raudteed, oli see koht, mille võtmise järel tuli oma algset plaani selgelt õgvendama hakata. Plaanitud kaar 33-45-57-56 ning siis kuskilt ülesse, tuli nüüd lühemaks ja konkreetsemaks joonistada. Liikusime 49-sse, 33 ümbrus tundus mõõdukalt rõve, et see sulistamine vahele jätta. Tundub, et see oli õige otsus, vähemalt Risto oli Zerblattiga seal mulistamise ja mitte klappiva kaardiga kõvasti aega kulutanud.

Vaadates 49 lahkudes kaarti näis resultatiivseim viis allesjäänud pooleteisttunni jaoks külastada veel 44 ja 56 ning siis tagasi. Mingi hetk oli veel lootus tagasi lääne poolt Hatiku oja üles tulla sooviga noppida 46 ja mõned kahelised, aga väga head kindlat tagasiteed välja ei joonistunud ning selle asemel sai otse Taevaskoja teeristi tagasi kapatud ning selleks, et jõuda läbi praktiliselt teeäärde jäävast 21st lõiguti ka jooksusammu praktiseerida. Tee 21sse Ahja jõeni ulatuva sälgu põhjas oli ütlemata hunnitu. Ning pääsedes tagasi põldude ja majade vahele kaskedelt peegelduva päikse kätte, võis vaid lasta rahuloluga nentida, et imeline sügispäev on ennast peagi lõpetamas.

Kuid enne veel finishiponnistus, edasi samas sabajorus supp ja pirukas. Kõik see segane rogainijate seltskond rahumeelselt õnnelikena suppide ja kaartide kohal sumisemas. Või kes teab, kas kõik oma õnne rajalt ikka üles leidsid. Ometi tundub, et sellisesse metsa ei ole kaotada midagi, sealt saab ainult võita.
Ürgne, vägev ja maagiline.

Jätkuks vaid korraldajatel jaksu, et kõiki neid tegelasi taas ja taas sügiseti metsa kätte ajada.

kakurand ja veremäe

2010-09-22T21:43:00.000+03:00

Sügise alguseni on veel tunde.
Möödaläinud suvesse sokutasin mõned käigud end punaseid rõngaid taga ajama.
Kõdule määratud sõnajalgade vahel siras mõlemal korral ometi mõnus päike.

Randveres teritasin nuppu Maidu poolt ühtlaselt sihiristkülikutesse laiali paigutatud punkte kogudes - 45 minuti jooksul krabada nii palju kui jaksad. Mul oli mälestus, et punkti numbritel on erinev väärtus ja nii suundusin alla kagunurka viielisi püüdma. Näib aga, et nii vist polnud. Ja elevante polnud ma ka päriselt veel maha raputada suutnud. Nii kahlasin 33st lihtsalt mööda, tagasi minna ei viitsinud. Üles tulles ei näinud punkti 31 ja 49s oleks võinud ikka ka ära käia.

Kakumäe valge kaart oli sootuks ektreemsem. Ainumas mälestus tollest maatükist oli tunamullusest pusle-orienteerumist. Seetõttu olid mälus üksikud segipaisatud fragmendid, mis nüüd valge kaardi puhul eriti palju just abiks ei olnud. Esiotsa oli asi nii segane, et esimesse (34) punkti jõudsin läbi 11nda (40). Selle asukoha tuvastamine kujunes asiseks tugipunktiks raja lõpupunktide läbimisel. Maa-ala ei olnud suur ning mingi täiesti uudne mastaabi taju tekkis. Liikumisel hoidsin kogu poolsaare pinnalaotust nö enda ümber meeles, ega liikunud etapilt etapile, kus läbitu võib sisuliselt kohe unustada. Nagu maailma avastamine Age of Empire's. Eks kohati aitas ka puhas kompassi järgi suuna hoidmine.

Homme on täiskuu. Ja kuna tegemist pidi olema nii erilise juhtumiga, kus kuu tõuseb täpselt siis kui päike loojub, siis võib ainult ette kujutada, mida kakud mäel või ranna veerel korda saata võivad.
Lõpuks põrkavad nad kokku ja kukuvad alla, arvab mu kuuene poisipõnn. Päike ja kuu, ta mõtleb. Kakud võib olla ka, mõtlen ma ise.

Loomaaed

2010-09-12T11:57:00.000+03:00

Vahest on siiski paslik üles tähendada kolm sõna pea nädalatagusest loomaia külastusest orienteerumise vormis. Pean tunnistama, et kõik läks nii nässu, et algul ei tihanudki miskit üles kribida.

Eelmist nädalat võiks iseenesest lugeda selliseks murdepunktiks sügises, mis lõpetab tavapäevakud ning annab võimaluse siirududa Kompassi vigurpäevakute manu. Mis lõpetab lõplikult suve, ning annab võimaluse siirduda kirjute langevate lehtede manu.

