Talveuputus aastalõpuvõistlusel

Põgusast valgusesähvatusest ei ole enam juttugi, valitseb täielik lumegestaapo.
Hommikul akna taga hõljuvaid helbeid lumekuhjade taustal vaadeldes tekkis äratundmine, et pärinen ikkagi põhjamaalt.
Kõikide meediast vastuvaatavate hirmsate asjade kiuste, nagu majandusmelanhoolia või ilmakatastroofilävel sesimine, on loodus otsustanud mõista anda, et miski ei ole muutunud.
Lumi on lumi, on lumi.

Nii tundus täna aastalõpuvõistlusele Nõmme spordikeskusesse ilma suuskadeta isegi veidi pentsik minna. Basseini ümbrus ja metsaalune paksult suusaradu täis - kus astud või ei astu, et neid liialt ära ei perforeeriks. Suuskadega ja suuskadel tüübid tuhisesid mööda vasakult ja paremalt, eest ja tagant. Külmakraadegi sedajagu, et päris suvetossudega ei maksa pikalt välja jääda.
Aga nii nagu võistlusformaat ette nägi, jätsin Jaani staadionile startima ja jalutasin lumelummalisel Vana-Mustamäel vahetuse paika Nõmme silla juurde. Kohale jõudes oli seltskond võtnud ringi ümber künka nagu miskil riitusel. Mingil orienteerujate riitusel, mida nad lumehanges, talvekülmas, madala päikese kiirtes aasta viimasel täiskuisel päeval ette valmistavad. Peagi selgus, et müütiline küngas on paik, kus mäluorineteerumine alguse saab.

Nii ta edasi läks - üle silla ja siis sumaki lumme. Mõned suuremad teed olid ka lahti aetud, aga enamus rajad ja augud ja kivid ja vared ja orvandid, vaid sädelev lumeväli. Ja kui sellest veel vähe, sai puude all pugedes okstelt sahmaki lund kaela tõmmata. Nõlvast alla, nagu osad olid katsetanud, tagumiku peal liueldes. Püüd põlvini lumes jooksusammu arendada sumbus ruttu lundlehivtavaks kõnnakuks. Nõmme sillalt tagasi vahetusse joostes tuli vastu Kuuse Lempsi moodi mees, numbriga jooksaid nähes head vana aasta lõppu soovides, kõrvadeni ulatuva naeratusega.      

Algajate raja positiivne omadus oli see, et vahetusalas ei pidanud teineteist liiga pikalt ootama.
Orienteerumislikult lihtne ja lühike, kuid füüsiliselt oli see lumes sumpamine päris karm. Algajate rajal on veel hea omadus, ma ei jäänud seekord kanakoivast ilma ;)

Viimase vahetuses trikke tegema ei hakanud - lonkisime selle koos läbi. Eksisime natuke teise punkti ümber, tihedas toomingavõsas, lumepugedes. Peamine põnevus - millal mõni suuskleja rajal kaardiga kooberdajatega lärmama hakkab. Suusatajatega sõjaks siiski ei läinud, kuigi hämmastavalt palju jagus neid täna lumele. Küllap nad olid vaimult kambakaks valmis. Kelkudega poisid imestasid "On teil siin mingi orienteerumine või", ilmsesti näisime veidi ebakohastena.

Viimastest punktidest finishi poole siirdudes hakkas külm oluliselt krõbedamalt näpistama ning pärast kulus ülessoojenemiseks mitu aega. Tossupaelad jääs, labakute välimine kiht jääs, juuksed härmas, jääpisar silmas.

Elu heledam pool. Hõljub õhus ikka.

* * *

Jussi sõber märkas üks päev diivanil vedelevat "Orienteerujat" ja olevat ennast pooleks imestanud: "Ahh, mis mõttes - nii kõva ala, et oma ajakiri kohe".

Spiraalorav

Hommikuhämaruses silmi lahti lüües märkasin akna taga kastanil sebivat oravat. Neid siin kandis mõned on. Kevadel leian rõdu lillekastidest pähkleid.
Täna oli Mustamäel potentsiaalne kohtumisvõimalus spriraaloravatega.
Vahel võivad oravad aga õige mõrvarlikud olla, kui uskuda ammuseid uudiseid.    

