Must või valge

.

õhtu kaamoses
pikalt kiirgab valgust
lumeväsimus

Kas keegi suudab öelda, mis maal ma neli kuud tagasi elasin. Kas sellel on midagi ühist paigaga, kuhu täna sattunud olen.

Pae Gümnaasiumisse sise-orienteerumisele jalutan läbi lumesaju mööda Majaka tänavat. Siin käib vilgas laupäeva ennelõunane elu - koduperenaised poevõrkudega, pensionärid koerakesega, trenni ruttavad nagamannid, töntsi sammuga vanakesed, tunketes töömehed, suitsu sikutavad taksojuhid, mitut sorti määratlemata kaliibriga muud rahvast vastu sebimas. Tänava lõpus, R-kioskist, võtan pudeli vett. Putka kõrval müüb keegi oma käsitööd ja kola. Selja taga sahmab käheda grusiini häälega tuiakas vanamees vene keeles midagi täiesti arusaamatut. Müüja näikse tundvat ostjat ja tema soove. Aina allalangev lumi värvikaid tegelasi ja nende toimetamisi matta ei suuda. 

Keeran Punasele tänavale. Kas ees lumega müttavast kopast möödumiseks rammida läbi lumekuhjatise või karata sõiduteele, kus on niigi kitsas. Kopajuht märkab mind, peatab töö, rehmab käega. Saan mööda, viibutan vastu.

Astun jalgu kopsides koolimaja uksest sisse. Maha jääb lumes askeldav Majaka kogukond. Nooled juhatavad neljandale korrusele garderoobi.

Starti ootav seltskond on korjunud võimlasse. Kas peagi läbitav treppide hulk või möödunud võitlused lumes, lumega ja lumel, aga valitseb keskmisest endassesulgunum meeleolu. Jutukõmin täidab küll saali, ent oldakse justkui mõtetega mujal. Mustad mõtted valgel taustal? Või teevad viimased nädalad enne tõelise valguse pöördumist pikemateks päevadeks põhjamaalasega oma töö. Kogu sel saabunud valgel lumel ei ole ikkagi jõudu, et kapseldunud tegelasi piisavalt käima tõmmata, neid nende pimedusestressist välja rebida.

Ometi-ometi, ringid koolimaja korruste vahel tekitavad kohatist hämmeldust ning tunne on, nagu mängiks Alicega imedemaal kabet ning korra näib, et sellest urust legaalset väljapääsu täna ei ole. Aga ükskord saab lugu lihtsalt läbi ja sa lihtsalt jõuad finishisse. Tulin. Esimene ring oli paras - piisavalt nuputamist ja mitte liiga tappev füüsiliselt. Teine ring oleks võinud pikemgi olla.

Aulasse kogunenevad riburada finalistid ja kaasaelajad. Taustaks vaikne venekeelne räpp. Viimane kuuik siirdub koridoridesse ja klassiruumidesse omi uusi õppetunde saama. Lappan omale läbitud kaardid ning hiilin minema.  

Pakin end sisse ja siirdun uuesti lumeretkele. Majaka tänava kogukond elutseb endise toimekusega. Neil justkui ei olegi lumeväsimust.

Hakkab hämarduma.

* * *

Eks ma tapan noid pimedaid õhtuid nii ja naa, aga mõnikord koos mõne raamatuga. Graham Robb'i "Prantsusmaa avastamine" andis suurepärase võimaluse vaadata toda riiki uudsemast horisondist, kus silmapiiril on hulgaliselt kaardistamata metsi ja mägesid ning vahel võib silmata talumehi, kes maanteed üles künnavad, et sinna oma tatart ja kartuleid kükitada või kohata inimesi, kes kõnelevad keeli, mis pärinevad Ceasari vallutuste eelsest ajast. Mitmeid-setmeid veidrusi peamiselt 18. ja 19. sajandi Prantsusmaast oli ütlemata värskendav lugeda ning kahjurõõmuga tõdeda, et suurem osa prantslasi on sama matsid kui meie siin.

Sama veavaliselt nagu prantslastel omal maal paar sajandit tagasi, kulgeb Roy Strider'i liikumine "Minu Mongoolias" paar aastat tagasi. Tõsi, sulg jookseb tal ladusalt ja rohkem kui maastikulised ja olmelis-elulised raskused näikse teda ahistavat Lõunaristi maamunapeal viibimine. "Ta juba teab: meil pole enamasti mõtet vestelda, kuna tema teab minust juba nagunii kõike, mina aga ei saa temast iial sotti."