Seekordne formaat ja koht olid väga head. Kolme kohustusliku punktiga veeti aia tagumisse nurka ning siis tuli lahendada omal trajektoori valikul kõik ülejäänud kaardile joonistatud punktid.

Kukkus välja aga nii, nagu oleks lahtipääsenud elevandid mind taga ajanud.

Juba esimest kohustulikku punkti (33) ei suutnud kuidagi üles leida. Märkamata jäi, et 57 juures ei pääse aiast läbi, mis muutis planeeritud raja väga rumalaks. 55nda olen üldse vahele jätnud. Tagatipuks sai aeg otsa, kuna pidin õhtul veel ühele üritusele jõudma ning jätsin oma eksirännakud lihtsalt pooleli.

Ometigi võib päeva positiivse poole peale kanda asjaolud, et suve jooksul startidesse maha unustatud riideesemed just tol päeval mu juurde tagasi jõudsid - äitähh Jürile nokatsi eest ja Triina perele jope eest.

* * *

Mõnikord satub mõnesse päeva jadamisi toimuma niipalju eriilmelisi sündmusi, et nendest tekkinud emotsioonide konsentratsioon muudab kogu päeva unenäoliseks. Ma loodan, et olen nüüd üles ärganud. Anna Gavalda "Näpatud päev" ei äratnud - täiesti maha jooksnud piltide seeria. Haruki Murakami "Kafka mererannal" aga küll. Kui pead "võitlema" teise olemuslikult unenäolise maailmaga, siis enda oma kukub kildudeks, glasuur pudeneb pealt. Saad iseeennast juskui kätte. Kätte tagasi reaalsusesse.

Pildid rannas

2010-09-02T22:41:00.000+03:00

Jagati salle,
kaunite siiludega
Pirita rannast.

Vahin merd
või tolbendan võpsikus
ranna ja maantee vahel.

Suvi silkas,
puges liiva sisse, aga
lained ikka rullisid ta kokku.

Taeva pisarad
peitsid nukruse
pärispisarad.

Selgise-Kärgandi tavaline rada

2010-08-29T14:38:00.000+03:00

See ei olnud enam kaugeltki mingi koduperenaiste võistlus. See oli ikka täielik pokuporno, et mitte öelda sõnajala põrgu, mille vahel võis kohata orienteerujaid, kelle õhukesed dressid pidevast lauspähekallavast vihmast nende torsode ümber liibusid. Mida heledam kostüüm, seda meelam tüüp.

Vihjates Sixteni o-sportlaste liigitusele, asusin juba starti teiste terade vahele rahuliku sõkalde esindajana. (Vanem poiss, kes hommikulauas mu kaarti vaatas, arvas et ta oleks üldse täielik idu sellises metsas ja oleks juba esimese puu najal ilmselt nutma hakanud. Mille peale jätkasid Jaan ja Juss edasi diskursusega idu ja tera arengufaasidest ning selgusetuks jäigi kas idu on tera eelne või järgne seisund). Niipea kui ma starti kohale jõudsin, hakkas ilmavana dushiga pihta ja jätkas armu andmata kõik need kaks tundi, mis mul seal padupadrikus viibida õnnestus. Aga ma olin tulnud starti mõttega nautida eelkõige täiega metsa ja orienteerumisülesannet ennast. Õnneks päästis viimasel hetkel kotti visatud tobe orbiti nokats mu päeva. Pidevalt tuli küll kaardi pealt lompe minema kühveldada, aga ma vähemalt nägin - metsa ja kaarti.

Ojaa, see mets ja kaart.
Esimesed kaks (35,36) etappi olid õnneks lühikesed ning aitasid kohaneda kaardi mõõtkava ja sellel kujutatud loodusega. Ja siis läks võimsaks pusserdamiseks. Kohati oli iga läbitud 100 meetrit, kus endiselt kaardis püsisin nagu omaette vaheetapi võit. Enne punktist plagamist, oli äärmiselt mõistlik välja mõelda trajektoor, kuidas järgmiseni üleüldse jõuda. Näiteks 5(50) - 6(53) pikk etapp tundus metsas olles täiesti koletusliku kollina ja näis esmapilgul lootusetu, et üldse kunagi punktini õnnestub pääseda. Aga lõpuks, püüdes vältida kõige sinisetriibulisemaid lõike, läksin lihtsalt otse, suuna järgi. Tõsi, teises pooles tekkis veel sama punkti suunas liikujaid kommentaariga "väga karm minek", aga hoidsin jäigalt omas kinni ja sain päris ilusti punktini.