Mis see muud täna olekski saanud olla, kui kolm korda Vanaka nõlval nagu oravas üles-alla silgata. Rada spiraalselt kokku keritud nagu üleskeeratav vedru - kuni kümnenda punktini viimast korda üles ja siis viis järgmist punkti lahti keriva vedruna nõlva alla finishisse tagasi viskamas. Nagu need mänguasjad. Sel juhul miks mitte "suund-o nokkiv kana".

Esimesel üles turnimisel teise punkti kerge lumekihiga kaetud Vanakal, sai kere mõnusalt soojaks ja jalad lahti. Kahju, et seal suusa- ja kelguhooaeg veel alanud polnud, oleks saanud slaalomioravat ka praktiseerida. Nõmme turu taga teel kolmandasse, lendas üks vares selja taha, ehmatas oma kraaksatusega poolsurnuks. Varesed ja oravad on ikka omavahel sõjajalal olnud. Neljanda punkti leidmisega tegin sulaselge vea, ilmselt käbivaenulik paik. Ülejäänud läks tasase kulgemisena, korjates jalutavate kodanike kummastavaid ilmeid - võib-olla mõni vaagis, kas pakkuda tihnikutes tuulavatele kaardiuurijatele mandleid.

Lillepi pargi joon

Juba nädalajagu päevi on kuulda päkapikkude poolt laialisokutatud kommide paberikrõbinat. Ilma kätte sattudes võiks ometi endiselt öelda Tiit Leito sõnadega "November ei ole kuu, mida oodata, sest juba mõned tunnid pärast keskpäeva laksatavad pimeduse käärid kokku."
Et tumedust lõksuvate kääride vahele mitte jääda, püüdsin tänast lühikest päeva Lillepi pargis joon-orienteerida. Nuh, see on endiselt suunurka mõõdukat muiet kiskuv ettevõtmine: sumada Selveri taga sopases vees, keerutada ümber kaskede Pirita tee ääres, anda teed algajatele rullsuusatajatele, veiderdada toomingate ja tammede vahelises võsas, hüpata korra Punga tänavale kohustuslikku punkti ning üleüldse - minu tamiflu on olnud siiani paar tiiru pargis. Kui ninas hakkab nihelema või kurgus kibelema, siis olgugi käärid juba kokku kolksatanud, tuulutamine toast eemal on aidanud.

Mis puutub tänastesse punktidesse, siis endiselt teeb selle ülesande juures meelhärmi, kuivõrd millimeeter täpselt peaks punast joont kaardil tõlgendama. Suure tamme tüng oli hea ja Kose tee bussipeatuse taga tumerohelise kolmnurga tipus oleva punkti oleks pidanud vist ikka võtma. Aga kardetavasti läks enamus otsuseid puusse - õiged võtmata ja valed üles korjatud. Vähemalt suutsin kohustuslikud punktid ülesse leida :)

Vaba käega kaardile veditud punane joon, suhteliselt mõttetöövabalt Lillepi pargis vabalt läbitud.

Eile liikusin Helsingis. Kiikasime, mida pariislased Pablo taiestest põhjamaalastele vaatamiseks on raatsinud tuua. Ühte-teist siiski täitsa on ning põhjanaabrid ei jäta seda võimalust sugugi mitte kasutamata. Oluliselt ülevaatlikum ja õhurikkam on Picassoga tutvust teha siiski tema Pariisi muuseumis. Mulle meeldib tema inimkehade (ja mitte ainult) osadeks võtmise moodus ning nende osade uuesti lestakalalik (ja mitte ainult) kokkupanemine. Ta tundub natuke julm kehade suhtes, aga see on juba sinu probleem kui sa nende uudsete konstruktsioonidega toime ei tule.
Pärast kaotasin end Stockmanni akadeemilistes kirjakaupades. See on ainumas kauplemiskoht lähiregioonis, kus poodlema ununen. Pean sealt ennast lihtsalt välja viskama, et mitte kogu kätesaadav raha sinna maha jätta.
Ja millest on soomlaste käed pikaks veninud kui nad laevapoest väljuvad. .... Eksole.
Ja millest olid Jaani käed pikaks veninud kui ta laeva poole Helsingi tänavatel õhtul kõmpis. Raamatute tassimisest. Eksole. Mõttetu mees. Tarib mingeid raamatuid Helsingi ja Tallinna vahet ;)

Ometi. Teab, millal valguse sadu lumeigatsuse murrab või nagu Leito Tiit lausub: "Esimene lumi on valguse sadu sügise pimedasse tuppa." Valgus on selletalve-eelses toas vaid korra sähvatanud.