Nüüd kui pimedus on valguselt võtmas viimaseid minuteid.
Nüüd kui lume(l)ootus on kasvanud suuremaks mõnest lörtsihelbest.
Nüüd oli eelviimane võimalus detsembrihallis Pirita rannas punkte püüda.
Nüüd kui liivapiiril loksus laisk laine ja udu mattis mere.

Lõputuna näivas koerailmas olid Pirita jõe suudme juurde kogunenud siiski päris mitmed orienteerujad, et anda viimane lihv jõuluvormile. Või ainult see, et keegi oli metsatukka punktid viinud, üldse oli sundinudki end õue kätte asutama.

Pirita ranna kaardisiilul ei ole just palju kohti, kus end eksitada lasta. Seda paljutõotavam tundus jõulueri formaat, kus mõned punktid tuli huupi leida. Lehetus võpsikus ei pidanud kaua otsima, et mõni kastiga märgitud alast leida. Punktile märgitud täht andis vihje, kuidas rada edasi läbida. 

Viimasest punktist lõppu sahistasin meelega liivas mööda tühja randa. Ilm ja inimesed olid linna lahkunud. Vaid jõgi voolas.

* * *    
Veider on see, et kui lugesin hiljuti Kaplinski "Seesama jõgi", siis just jõe kirjeldus peategelase kirgastumisehetkel oli see, mis suutis esile manada needsamad lõhnad ja helid, mida oma lapsepõlveaegsest jõest mäletan. Needsamad kiilid, vesikasvud, kivi taha kiilunud puunotid, puruvanakesed. Seesama veevool, mida võis tundide viisi mööda lasta. Need mõned leheküljed raamatus suutsid pinnale aidata väga paljusid mälupilte ja lihtsalt kummaline, kuidas mõni teos suudab tuhmunud elukillud järsku nii värviliseks muuta.

Muidugi ei ole ma saanud raamatupoe riiulite vahelt ilma sealt Maret Nukke "Minu Jaapanit" kaasa hõlmamata. Aga sellega on ikka nii, et igaüks kes Jaapanit avastama ja sellest kirjutama satub, pajatab esiotsa niipalju sellest silmaga nähtavast mis on igapäeva elus teisiti, et sügavamatele elamustele jääb vähe ruumi. Tõsi, Fujijama kahekordne vallutuskatse koos pojaga oli juba veidi ootamatum.

Ma ei ole eriti kippunud lugema eluloo raamatuid, üksikute eranditega ning kõiksugu kirjeldused nõukogude agsetest kummastustest ei kisu mitte kuidagi endasse süvenema. Ometi võtsin vaevaks läbi lugeda Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni". Võib-olla puhtalt uudishimust, et mis elu siis selles täiesti kinnises linnas elati. Ja tegelikult mitte millegi poolest oluliselt teistsugust kui tolleaegses "päris"-Eestis. Butafooria lihtsalt piirkonniti varieerus. Kõige huvitavamaks oli viimane peatükk isast ja Andrei päritolust. See sisaldas kohati sarnast piina ajaloo ilust nagu Günter Grassi "Vähikäigul".   

Elamise luba 2011

Vahel võib päris imeks panna, kuidas mõni endale elamiseks antud loa elamislubasid välja jagades nii ära kortsutada oskab. Või müüakse naabermajas indulgentse.

Vahel võib elamiseks antud luba muul moel kasutada. Vahel mõnede o-hetkede kogumiseks, mõned aastast 2011. Nüüd kui värskelt on algust tehtud uue 2012 sise-hooajaga Tõnismäe Reaalkoolis. Tõsi, rajad oleks võinud mõlemas eeljooksus pikemad olla; muidu endises headuses lõõgastus võimaldades ajukurdude pisut teisel moel krudistamist ning vaheaegadel tuttavatega klubilist lobisemist. Nüüd kui igasugune siseruumi väline tegevus null-kraadises vihmas on eriti tugeva iseloomuga tüüpidele.

Kui aasta alguses o-kalendrist üle 100 metsa kätte sattumise võimaluse välja noppisin päevakute, võistluste ja rogainide näol, siis üle poolte neist on aasta lõpuks saanud maha kriipsutatud.

Mitmeid suund o-jooksu päevakud linnalähedastes metsades said asenduse Kadrioru pargis sörkimisega. Augustikuiseid teisi- ja neljapäevakuid tõrjus tennis. Ning eks pere, olme, töö ja muu kultuur poeb samuti jäägitu o-armastuse vahele.