Kõige rohkem viga tegin etapil 7(58)-8(59). Sain kaunilt sihtide risti välja, aga sealt omakorda liikusin veidi kõveralt. Võib-olla eksitas mind nõgesepõõsasse sattumine. Kuna niikuinii kõik pidevalt torkis ja trügis vastu jalgu, siis enne ei saanud aru ka kui juba õige vastikuks kiheluseks läks. Katsusin sealt nõgesejamast tulema saada ning alustasin teelt uuesti. Joogipunktis kohtasin kahte kilekeepi mässunud ilmutist, kes konutasid kuuse all ja imestasid, miks keegi küll eriti joogist ei hooli.

8(59)-9(62) näis vahelduseks isegi ootamatult lihtne. Peamine oli end tagumik ees kuidagi läbi tumerohelise tsooni pressida ning siis suund teerajale, mis peaaegu et otse kohale viis. Aga järgnevad - 10(77) ja 11(81), sundisid uuesti tõsiselt keskenduma ning 81 tundus üldse mingi ulme. Ja kuigi ma vahepael vanas tormimurrus lihtsalt metsa kinni jäin, õnnestus mõlemale punktile otse pihta saada. Viimase, 12(100) jõudmine ei olnud maastiku läbitavuse mõttes samuti mitte just lihtsate killast, aga peamine oli ennast põllu serva välja rügada, küll siis sealt ka selle punkti kätte saab.

Ma olen kokkuvõttes endaga rahul. Suutsin kaardil kujutatu loodusest välja lugeda ning suhteliselt kiiresti end korrigeerida. Kompass töötas. Rõve padrik ei käinud närvidele. Jaksasin sellest jubedusest ilma meeletute ajakadudeta jagu saada, liikudes küll teo tempol. Ma ei kaotanud oma klassi võitjale üle tunni ega viibinud metsas temast 2x korda kauem. Ehk läks kribakene paremini kui tavaliselt Ilvesel või Suvejooksudel, mis lõpptulemuses siiski üpris sama moodi välja näeb :)

Võib-olla proovin mõnikord veel neid meistervõistlejate radu. On ikka hunnitult võimsam o-kogemus kui päevakul kügelemine. Juba see melu, mis valitses parklas autode ümber kui kohale jõudsin ja vihma veel toobriga ei lajatatud, oli omaette muhe.

Kojusõit möödus pilveatlast piiludes. Navitrollalikud valged padjad vaheldumas nähtustega Aivazovski meremaalidelt.

* * *

Seniks aga enne kui sügis pole veel lõplikult ahistama hakanud, olen järelejäänud suveosas pooleli olnud raamatuid lõpuni lugenud.

Elo Vee "Püha Maama" sundis end võrdelma Maarja Kangro "Ahvide ja solidaarsusega". Tugevad naised luuletama, proosasse keeranuna. Vähemalt minu jaoks on see Maarjal paremini õnnestunud. Kuidagi jõulisem. Elo õrnad lood jäid vahel liiga kergeks, Püha Maama ise välja arvatud.

Nicole Krauss'i "Armastuse ajalugu" sisaldas küll mitmeid huvitavaid võtteid ja kohati oli kihilist ajakulgu päris põnev jälgida, aga kas midagi on jälle tõlkes kaduma läinud või ongi tema tekstis miski, mis selle segavalt hüplikuks muutis.

Hoopis teist laadi lugemiseks sattus Tiit Hennoste "Kommikoer ja pommikoer", mis teeb kiire ülevaate Eesti ajakirjanduse ajaloolistest oludest ja arengutest ning sunnib kaasa noogutama nendingule, et tänaseks on väljaandjaile primaarne juba netiväljanne ning paber on muutunud sekundaareks, mis pigem raporteerib hommikul trükitud kujul seda, mida eile pikslitena juba esitleti.

Viimased leheküljed lähevad Maria Kirhbaum-Pljuhhanova "Mälu hoiab meid eluaeg koos" mälestustest, mis Loomingu Raamatukogu 2007 väljaandena käsitleb Eesti elu enne, pärast ja sõja ajal, vene rahvuse esindaja pilgu läbi ja lisab juba sadu kordi nähtud ja kuuldud ajakatsumustele siiski mingi veidi uudse vaatamise nurga.

Ja siis tahaks Ene Mihkelsoni "Torni" ronima hakata. Loomuvastane luule, nagu Kivisildnik reedeses Päevalehes arvab. Õigupoolest mõned astmed olen püüdnud turnida, kuigi see vajaks pigem iseendasse keeratud novembrikuud, mil meeleseisund on tavaliselt selline, et jõuaksin pikemaid samme sellises tornis astuda. Ene tekst on alati võimas ning keel, mida ta kasutab lihtsalt neelab su alla. Sinu asi on välja ujuda. Kuigi maailmad, mille ta sulg kirjapanduna manab, ei ole alati mu lemmikud. Ometigi, sama väljavõte, mis Kivisildnikul:
"Maal on kompassita muidugi lihtsam
mõistuse juurde jääda Lihtsalt rohi
kasvab taldadest läbi ja tuul
teeb taevale juuksed"

Kahe vihma vahel

2010-08-24T23:28:00.000+03:00

Kui Zazibea isaga ennast täna Harku päevakul starti asutas, kiiskas puude latvade vahelt vastu selgesinine taevas.