Jaa, et mul ilmselgelt igatsev-ihalevatest meestest veel küll ei saanud, siis Etsi kunagise vihje peale tellisin omale Raamatukoist Smartpostiga Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Ui-jah. Alguses oli mul naise kestas olles lihtsalt valus lugeda seda teost, nii hämmastavalt terav tundetaju, nii selgelt mehe meelte läbi tunnetatud elu. Mida edasi, seda rohkem muutus jutustus kahe inimese looks. Sisse lipsab Murakamilikult kelmikaid mõttekäike. "Isegi õhulosside seinad peab mõnikord värske värviga üle võõpama."

Ega ma pole muidugi saanud ahmimata jätta ka Bramanis'te "Õhk riisiterade vahel". Ühe käsipalluri ja tema perekonna kasvamise lugu Jaapanis. No tollest mingit elu tihedust või kergust puudutavaid teemaarendusi küll ei leia, ning kogu lugu on suhteliselt sirgjooneline läbimarss olnust ja kogetust. Mõned uudsed Jaapani elulaadi puudutavad momendid siiski.  

Ja nii ma siis pendeldan ikka ida ja lääne vahel ning vahel naasen tagasi koju, et enne uusi rännakuid mõtiskleda niisama. Uidata koos Kalev Keskülaga läbi "Elu sumedusest". Õige mitmes mõttes meenutavad lood Mati Undi argimütloogiaid, aga on veidi sumedamad ja mõjuvad aastalõputõmblustes helgelt.
 

Suunistushooaja 2010 lõpusirgel

Nüüd kui orineteerumine.ee on karva vahetanud nagu jänes ning lüharitega rajale asja enam pole, kui just talisuplejate kilda ei kuulu, on paras aeg kribida mõned kokkuvõtlikud märkused ja tähelepanekud.

Enne siiski mõni sõna eilsest silinderorienteerumisest. Küsimus sellest kas maakera on ikka ümmargune, oli eile Aigrumäel kohane asendada küsimusega - kas maakera on toru?



Pildil on illustreeriv tähendus

Silinderprojektsioon formaadina kõlas väga insener-tehniliselt. Tegelikult oli kaart taandatud õlletopsiks. Nojah, hakkavad meenuma vanad üliõpilaste lood tuletistest ja õllepudelitest ;)
Tõsi, õlu oli ära auranud ning ümber topsi keeratud kaardil läks esimene ring välisküljelt üpris ladusalt. Teine ring kulges pingsalt topsi sisemust põrnitsedes, sest raja teine pool tuli seestpoolt välja lugeda. Lumi ei olnudki ni paks kui olin peljanud ning vahelduseks suusasurmale (mis võib see talv saabuda kui nii edasi läheb) oli päris mõnus ennast jooksuga kurnata.


HOOAEG 2010

Isiklikud edud
On möödnud seekord rohkem kui 50 väljaastumisega. Olen sattunud pea 20le uuele maastikule ning esmakordselt jalga ja nutti ka EMV radadel proovinud. Avastanud enda jaoks sprindi ning kui kasutada millekski loogiliseks EOL edetabelit, siis kõik viis skoorimoodustajat on sprindivõistlused. Vaieldamatult on noil etteastetel läinud paremini kui ülejäänud viiel tava- ja mudarajal, sest sprindivõistlustel on õnnestusnud keskmiselt üks kuni neli osalejat ka enda selja taha jätta. Ja kui sport on see, mida tehakse medalite ja võitude pärast, siis pean tunnistama ka seda pattu, sattudes Tallinna MV märkeorienteerumises kolmandale positsioonile. Aga sel on õnneks omad objektiivsed põhjused.

Ülimalt sümpaatseteks osutusid sprindid ka valitud maastike, sinna paigutatud radade ja ürituste korralduse poolest - TTÜ Tehnopoli rada, Keila Jõepark, Tallinna Botaanika aed, Peetri ja Kaerepere alevid. Viimasest eriline ilmalumm - üks viimaseid kõrbesoojaga suvepäevi.

Mis meeldiv taaskohtumine aastal 2010 metsadega, kus viimati kuus-seitse aastat tagasi käidud. Peamiselt neljapäevakute raames Tõrrepõhja, Härmakosu, Randvere, Krillimäe, Kehra. Vääna-Tugamanni sprindina.