Ometi on metsas puna-valgete tähiste tagaajamine endiselt ületamatu tasakaalustaja elamise loale kirjutatud kohustuslike ridade vahel.

Talv, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud, lasi sel hoojal vaatamata mitu nädalt hilisemale Kompassi päevakute algusele, mitmel korral orienteerumist tuisuvaalude vahel harrastada ning päädis imeliste loodusnähtuste kategoorias kõrge kohaga kevadistel vetel Saue Tammiku karujahil.

Uusi põnevaid formaate jagus jätkuvalt - see sama karujaht, valikhajutus Stroomi metsas, Aigrumäe puzzle, joon-koridor Mustmäel. Lustakas kulgemine Loomaia bingol.

Voose suvejooksu rada seljatas täielikult. Võib-olla ei olnudki küsimus niivõrd rajas ja maastikus kui iseenda kaotamises rajale ja maastikule. Sellist suhete pundart mõne teise rajaga lähiminevikust mäletan viimati mulluselt Jukolalt. Seevastu hämmastavalt ladusalt läks seal seekord, vaid paarist punktist möödajooksuga, marurahulikult aga kindlalt.

Mõnede päevakute rajad sümpatiseerisid oma hea kompositsiooni ja parajalt doseeritud keerukusega - Keava mägede, Pikasaare, Kloogaranna, Vääna-Jõesuu neljapäevak. Randvere neljapäevak, mis lasi ise valida, kas jooksed krossi või tungled täie raha eest mudrunud puude vahel. Tõsi, ega ma paljudele Tallinna päevakutele see suvi ei jõudnud, mõni hitt jäi kindlasti tundmatuks.

Mulle ikka meeldivad need asulasprindid - sel aasal linnuke kirja Ääsmäel, Keilas, Kanepis, Tallinna Botaanikaaias - kõik mõnusad rajad ja hästi korraldatud üritused koos muheda õhkkonnaga. Kanepis jagatud auhinnad olid juba eemalt suunurki üleskiskuvad vaadata.

Mõned maastikud suudavad üllatada - Andineeme kolmiksprint lasi just sellises vormis ennast uutmoodi avastada. Karepa rogain aga tõmbas kardina eest põhjaranniku tundmatutelt nurkadelt. Mõne maastikuga saabus leppimine - Jõelähtme ei mõjunud sel kevadel enam nii pelutavalt. Kiviviske kaugusel kodust Paepark, mis ei olegi enam ainuüksi tühermaalik kloaak.

Esteetilist naudingut pakkuvad maastikud, mis sööbisid hinge ja mällu vaheldusrikkuse ja iluga - Soome rogain, Stockholmi rogain, Sõmerpalu Suunto Gamesil, Kanepi asula.

Maastikud, mis füüsilise vormi ja vaimu proovile panid - eks ikka rogainid naabrite juures. Läti võsa rabas juba esimestest kilomeetritest ja Soome lõputud kivihunnikud jätsid maha alles viimastel meetritel keskuses.

Rogaine tuli see aasta kokku lausa viis - Läti, Soome, Karepa, Stockholm ja Kuusalu libahunt.

Kõik need rogainid mõjusid tänu nende korraldajatele ütlemata positiivselt. Laengu suurust ei tõstnud mitte ainult maastik ja seal rassimine, vaid mingi seletamatu fiiling keskustes. Samasse sooja miljöö loomise ritta võib asetada 100KP võistluse Kõrvemaal, Suunto Gamesi ja Suvejooksu.

Väikest rõõmu võib ju tunda järeltulijate saavutuste üle - kui väiksem oma esimesel iseseisval võistlusel Suunto Gamesil saadud 7. kohta tähtsalt meeles peab ja suurem pajatab lugusid sõjaväe metsarännakutest, kus ta ühena vähestest kaarti ja asimuuti mõistuspäraselt tarvitada oskavat ning o-juhtoinana kampa rännakul 4-kilomeetrisel otselõikel läbi jõgede ja tuulemurdude läbi tassis ning sel ajal kui tema seisatas, et korraks suunda kontrollida, ludrimad vennad kohe puhkepausi korraldasid.



Tippsündmus - Läti ERC. Noh mitte ainult sellepärast, et ERC. Iseenda katsumused sealsel maastikul ületasid seekord kõik mujal ettetulnu. Nii mõnegi kontrolltähiseni jõudmiseks tuli teha enneolematuid vaimseid ja füüsilisi ponnistusi, hoida kõik oma meeled täiskonsentratsioonil, et ratsionaalsemail viisil punktidesse pärale jõuda. Ja kuigi me ennast 24 tunni asemel suutsime forsseerida umbes 19 tundi, siis õhtu kella kümnesest mõõnast jaksasime nii Lätis kui Soomes üle olla.