Tänase üldise ilma foonil, kus jäme vihm on vaheldunud natuke vähem jämedamaga, ning silmapiiri ülemine osa iga minuti sees halli-sini-musta-valgetes toonides pidevalt ringi maalitud, näis metsast kuivalt väljumine, loto peavõiduna.

Ma ei saanud jalgu isegi suures sinises lõputa mudapõhjalises kraavis, mida 2x ületada sai, märjaks. Esimesel korral leidsin keset kraavi paikneva kännu ja teisel korral võtsin end kokku ennastületavaks hoota kaugushüppeks.

Kogu muu raja läbimine, läks nagu varasügisene segadus. Õnnestus teha punktidest mitmeid mööda, üle ja ümber (33, 35, 37, 39, 44) uimerdamisi ja seda nii elementaarsel maastikul.

Nooh, panin nädalavahetuseks ennast kirja oma teisele EMVle. Mõttekäik umbes selline, et kuna mul see EOL kümnis juba niikuinii tasutud, saab vähendada nö ühe osavõtu omahinda ja teiseks panna punkt suvele selle hooaja viimase tõsisema maastikuga - rajainspektor ei suutnud isegi mitte karudega ära hirmutada, karud korjavad praegu rahulikult marju. Vähemalt inspektor ise usub seda.

Aga eks ta üks viimase koha jooks ole, sest kui sprindis on mingi näiliselt teoreetilinegi võimalus, siis pikem maa ja füüsiline maastik ning keerukas rada ei anna teiste arukamate ja kiiremate ees mitte lootuski. Küsimus on, mitme ajavööndiga õnnestub kaotada esimesele. Vast saan ikka lohumaastikult lõikevahede vahelt enne rajameistri päeva lõppu tulema. Iseenesest eks ta veidi narr ju ole, mustikaid manustavaid mesikäppe tõsisele võistlusele uurima minna ning o-kalender ei ole septembris ju veel kaugeltki mitte tühjust täis. Septembris saab aeg ja ruum aga väga palju muud täis, alates pealinnas pulbitsevast kultuuri- ja haridussündmustest kuni talvekardulase varumiseni välja.

Suunto Gamesi plaanin vahele jätta, sest kaks nädalavahetust järjest Põlvamaa vahet kütta, tundub ökoloogilise liialdusena.

EMV TBAs

2010-08-21T11:56:00.000+03:00

Tallinna Botaanikaaed kutsub pikal nädalavahetusel suvelõpu õitsejaid vaatama.
Eesti Orienteerumisliit kutsus samal ajal suvelõpu kehakultuurlasi sprintima. Botaanikaaeda.

1. juunist alates on Botaanikaaial aed ümber ning nii pidid reede pärastlõunal samas hoovis hakkama saama suvelõpu õitsejad ja sinna kinnipandud kehakultuurlased. Üksikud piletiraha lunastanud külastajad said takseerida nii lilleilu kui välejalgu. Iseasi, kas viimased neid pigem ei vihastanud, sest nood matslikult mööda muru tormasid.

Päeva riiklikule pidulikkusele lisas väärikust otse keskuse kõrval kõrguv päevakohane sammas (Teletorn). Edgarit ei olnud aga pärgi toomas näha.

Zazibea tihkas oma keret Eesti Meistrivõistlustele vedada mõnel erineval põhjusel. Esiteks sprint meeldib. Teiseks TBA asub kodule ligidal. Kolmandaks maastik ise. Neljandaks oli võimalik endale reaalseid eesmärke kuue võistlejaga klassis seada - lootus võitjalt mitte 2x pikema ajaga pähe saada (nagu tavaliselt näiteks Ilvesel või Suvejooksul vms); Triinale mitte üle nelja minuti kaotada (et ta mind enne finishit kätte ei saaks); jääda eelviimaseks (kui Marge oluliselt eksima peaks). Ehk kõlab nagu "ull sportlane".

Kogu osalejatest naisterivi puhul, eks ta ikka üks koduperenaiste ettevõtmine ole, üksikute sportlikumate eranditega. Mõni koduperenaine on lihtsalt ilusam ja/või tugevam kui teine.

Vaatamata kogu oma kõhkluse hulgale, mis mul enda EMVle venitamise osas oli, ei kahetse ma raasugi, et kohal käisin. Väga vinge rada ja kaart on minu harrastajalikule pilgule superteos. Seda, et flokside lõhn, mis lillepeenra näol kaardile kantud, aitab suunda korrigeerida...