Kolm välismaist kogemust - Jukola Hyvinkääl, Retki rogain Pirkanmaal ning märtsikuine suvekülastus Isrealis.

Kevadine veerohkus tingis maikuise ürgroheluse nii nagu see saab ainult Eestimaises maikuus aset leida - Keava mägede ja Pakri poolsaare neljapäevakul, pooluputuses Rohuneeme esmaspäevakul, Ilves-kolmel Piusa ääres.

Kahel korral leidsin (siiski üliinimlike pingutustega) rajalt punktid, mis üritasid hävitada viimse eneseusu mingisugusegi o-võimekuse osas - reljeefkaardil Vääna-Jõesuus ning Ilves-kolmel teisel päeval. Täiesti unikaalne ja vandenõuteooriaid külvav punktimüsteerium leidis aset aga Kodasoo neljapäevakul.

TAOK Rogaini õhustik ning miljöö on midagi sõnulseletamatut, mida teistel üritustel raske lüüa on. Ometigi leidus mõnusat fiilingut ka suvistel jalasirutustel Pikasaare neljapäevakul, Kõrvemaa teisipäevakul, mainitud sprintidel. Omaette soojus on vana-aasta viimase päeva üritusel.

Füüsilise pingutuse tipp leidis aset Ilves-kolmel ning ilmsesti ka Soome maastikel Jukolal ja roganil.

Metsad, mis seekord erakordselt tõsisteks vastatseks osutusid, asusid Selgisel EMV ajal ning Jukolal Hyvinkääl. Viimast võis rajal olles lausa vaenlaseks pidada, leppimine siiski saabus. Ürgmaastiku keerukusega saab alati ka Soome rogainil rinda pista.

Loodusnähtustena üllatasid Kloogaranna neljapäevakul õgardlikud sääsehordid, piksenoolte sadu Tõrrepõhjas, puuga pähelajatav kuumus Kaerepere sprindil, luuüdini tungiv tuul Keila Jõepargis, lõputult kaelakallav vihm Selgise EMVl, võikad putukapilved Valgjärve teisipäevakul.

Rajameistrid pakuvad kõik, eranditult ja alati, oma tööga elamusi ja emotsioone, aga mõned sööbivad ihusse teravamalt, et mitte öelda sunnivad hallollusega kurnavat tööd tegema - Suvejooks Mustla-Nõmmel, Selgise tavarada, Kehra neljapäevak, viimane sise-o Tallinna Spordihallis. Mõned rajad lihtsalt meeldivad, tugev kompositsioon või harmoonia - neljapäevak Keava mägedes, sprint TTÜ tehnopolis, Märjamaa kolmapäevak, Pikasaare neljapäevak, TBA sprint, Selgise tavarada, Kakumäe esmaspäevak.

Mõned veidrad, kiiksuga, vinti ülekeeravad momendid, mis o-elu mitmekesistamisele küll ainult kasuks tulevad - sise-o Kristiine keskuses - neid poekülastajate nägusid ja hüüatusi;  juhmilt mudasena Nõmme aedlinnas ühel teisipëvakul; Valgjärve teisipäevaku rajaplanering; Märjamaa kolmapäevaku retrokaart; Vääna-Tugamanni sprindiürituse "rahvarohkus"; Pirita ranna neljapäevak; vindised kaardid Kadriorus ja Aigrumäel.

Tippsündmus: mulle tundub siiski, et Selgise tavarada, kuigi lausvihm kõike mutta tallata üritas. Hooaja lõpule paneb võimsa laengu alati TAOK rogain ning kevad-suvisel rindejoonel mõjub vajaliku ärgitusena 100 KPd.

Kõike, mida tahaks ei jõua ega saa. Nii olen selgelt rohkem hakanud võistluselaadseid üritusi oma kalendrisse pikkima, eelkõige uudsema maastiku ja rajameistri järgu võrra tõsisema ponnistuse pärast. Endiselt on soovunelm külastada rohkem maakondlike päevakuid ning välisriikide üritusi. Näiteks sain Kirti blogist hea vihje Londoni linnasprindi jaoks ning mitmeid aastaid olen silmanurgast Veneetsia o-üritust kõõritanud. Aeg ja raha kipuvad aga kvalifisteerumiseks oma kriteeriume seadma.

Olge te tänatud kõik nende ja teiste o-hetkede eest, kes te neid tekitate.