Järgmise aasta kalender on metsakülastusvõimalusi juba tihedalt täis pikitud. Mõned on sihikul, aga eks aeg näitab, milliste ridadega luba elamiseks järgmisel aastal välja kirjutatakse.

Razzle-dazzle

Talv kriibib ukse taga. Esimesed kohtumised maastikul vee tahkema olekuga - lumepärlid kõdunenud heinatuustide vahel.

Laupäevasel puzzle-orienteerumisel Aigrumäel oli hall pilvemass sinisest taevast minema lükatud, seega kuskil oleks pidanud olema päike. Aga ta oli kõikse aeg millegi taga peidus, imbudes välja vaid üksikutes paikades. Päike liigub praegu nii madalal kaarel, et pärast Pirita teed pidi linna sõites sättis tulekera end kella kolme ajal Kadrioru majade kohale loojuma. Ebatavaline kiirte valgusnurk linna siluetile, kui oled harjunud ikka suvise vaatepildiga, kus punane pall Tallinna lahte vajub.

Seekordne rada oli natuke selline razzle-dazzle (tähenduses: complex maneuver (as in sports) designed to confuse an opponent). Igatahes õnnestus hanitamine sedavõrd hästi, et ma juba esimese punktiga kogu oma pingutuse aja kirja saamiseks nullisin  - punkti 40 asemel hoopis 44 esimeseks pidades. Keerutasin stardis rõngaid ikka jupp aega, et 44 asukoht paika saada, püüdes orienteerida end parkimiplatsi järgi, aga esimese hooga liikusin ikka valele poole. Punkti kätte saanuna sain üle kõhedusest, mida alguses viis mullistust kaardil mus tekitasid. No ja ega ma siis enne aru ei saaudki, et ämbri korraldanud olen, kui lõpuks 12. punktina 44 uuesti ette võtta tuli. Mõningane masendushoog pikema mõttepausi näol tabas mind keset kaarti 38 punkti juures seistes. Aga kas ma siis võistlema tulin siia või.

Tegelikult oli muidugi põnev, nuputamist ikka jagus. Näiteks 43 suutsin üles leida vist ainult tänu sellele, et eelnevalt sellest möödusin ning võsas selle asukohta meelde üritasin jätta mõttega, et sinna migil hetkel vaja uuesti sattuda on. Täieliku tünga valmistas 32 punkt, kuhu tuli siirduda 31st. Kui pealiskaudselt kaardipilti vaadata, siis ei lugenud esialgu üldse välja, et 32 hoopis teises nihutatud sõõris on kui 31. Kui ümbruskonna orvandid põhjasuunal korralikult läbi kammitud ja samasse kanti ka Triina jõudis, siis alles asusime koos hoolikamale kaardi vaatlusele. Nojah, teine sõõr ikkagi, osad väiksed teerajad lõppesid ei kusagil. Punaste ristidega tähistatud keelatud haudade vaheline ala lasi ringi paika keerata ja siis ka 32 hoopis teisest kaardi servast üles leida.

37 söötis heinamaal, kus kohati kõrgusid üle pea tundmatud rootsud ning teisalt jalg heinamätaste vahel kogu aeg vette sattus, oli punkt, mille suhtes nii mõnigi nördimust üles näitas. Näiteks Ilse oli kellegi metsa meelitanud lubades mõnusat kuiva männialust rada. Kui ma pärast apsakat 44 punktiga sain aru, et pean veel korra 37sse minema, siis niikuinii puusse pandud tulemuse tõttu seda mudast heinamaad uuesti külastama ei läinud. Sahkerdasin läbi ülejäänud punktid, milledest veel päris mitmed kordusid ning see lasi rakendada kohati ka mäluorienteerumise tehnikat, sest kord juba läbitud punktid tuli lihtsalt veelkorra läbi joosta, kus segikeeratud kaart rohkem eksitas kui maastikumälu.

Ei olnud sugugi paha. Kirgastavam hetk muidu nii mossis aastaajal. Kui kogu o-hooaeg sumbub veel viimasesse paari päevakusse ja aastalõpuvõistlusesse ning samal ajal on uus 2012 sise-hooajaga juba alanud.