Tõsi, esimene osa aia võsastanud osades, ajas täiega närvi. Juba teise(32) punktiga suutsin orvandi otsingutel oma esimese minuti jagu kaotust korjata. Minut tagant tulnud Heidi läks seal mööda. Kolmas(33) ei läinud ka hästi, otsisin võssa pugemiseks hõredamat auku, aga olin sellega juba teerajal liiga kaugele jõudnud. Alles neljanda(66) juures suutsin ennast sprindilt reljeefis võsaorienteerumiseks ümber häälestada. Viies(34), veranda punkt, oli lihtne, aga siis tuli ennast lagedate lilleväljade vahel kalpsamiseks ringi lülitada ning kuuendasse(35) minek oli üks suuremaid ämbreid kogu etapil. Pidasin lõigu keskele jäävat kraavi servas olevat rohelist põõsavööndit keelatud roheliseks, mida see siiski mitte ei olnud. Järgmine konkreetne minut lisandus ringi jooksmise näol.

Edasised 7(36)-8(37)-9(57) keerutamised lilleklompide, põõsaste ja üksikute puude ümber oli üks raja ladusamaid lõike. Suutsin oma tempo juures neid kaardilt valutult tuvastada. Ja siis, taas pikk etapp - taas natuke rappa, et mitte öelda alpinaariumisse. Mõistus lihtsalt ei töötanud piisavalt kiiresti, et õige rada välja raalida ning nelja rajakese ristis jäin lausa seisma, et maastik, kaart ja võimalikud läbipääsud omavahel kokku ajada. Lõpuks mööda sõnajalgade orgu, taas liigne minut ajakaotust üles korjatud. Edasi kuni lõpuni jäi kõik rohkem juba jooksujaksu taha. Viimasesse punkti viiv päikseline koridor pigistas sidrunisse jäänud elumahlasid armutult välja. SI-mahalugemisel sai Triina mu kätte :)

Näis, et lillepeenarde vahel kobistasid kõik. Roheliste gamma kaardil eksitas mitmeid. Peep näiteks oli küll rohelised selgeks õppinud, aga hävis hoopis Iru raba süvendite vahel. Mitmetel aga õnnestus punkte vahele jätta või see sootuks vale ligustripõõsa tagant üles korjata. Või ehutas neid hambuline tamm.

TBA taimehurm on tohutu. Nüüd peaks pesakonna kokku pakkima, sammud uuesti TBA suunas seadma, sisse võtma külastaja poosi ning rahulikul sammalhabemelikul moel uurima, kus on tegelikult põispõõsad, siilkübarad, nabaseemnikud, kobarpead, lursslilled, kuu-võtmeheinad, nuitarnad, linnupiimad, kuldvitsad, päiksesilmad ...

Kui sinu nõudmised aga nii suured ei ole, siis võib väheseid suvelõpu õitseijad kohata ka Kadrioru pargis.

Kaerepere sprint

2010-08-14T21:05:00.000+03:00

August (see kuu) tormab üle, läbi, mööda.
Teiste kadunud asjade järele.
Keset teed laiutab hiigelsuur kollane pärna leht.
Justkui kiri sügiselt - ma olen tulemas.

Kaerepere alevikus, spordimaja ees, praeb päike kohalejõudnud o-sprindifänne. Kuumad kõrbetuuled vihuvad kangekaelselt liibuvat tantsu endale kompasse, peapaelu ja si-pulki külgeriputavate orienteerujate ümber. Tõsi, mõned riided peab siiki ka panema. Paarikümneminutiline o-silkamine Kaerepere majade ümber lõikab jupi sumedast 13. kuupäeva reedeõhtust.

Soojendust, mida ma ei viitsinud teha, oleks võinud ikka teha. Siis poleks vast 27-kraadine õhk kohe nuiaga pähe lajatanud. Teine punkt, mille leidmiseks sain tihedas võsas rapsida, raputas hingamise lahti. Kivikuhilad aleviku vahel tulid kenasti kätte. Kuksilt majast tuli pannkoogi haisu. Üheksandas, purskkaevu punktis oleksin jahutuseks meelsasti otse vee alt läbi jooksnud. Kümnendasse punkti sibades tundsin aga oma jõudu raugevat ning iga järgmine samm kuumuses oli kui enda jõuga läbi seina pressimine. Keel läks ripakile nagu berhardiini koeral ja jalad tolpnesid edasi-tagasi nagu puunukul.

Seekord ei tekkinud suuri mõttetakerdusi rajavaliku osas (va teise punkti, kas otse läbi võsa või ringiga rajalt) ega kaardi ettelugemisel (va aianurga punkt, teiselt poolt spordimaja oleks lühem tee olnud), peamine kiiruse pärssija oli iseenda suutlikkus koibi väledamalt liigutada.

Spordimaja tagusel muruplatsil oli pärast finishit hea teistega juteldes aega õhtusse veeretada. Maja ees autasustamisel aga kõndis keegi piiga uudse (vähemalt minu jaoks) trendiga koduloomanduse vallas - tuhkur keti otsas jalutamas (nagu kassidega käiakse). Loom andis nunnumeetri põhja keeramiseks põhjust, aga siiski - millal hakatakse hülgeid kodudesse jagama.

Sumedat õhtut jagus ka veel siis kui kõik peale korraldajate olid laiali läinud. Koristasin ennastki siis selle küla vahelt ära. Sümpaatne küla sümpaatse sprindiga oli.

Rauakosu-Härmaoja

2010-08-12T23:50:00.000+03:00

... oleks sootuks iroonilis-lüürilisem, kui Raudoja-Härmakosu.

Ja võib-olla oleks olnud tervemõistusekohasem veeta hoopis nende küla eitedega üks mõnus päev selle asemel, et konnata läbivettinuna o-harrastajatest tühjavõitu äikselises metsas, puud pealegi pühapäevast peale pilla-palla laiali.

Alles viimasesse kontrollpunkti jõudes piilus päike otse silma, samal ajal kui vihma ikka kaela ladistas.
Teel koju, üle lagedate põldude võis näha päikest pilvekallistuses loojumas. Hetkele lisas õrnust pilveriba alt kumav roosa valgus, mida rebestasid traagiliselt üksikud hulkuvad hallid siilud. Taevas kirge täis.

Minu kirge o-liigutuste tegemisel jahutas pähe pladisev vihm, mis tähendas, et ma taas suuremat ei näinud, kuna veepiisad okulaaridel looduse kohati hoomamatult ekspressionistlikuks muutsid.

Rada oli tegelikult lihtne, sest mets on seal sõbralik - mustikavarred ja männid. Erilist kõhedust pakkus aga etapp 3(49)-4(51), kuna jupp aega polnud ühtki hingelist kuulda ega näha olnud ning kaardile kantud sinise-kollase viirutus just ei julgustanud poolkäsikaudu liikumist ette võtma, aga mis seal ikka, urgitsesin ilusti sihini välja ja seda mööda andis kohale mulistada küll. Vahetult punkti juures ilmusid siiski mõned inimesed lagedale, täiesti kummaline - mõned inimesed on ka tulnud.

Noh ja eks nende aukude tabamisege keset üpris siledat männimetsa, oli siiski kohati raskusi, sest kaugvaatlus oli väga puudulik ja tuli ikka väga täpselt suuna ja sammudega opereerida. Säherdune pime-orienteerumine.
Asi ei oleks nii dramaatiline, kui oleksin taibanud nokatsi kaasa võtta. Aga võib-olla olekski liiga lihtne olnud.

Stradis pajatas keegi, parasjagu siis kui jälle tihedamalt sadama ja äikestama hakkas, väga "lohutavat" lugu oma kaaslasele sellest, kuidas ta kuskil selle kaardi rabases metsas nelja selliga koos joostes järsku rinnuni sisse vajunud oli ning ainult kaasjooksjate tähelepanelikkus, et üks tüüp sootuks kadunud on ning käte laiali ajamine, et mitte kaelani vajuda, ta päästnud oli.
Toda pajatust kõrvus hoides, suhtusin erilise ettevaatlikkusega põhjatutesse soosambla laikudesse astumisel.

Saab vaid tänulik olla Kallepõllu talupidajale, kes ilmselt oma rohumaal raudruunade lasilat pidada laskis.

Pirtal

2010-08-10T23:20:00.000+03:00

Käisin ennast o-harjutustega peaaegu et kodumetsas lõbustamas.

Mis minuga täpsemalt kolmandale etapile siirdudes juhtus, nõuab natuke fantaasiat, sest faktid on ses osas nõrgad. Igatahes ma jõudsin lõpuks punkti 35 kohale.

Õnneks sai talvel seal kandis suusatamas käidud ja tundsin Ambrose mäe tõusu ära, mis aitas seada uusi horisonte mainitud punktini jõudmiseks. Võib-olla aga just see, et talvine mets teist dimensiooni kannab kui praegune, mu niivõrd ära eksitas. Seisundit, kus ma kuksil orvandite vahel vaheldumisi maad ja taevast vaatan ning juurdlen olukorra üle, kus ma küll asuda võiks, ei tule viimasel ajal tihti ette. Tolles sektoris Pirita metsas aga on ennegi juhtunud.

Mõningaid punktist mööda jooksimisi tuli veelgi ette, näiteks 7(46) ja 10(47), aga siinkohal oli abi kaasvõitlejatest. Ühest küljest liiguvad inimesed punktist ära sootuks teise moega kui punkti poole ning nende ilmete järgi saab enda trajektoori korrigeerida. Teiseks on metsavahel lihtsalt sõbralikke inimesi.

Asjalikuma poole pealt, oli rajaosa Kloostrimetsa tee ja jõe vahel päris huvitav ning ilmselgelt ei vasta teeradade jämedused looduses päris sellele, kui palju tinti nende peale kaardil raisatud on. Kuigi endiselt ei pruugiks end sealkandis teedevõrgustikust nii palju ohjata lasta. Ometigi nad kaardil ju on ja püüad neid tahtlikult või tahtamata kasutada.

Hää hingamist võimaldav tahe ilm ja parajalt hõre mets - kõik tingimused õhtuseks koibade kõverdamiseks koos mõningase ajukurdude krudistamisega suurepäraselt loodud.

Kehklemised Kehras

2010-08-06T15:26:00.000+03:00

Tavapärasemast leebemad ilmaolud lõid Kehra metsas Jägala jõe kallastel mõnusa hilissuvise olustiku.

Konnapojad hüplemas, kukeseened kollendamas, mustikad mühinaga kasvamas, vaarikad veripunaselt kiikumas, kitsed mööda tuhisemas, päike mööda jõge silmi pimestamas, püüdsin leida oma seekordsed 15 kontrollpunkti, aina ämblike kodusid lõhkudes.

Rajameister oli hoolitsenud, et tegemist ei oleks mööda sihte silkamise, vaid ikka metsas puhmaste vahel ning jõeniitudel rinnuni heinas müttamisega. Kui lisada siia iseenda pimestatus, mille tagajärjel ma mitmeid kaarve metsas näha ei suutnud, kulges õhtupoolik pooleteisttunnise Kehra taguse floora ja fauna tundmaõppimise tähe all.

Punktidele pihta saamine toimus vahelduva eduga. Täiesti aia taga oli mu orienteerumisoskus punktide 3(42), 5(44) ja 11(54) loodusest tuvastamise üritusel. Kusjuures 4(56)-5(44) etapp oli klassika. Enda meelest püüdsin suuna pigem ülesse lageda serva võtta, et siis teerada mööda alla tulla, ega osanud jupp aega kuidagi kahtlustada, et hoopis kõvasti alla kaldunud olen, kuni radadel edasitagasi joostes otsaga juba peaaegu Klaus Nelli'ni välja jõudma hakkasin, haakis järsku maastiku ära.

Jõeäärsete luha punktide edukaks leidmiseks saab ikka tänusõnad esimestele loha sisse tampijatele edastada :)

Ülimalt neljapäevakulik neljapäevak. Finishijärgne päikseloojang Kehra staadionil, kus mudastest riietest vabanemist saatis ujujate mulistamine ja slaavikeelsed karvased arvamused situatsioonidest kõrvalharjutavatelt jalgpalluritelt, andis mõista, et päiksekaar nüüd kiirustades kord-korralt madalamale vajub ning pool üheksa õhtul on kellaaeg, mida õige pea hämarikus veeta saab.

***
Osa puhkust olen ikka lugemisele raisanud. Nii olen iseendasse tühjendanud mitmeid komplitseerituma teksitga lugusid, kui lihtsalt muljetest läbilibisevad jutustused - Rein Raud "Hector ja Bernard", Gabriel Carcia Márquez "Kaksteist kummalist palverändurit", Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades", Jean-Paul Sartre "Sõnad".
Noh, võimsad ja tihedad. Luues oma maailma, kuhu natukeseks uppuda ja nii mitmetki lõiku seedima peab, enne kui end järgmise kallale lubada. Kusjuures Rauda ja Ecot peaks lugema veel vähemalt korra ja Rauda veel mõned korrad, et avastada sealt need kihid, mis esimesel korral märkamata jäävad, sest esimene kord loed seda lugu, mida jutustatakse ja teisel korral seda, mida tegelased ütlevad ning kolmandal korral hakkad mõtlema, miks nad nii ütlevad. Ehk too ongi see, mille kohta Eco ütleb, et "Läbi metsa jalutamiseks on kaks võimalust. Esimene võimalus on proovida ühte või mitut teed (et jõuda metsast välja nii kiiresti kui võimalik); teine on jalutada ja avastada, missugune see mets on, ning teada saada, miks mõned teed on ligipääsetavad ja teised mitte."

Tõsi, kohati tekib tunne, et võrreldes sellega, mis ilutseb raamatuostu toppides, on need raamatud ja lugejad, kellest Eco oma jalutuskäikudel pajatab miskid antiiknähtused, kellelt tuleks luuaga ämblikuvõrgud ära pühkida ja nad moodsasse bling-maailma siirdada uuel kujul. Tänapäevases ikoonistuvas ja klikitavas maailmas, on kahtlane loota, et näiteks Sartre sõnade tulva all ei lämbuta. Ometi on see justkui ühe hingetõmbega väljapaisatud lugu ja sõnade voog möödapääsmatult kaunis. Nii nagu ikka lapsepõlvest tulemine.

Ja võiks ju pärida, milleks küll kulutada ennast niivõrd palju lugude kirjutamisele, nagu Márquez seda väidab end teinud olevat. Teda vabandaks vast vaid see väide et: "Kirjutamine muutus nii sujuvaks, et mõnikord oli mul tunne, nagu kirjutaksin puhtast jutustamisrõõmst, mis on ehk leviteerimisele kõige lähem inimlik seisund."

Raud sõnab ühe tegelase läbi: "Mõne arvates ongi inimeste kollektiivsed luulud nende kultuur" ning Sarte kostab: "Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene enda ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab". Vast siis mõni inimene ongi paras luul.

Ahjaa, Berk Vaher kirjutab Sirbis Beriti ja Terje "Seitse maailma" raamatust nii, et hakka või lugema, kuigi ma olin andnud endale lubaduse, et ma neid eestlaste lobedaid reisiraamatuid enam mõnda aega oma rahakotti tühjendama ei lase (raamatukokku laenutama ka ei lähe). Ehk Bergi hea väljaütlemine: "Jaa, see ongi "reisi" ja "kirjanduse" vahekorra suurim paradoks: võid olla käinud ja kogenud maailma jagu, aga tekst võib ikkagi tulla "peldiku tagant"; võid olla veetnud elu "peldiku taga", aga ikkagi suuta veenmavalt esile manada ilmarännakukangastusi." iseloomustab olukorda viimasel ajal ohtralt produsteeritud reisikirjanduses piisavalt.

Üks-ühele

2010-07-29T00:21:00.000+03:00

Sprint Vääna-Tugamannis tundus vääägade kahtlane ettevõtmine. Oma viimatisest nelja aastatagusest sealses metsas viibimisest meenus suhteliselt rägune ja lõuani ulatuva nõgese-vaarika mets. Panin ennast ikka kirja, näha saab.

Mälestused väga ei petnud. Pugemist ja oietamist jagus.

Kaart oli suurenenud 1:5000 peale ja formaadiks oli kvalifikatsiooni põhjal turniiri süsteemis paarisstart. Kusjuures teisest jooksust alates sai parema aja saanud paariline 30 sekundit enne starti kaks kaarti, et 15 sekundiga otsustada kumba pidi ring joosta. Niimoodi vastakuti silgates saab poolel maal hinnata, kaugel paariline omadega on või õigemini kaugel sa ise oled. Mis iganes. Päris lahe, eriti kui on võrdsed paarilised.

Kvalifikatsiooniringil suutsin eriskummalise susserdusega hakkama saada ja punktidel olevad numbrid täiesti arusaamatul kombel segi ajada. Pidin jooksma 51. Jõudsin ilusti kohale, vaatan kompostrit - oi number 51, aga peab 50 ju olema (see oli tegelikult suhteliselt lähedal järgmine KP). Hakkan siis maastiku uurima ja selgitama, et kus asun, võtan mingist kraavi ja teenurgast uuesti - ikka jõuan 51 ja olen täielikus segaduses - ega siis Aivar ometi punkte metsa valesti ei pane. Aitan vahepeal ühte noorteklassi osalejat, kes ka 51 otsib, vaatan veel tema kaarti, kus tal 51 on - juhatan ta kohale. Teen kolmanda katse veel - kõik maastikul klapib, aga punkt 51. Võtan selle ära, löön käega ja otsustan järgmisse liikuda. Vaatan kaardile, mis edasi sündima õieti peaks ja siis saan lõpuks aru, et jumala õige oli kõik. No mida ajulagedat.

Finaaliring. Marje jooksis
teistpidi, aga pärast starti
teda rohkem ei näinudki :)

Edasi puhas dzhungeldamine kuni viimaseni (45), mida sõnajalgade vahelt august kohe kätte ei leia. Teine ring läks ladusamalt, sain kaardi valida ja võtsin sama pidi ringi, mis kvalifikatsioonis ja kus esimene punktki samal kohal, mis kvalifikatsioonis.

Kolmandas ringis kummitas väsimus. Maastik oli kohati juba peas, aga murdnud tüvede, oksarisu, nõgeste, angervaksade ja muu taimse vahel teed otsides, kaldusin vänderdades kohati trajektoorilt liialt kõrvale.

Kuna võimalikke paarilisi kogunes minu klassis peale mu enda vaid kolm, siis lõpptulemuseks kujunes olukord, kus pääsesin Marje vastu finaali esikoha peale jooksma. Tavapärased esisprinditajad on hetkel valdavalt mööda Euroopat laiali lihtsalt.

Suvalis-mõnus-isekulgev sündmus. Säherdune sise-olik miljöö, kus stardis-finishis ollakse ninapidi koos, aasitakse ja mulisetakse üks-ühele, teine-teisele.

Kuid peamine kaotus:
kui keegi juhtumisi mu South Park tegelastega nokatsi juhtus üles korjama (jätsin mahalugemisauto kapotile :), siis oleksin tänulik.